Plixid axioonis
9. september, Athena kinosaal Tartus, festivali
“Eclectica” viimane päev. Kontserdini on aega, aga juba hakkab
publikut saali imbuma. Ansambel Soterios on oma soundcheck’iga ühele
poole saamas; sisenejad vaatavad üllatunud ja lõbustatud ilmel
salkkonda varateismelisi tüdrukuid, kes isekeskis itsitavad, kui nende
väikesed sugulased rõdult laval toimuvale kommentaare
hüüavad.
Üllatus süveneb, kui tüdrukud oma
heliprooviks lavale astuvad – ilmsesti polnud palju neid, kes teadsid
või eeldasid, et reklaamis mainitud ansambel Plixid ongi plixid.
Helimees hõikab: “Noh, trummitüdruk, tee
häält!” – “Tere,” kostab kõnetatu
ujedalt vastu.
Pärast tavalisi lavalisi segadusi on bänd
viimaks valmis üht lugu läbi mängima. Klahvpildur juhatab
sisse ning korraga on põrgu lahti ning publik õhku ahmides vastu
seina. Hiljem, esinemise ajal, on saund veel karmim – kosmiline trummi-
ja bassikõu, millest klahvid ja kaks lauljahäält välke
löövad: “who you are, what’s your name...”
Kõik nupud oleks kui punases, nagu 60ndate hull britt Joe Meek
keeraks heli 70ndate kanada rüblikute Langley Schools Music Projectile,
kes esitavad sõgedamaid hetki 80ndate alguse New Yorgi no
wave’ist. Aga plixid on sündinud 90ndatel ja need siin on 2000ndad.
See pole kõik – on veel (või ennekõike)
laululooming ise, mille kohta Margus Kiis 12. septembri Tartu Postimehes
kirjutab – “üks kõige lihtsamaid ja samas
geniaalsemaid, mis eales kuuldud – eraldatud oli kõvasti rohkem
kui liigne”. Pluss siirus ja enesekindlus, millega Plixid esinevad
– aga eks Chuck Eddy ja mõni teinegi rokikriitik ole öelnud,
et varateismelised tabavadki popi geniaalsust kõige paremini.
Laguja lööb vastu
Omajagu eksootikat lisab
Plixidele pärinemine Lagujalt, mille asukohta lõunaeestlasedki ei
pruugi teada ning milles bändi ainukese mitte-plixi, bassimees Guido
Veidenbaumi (33) sõnul on napilt rohkem elanikke kui Plixides liikmeid
(nii et protsentuaalselt väga musikaalne küla). Guido rõhutab,
et Plixide edu on võit võimukeskuste üle mitte ainult
popirindel: küla asemele oli plaanitud tohutu Kagu-Eesti prügila:
“Siis poleks seda bändi kindlasti tekkinudki. Poliitikud ja suured
ninad vallast kandsid Laguja täiesti maha ja ütlesid avalikult, et
see koht on Jumalast maha jäetud...”
Ent kohalikud
võitsid kohtus valda ja keskkonnaministeeriumi ning Laguja on mitte
ainult kaardil alles, vaid teeb seal täna Plixide abil kõvemat
häält kui enamik Eestist.
Guido tuli kriisialale
mõttega koguda küla lapsed muusikaringi ning mitmes bändis
(näiteks Dharma Bumsis) hoopiski trumme mänginult asutaski ta
trummikooli. Seal käis ka poisse, kuid neil ei jagunud viitsimist kauaks;
tüdrukud olid aga seda aktiivsemad, kuid trumme oli vaid üks
komplekt. Õnneks oli Guidol ka kodus bass ja vana vene võimendus.
Trumme jäi mängima erakordselt kiire
õppimisvõimega Kaire; klahvpille Kadri, kes tüdrukutest
ainukesena on muusikakoolis käinud (“Hästi vähe ja
akordioni,” täpsustab Kadri ise) ning laulma hakkasid Tuuli ja Siki.
Too Kiisi mainitud “kõvasti rohkem kui liigne”,
mis lauludest on kõrvale jäänud, on niisiis ka kitarr. See on
võimaldanud bändil arendada üsnagi unikaalset kõla,
kuid ometi tahab Siki kitarri õppida ning ka Guido tunnistab, et tunneb
kidrasaundist meeletut puudust. (Huvilis
ed – soovitavalt tütarlapsed – joonige see lõik alla ja
kontakteeruge Plixidega kas või nende kodulehel plixid.multiply.com
.)
Esimene üheskoos tehtud lugu, mida tänaseni esitatakse,
oli “Nädalapäevad”; see oli ka lugu, mis leidis
publiku hulgas mitmeid spontaanseid kaverdamisi 15. septembri Tartu
rokifestivalil “Rock&Art”, kus Plixid sombuilmast päikese
välja meelitasid. Tänasesse laivikavva mahuvad veel
“Jalgpall”, “Seal mind ootab Pimpa”,
“Teismeline” ning alguse- ja lõpuloona toosama ingliskeelne
“Q(uestions)”, millega “Eclectica” publik
võideti. Kokku sõltuvalt ovatsioonide pikkusest paarteist
kuni paarkümmend minutit – töö kiire ja korralik.
Kiiresti on laulud ka loodud: “Q-lugu sündis umbes kahe
sekundiga,” nendib Guido. “Kadri hakkas klahvidel mingit viisi
mängima, Sikilt tuli kohe laul peale.”
Kuigi
väljaspool lava on tüdrukud kohmetud ja sõnaahtrad ning Guido
peamiseks eestkõnelejaks, on stuudios ja laval initsiatiiv bändi
käes: ka kodulehe blogist võib lugeda sissekandeid laadis:
“njamh...guido ikka ja jälle hilines.... aga me siis ise juba
alustasime....” Bassimees ise tunnistab, et ei plaaninudki kauaks
bändi jääda, aga nüüd on tekkinud nii palju huvitavaid
pakkumisi, et ei tahagi ära minna ja ootab hirmuga väljaviskamist.
Peagi HUHil!
Esinemisi on neile tõepoolest
paari kuu jooksul rohkem pakutud kui eelneva paari aasta jooksul, mil peamiseks
laivivõimaluseks oli lähedal asuv Nõo kultuurimaja. Ees
ootavad esinemised Flowers Of Romance’i soojendusbändina ning ka
Tallinna-debüüt festivalil “Hea Uus Heli” 11. oktoobril.
Bänd ise suhtub menusse ettevaatlikult, hinnates riske kasvueas
närvikavadele; ning Guido toonitab, et alternatiivne rida peaks
jätkuma, suurtele suvetuuridele ennast kurnama ei minda.
Ometi
lisandub esialgsele fänniklubile (bändi sõnul paarkümmend
sõpra, pool Nõod ja koolikaaslased) praegu austajaid just
muusikute ja promootorite hulgast (üks esimesi salvestiste levitajaid oli
Lauri Sommer alias Kago). Mis Plixide juju nende jaoks on? Guido: “Olen
ise päris paljudes bändides olnud ja tõesti –
võid promoda niipalju, kui tahad, aga mõne asja peale inimesed
lihtsalt ei tule kohale. Mingit britpoppi tehakse ju niigi palju. Plixid on aga
selline kiiksuga värk, ebaharilike tekstidega à la “mina
lähen vanni”, ja väga lihtsate lugudega.”
On mõistagi olemas lihtsust ja lihtsust. Olles kuulnud kaht laivi otse
ning veel noppeid kahest salvestistena, ei ole ma veel märganud, et
Plixide lood kaks korda samamoodi kõlaksid. Eri helimehed, paigad ja
küllap ka publikud lasevad erinevatel kihistustel esile tulla. Seda
sürrim, et tüdrukute lemmikud on puha peavoolust, eimingit
new-no-wave-altergardi: Shakira, Rihanna, Tanel Padar, Nelly Furtado, Avril
Lavigne, Paradise Crew... Puhas teen spirit!
Fänn nimega
nauhnauh kirjutab neile: “Ja palun ärge minge kuskile stuudiosse,
kus produtsent teie muusika ära steriilseks keerab, pliiiz. Tahaks teilt
just lo-fi lindistusi kuulda!” Temaga ühinevad peagi sajad, kui
mitte tuhanded. Staaritulevik on seejuures vististi paratamatu.