suletava Annabella peatoimetaja
Millises linnas võiksid elada kogu edaspidise elu?
Mõnes põhjamaises väikelinnas. Näiteks Norras, Fredikstadis. Või Rootis, Söderhamnis. Kõige parema meelega -- Kuressaare äärelinnas: väikese tuulekoja ja valgete aknaraamidega puumajas, mida ümbritseb sirelihekk. Istuks, suurrätt üll, läptop põlvedel, vaataks merd ja sepitseks jutte ja luuletusi.
Jubedaim lugu, mis juhtunud sinu kohvritega?
Sõitsin puhkama Tuneesiasse. Nagu ikka, oli enne ärasõitu äärmiselt kiire. Muu hulgas laenasin ka kolleegilt kohvri, kuna minu oma oli eelmisel reisi lõppedes oma rattad Kopenhaageni lennuväljale jätnud. Laenatud kohvrile peaaegu pilku heitmata pakkisin viimasel ööl kiiruga hädavajaliku ja järgmise päeva lõunal maandusin koos koos sama tsharterreisi valinud eestlastega juba Tuneesias. Tuima näoga vaatasin lindil keerlevaid pakke, minu kohvrit aga ei tulnud ega tulnud. Juba oli lindil vaid kaks kohvrit ja lõpuks vaid üks. Süda hakkas tasapisi kiiremalt lööma. Kus minu varandus on?
Juurde astus meie grupi giid:
Kas too seal lindil ei ole teie oma?
"Ei," olin kindel.
Kõik teised istusid juba bussis, oodates
väljasõitu. Läksin koos giidiga bussi, et
teavitada viivituse põhjusest. Sõbralikke pilke ma
koosmaalastelt mõistagi uudise eest ei pälvinud.
Kõmpisin tagasi lennujaama, kus mind küsitles lüheldane
tõmmu lennujaama töötaja.
Äkki see ikka on teie
kohver?
"Kas te tõesti arvate, et ma ei tunne oma kohvrit ära!
See ei ole minu kohver!"
Peagi oli küsitlejaid juba neli, kõik
nad seletasid läbisegi midagi araabia keeles, helistasid kusagile ja
asusid taas mulle küsimusi esitama. Tundsin läbi lennujaama ooteruumi
akende seljal kaasreisijate killerpilke.
Olete veendunud, et see pole teie
kohver?
"See ei ole minu kohver!" püüdsin sailitada viisakuse ja
rahu, kuid tegelikult olin väga närvis ja vihane. "Kas te peate mind
poolearuseks - see ei ole minu kohver!"
Hästi, me avame selle manukate juuresolekul, öeldi mulle.
See
oli minu kohver.
