Parim mälestus, mille said oma viimaselt reisilt?
Parim mälestus tekib siis, kui otsustad kiirpuhkuse võtta ja mõneks päevaks näiteks kusagile Euroopasse või Aasiasse sõita ning saad mängleva kergusega mõne lennuliini koduleheküljel oma kõiksusgustel viisidel - varasemate lendude, eliitprogrammi boonuspunktide, krediitkaardiga tehtud ostude ning kõiksuguste lennuliini promo-programmide abil saadud punktide eest vähem kui sada dollarit makstes (lennuväljamaksud) trans-Atlandi lennuks äriklassi pileti kinni panna. (Kokkuhoid pileti täishinnaga võrreldes sageli enam kui 6000 dollarit). Shampus seal üleval on siis kuidagi eriti joovastavalt hea.
Asi, mida reisimise juures tõesti vihkad?
Lennujaamu, kus valitseb korralagedus. USAs tekkis pärast 11. septembri 2001 terrorit ning seejärel tugevdatud turvameetmed korraks tunne, et lennukisse pääsemine on muutunud nii ebameeldivaks ja närvesöövaks ettevõtmiseks, et parem ehk ei lendagi. Kuid üllatava kiirusega suudeti kogu uus turvakontroll tööle seada nii, et tundide pikkused järjekorrad kadusid. Ühendriikides lennukile minnes tuleb nüüd küll kingad ära võtta ja teatud asju - näiteks välgumihkleid - ei tohi lennule kaasa võtta, kuid üldjuhul ülipikki järjekordi turvapunktides enam ei ole. Üllatav, et viimase aasta jooksul on kõige ebameeldivamaid elamusi pakkunud korduvalt mitte maailma suured lennuväljad, vaid Tallinna suhteliselt väike lennujaam, kus lennule registreerimine on kohati tohutut aega nõudev protseduur ja registreerijad ise inetult reisijate kallal tänitamas - "Tulge siis varem kohale!" Eesti lennuteenendajad peaksid USAst õppima kuidas keerulisi protsesse oluliselt kiirendada. Miks ei ole näiteks üli-internetistunud Eestis elektroonilisi lennupileteid ja arvutiterminalide abil omal käel reisile registreerimist, mis aitaks letitööjõu koormust ja arvukust ning muidugi järjekordi oluliselt vähendada.
