R: Gus Van Sant

Gus Van Santi (“Elevant”) värskeimat filmi arvustades on kriitikute sõnavaras enim korduma kippuv väljend “meditatiivne”. Psühhedeelne mõtisklus erakliku kuulsuse (peaosalise prototüübiks on enesetapuga elu lõpetanud Nirvana solist Kurt Cobain) üksindusest antakse edasi “Elevandist” tuttavate võtetega – sama stseen esitatuna eri vaatepunktidest tekitab esialgu ehk võõristust, kuid on ilmselt ainus võimalus vastandada filmimeedium inimelu kordumatusele ning esitleda mälu petlikku loomust.

“Pöidlaimeja”

R: Mike Mills

“Pöidlaimeja” on intelligentne ja armas mängufilmidebüüt siiani muusikavideode maailmas askeldanud Mike Millsilt (Air, Moby jt). 17aastase poisi (Lou Taylor Pucci) teistmoodi olemisest tingitud kasvuvalude taustal jõuab film krõbedate üldistusteni ning tihti kergema vastupanu teed mineva maailma kriitikani. (Poisi eriskummalist käitumist ehk pöidlalutsimist püütakse tablettidega ravida, selle asemel et ära kuulata, mis poisil maailmale öelda on). Hea tuju film.

“Eros”

R: Wong Kar-wai, Steven Soderbergh, Michelangelo Antonioni

Nimekad lavastajad käsitlevad kassett-filmis igavikulisi teemasid nagu armastus, seks ja kirg, ning nendega käsikäes käivat üksindust. Jah, sisuliselt on Soderberghi ja Kar-wai personaalsed vaated mõistagi omamoodi kummardused Antonionile, kelle enda panus kassetile on kriitikute poolt ühehäälselt “piinlikuks” tunnistatud. Intrigeeriv, kas pole?

“Aeg lahkuda”

R: François Ozon

Ozoni järjekordne film on teine osa leina ja surma triloogiast, mõtteline järg varasemale lahkumisdraamale pealkirjaga “Liiva all”. Nüüd on aeg lahkuda noorel mehel, kellel diagnoositakse kaugelearenenud vähkkasvaja. Homoseksuaalne moefotograaf hakkab “tasapisi sättima”, jättes hüvasti oluliste inimeste ja paikadega ning püüdes meeleheitlikult jätta mingigi jälg – kas või spermadoonorina. ­Ozoni maailmadesse armunu “worshippiks” prantsuse silmapaistvat lavastajat vähemagi eest.

“Piletid”

R: Abbas Kiarostami, Ken Loach, Ermanno Olmi

Vastupidi “Erosele” on siinsed kolm lugu omavahel seotud. Kesk-Euroopast Rooma kihutavas rongis kohtuvad erinevate elusaatustega inimesed, kelle vahel tekib nii õrnemaid kui karmimaid tundeid. Privilegeerituid ja elu heidikuid seob pilet, vagun ja teelolemine. Omamoodi road-movie.

“Palindroomid”

R: Todd Solondz

13aastane Aviva on pähe võtnud, et tahab emaks saada. “Kõikide võimaluste maa” silmakirjalikkus hakkab vaataja silme ees kiht-kihilt maha kooruma. Oma eksirännakutel mööda Ameerikat kohtab Aviva väga mitmesuguseid inimesi, ning Solondz kasutab erinevuse ilmestamiseks kaheksat Aviva-osatäitjat: vahet ju tegelikult pole, nagu palindroomilgi, mida võib lugeda ühte- ja teistpidi, tulemus on ikka sama. Eksperimenteerimisest hoolimata on tegu tugeva selgrooga filmiga: Solondz paneb vaataja olukorda, kus ta ei tea, kas nutta või naerda. Võib mõlemat.

“Eli, Eli, lema sabachtani?”

R: Shinji Aoyama

Tõeline zen-film, futuristlike sugemetega, sisuks inimkonda aastal 2015 tabanud depressiooniepideemia, mida müramuusikaga ravida püütakse. Ravi saamata süveneb lemmingu sündroomiks ristitud tõbi niivõrd, et sunnib inimese endalt elu võtma. Visuaalselt kahtlemata meeliülendav film, kuid paljude arvates ei vii niisugune taluvuse piiril aeglaselt ilulemine mitte mingisuguse rahulduseni. Katarsisest rääkimata.

“Taevane lahing”

R: Carlos Reygadas

Kaks aastat tagasi juhtusin kogemata valele seansile ning Carlos Reygadase debüüt “Jaapan” oli niivõrd talumatu eksitus, et mõtlesin poole seansi pealt lahkuda. Aga ma ei tee seda, ja ei teinud ka siis. Kannatasin lõpuni. “Taevane lahing” on sisuliselt järgmine peatükk Reygadasele oluliste teemade raamatus – patt ja lunastus, kapitalistlik maailm versus spirituaalne kasvamine… Seda kõike Reygadas amatöörnäitlejate abiga pool-dokumentaalselt tabada püüabki. Ja seekord läheb  korda. See film ei lase lahti. Mitte niipea.

Täpsem info www.poff.ee ja saalide ning kellaaegade kohta vt www.superkinod.ee