PÖFFi ­masendav massiivsus ja ­lootusekiired

Kinosaalis ja PÖFFi “suitsunurkades” kuulsin kümneid argumente festivali suuruse vastu. Ebaisikulisus, festivalitunde vähesus, oma näo kadumine, kohati (olgu, väga harva) filmide kõikuv kvaliteet, loomulikult ka üle-elu-suurusega paratamatult kaasnevad korraldusapsud ja kehvad tehnilised tingimused enamikus kinodes. Üleskutsega “PÖFF väiksemaks” liituksid veel need paljud, kes kinno ei jõudnudki, sest sajad filminimed poff.ee’l ajasid pea ringi käima ja süvendasid võimetust otsustada.

Balti majandusime moodi pöörase kasvutempo kaitseks kostis aga vaid üks uhkel toonil lauseke korraldajate poolt: “A-klassi festivalid ongi nii suured.” Juurde veel statistika igat sorti publikurekordite purustamisest.

A-klass võiks olla midagi mõnusamat kui numbrid. Unistan PÖFFist, kus on võistlusele lisaks paar põhjalikku lisaprogrammi (praegu oli neid 11 ja siis veel anima, noortekad ja mobiili­filmid peale selle), unistan eraldi ­dokumentaali-festivalist (praegu kaovad need mängukate taha ära), unistan festivali klubist, kus on filmiteemalised arutelud, alati ruumi, ja kõik on kinopiletiga teretulnud (praegu küsiti natuke-nagu-filmiklubis Clazzis mõnel õhtul uksel 100 krooni), unistan kvaliteetsetest tõlgetest (praegu enamikus toortõlked, slängi ei tõlgitud, ohtralt oli subtiitritega ka tehnilisi probleeme).

Ma olen PÖFFi fänn ja ülimalt tänulik, et ta on – aastasest kinoanoreksiast kümneks päevaks buliimiasse kaldumine on suur nauding. Aga publiku poolt vaadates (ja ehk te ikka korraldate seda vaatajatele mõeldes?): suurus ei ole oluline. Väiksem, läbimõeldum ja kvaliteetsem festival rõõmustaks filmisõpra palju rohkem.

Alternatiiv on täiesti olemas ja koguni sama festivali raames praktiseeritud. Hiidlased ohverdasid spetsiaalselt saare rannaniitudel PÖFFi tarbeks kasvatatud aberdiin-anguse tõugu lihaveise, kutsusid tippkoka, kes õpetas Hiiu gurmaanidele, kuidas lehmast boeuf saab, kutsusid õhtuti filmidega seotud külalisi. Filmide vahepeal pakuti PÖFF/BÖFFi huvilistele imelisi suupisteid ning võimalust mõnusas õhkkonnas filmiilma ja välisilma vahele sildu ehitada. Ja lõpus muidugi bänd ja tants. Mis festival siis muidu?

Hiiu PÖFFil on juba oma fänniklubi, kohtasin seal nii tartlasi, tallinlasi kui ka saarlasi, kes juba mitmendat aastat Hiiumaale pöffima sõidavad. Pärast kaheksat PÖFFi-päeva pealinnas ja kahte Hiius jäi tunne, nagu oleks tehasesööklast butiikrestorani sattunud. Uskuge mind, kui ma saarlasena juba Hiiu pidu kiidan, siis on asi seda väärt.