Künklik Liivimaa maastik põlise tammega. Eemal künnab hiiglasekasvu põllumees Siim härjaga. Diktor teatab: “Juba arvamata ajast harib Eesti talupoeg oma kivist kehva põllumaad...”
Üle põllu ratsutab salk sõjamehi. Nagu muuseas äigab üks neist tammele mõõgaga, nagu muuseas lööb teine möödudes piitsaga talumeest. Kuid tamm jääb paigale ning talumees künnab edasi.
Diktor: “... ja juba arvamata ajast on lähemad ja kaugemad naabrid selle maa ja töö vastu liigutavat huvi tundnud...”
Algab lööming kahe ratsasalga vahel.
Diktor: “... ning ikka on nad eestlaste väikest maad üksteise käest päästnud... Üks eriti agaraid päästeaktsioone toimus 16. sajandil Liivi sõja ajal. Siis päästis Eestimaad kuus riiki korraga...”
Flegmaatiline talumees künnab rahulikult edasi. Aeg-ajalt kipuvad taplejad talle saha ette, siis ta tõrjub neid kõrvale.
Diktor: “... ja tänutäheks selle eest pidi kohalik talupoeg toitma arvutuid sõjavägesid leiva ja inimeludega.”

Venelased röövivad
Eeltoodud stseeniga algab Eesti kõigi aegade menukaima mängufilmi “Viimne reliikvia” algne stsenaarium, mis valmis Arvo Valtonil 36 aastat tagasi. 
Huvilised leiavad kirjatöö Rahvusarhiivist. Käiku läks sellest vähe, sest Tallinnfilmi juhtkond nõudis korduvalt ümberkirjutamist.
“Stsenaarium on kole pikk. Ülesehitus ebaõnnestunud. See ei lase teha kiiretempolist seiklusfilmi,” leidis stuudio kolleegium.
Ilmselt haistsid filmimehed ka poliitilist jama, sest Valton kujutas Ivo Schenkenbergi kohati tubli vabadusvõitlejana, venelasi aga jõhkarditena. Just venelased (tatarlased) röövivad Siimu lapse ja naise ning põletavad maha mõisameeste laagri Kuimetsas.
Samas on peategelase, seikleja Gabrieli tekst läbi imbunud venemeelsusest.
Valtoni seesugune lähenemine oli loogiline, sest ta kasutas algmaterjalina keskaegseid kroonikaid, mis kubisevad venelaste hirmutegudest, ja Eduard Bornhöhe “Würst Gabrieli”, mis valmis tsaariajal ja oli üsnagi venesõbralik.
Stsenaariumi parandatud versioonis rüüstavad Kuimetsa poolakad. Filmis endas aga ülestõusnud maarahvas.

Reliikviast polnud sõnagi STRONG>
Poliitilised vastasseisud roogiti stsenaariumist halastamatult välja. Samuti nagu kulukad massistseenid mitmest lahingust. Sõjapealik Schenkenberg sai isegi uue nime: Ivo Ritenburch. Kaaluti ka Birgitta ordu ümbernimetamist.
Lõpuks mindi käsikirja kohendamisega nii kaugele, et filmi toimetaja, tulevane president Lennart Meri küsis, kas see ikka on teos Bornhöhe ainetel, sest “tema tegelastest on säilinud vaid Agnese kikkiskõrvuline kimmel”.
Algse käsikirja kohaselt pidanuks film algama Läänemaa talupoegade mässuga aastal 1560.
Ülestõusule õhutab Gabrieli vanaisa: “Meie õigusi ei kaitse jumal ega ükski rüütel. Me peame need õigused ise kätte võitma, peame kõik võõrad maalt välja ajama, saksad maha tapma ja nende mõisad põletama, nagu seda Jüriöö ajal on kord juba tehtud!”
Mässu surub veriselt maha Agnes von Mönnikhuseni isa, keda filmist enam ei leia.
Film algab hoopis Johann von Risbiteri surivoodiga, kelle Bornhöhe raamatus lõid maha needsamad talupojad.
Reliikviast pole käsikirjas juttu. Film kandnuks hoopis nime “Pirita kloostri viimased päevad”.

Superkangelane Siim
Läbiv tegelane oli talumees Siim – kelle kuju vastanuks Moskva ülemuste ootustele, sest talurahva rõhumine oli nõukogude kinokunsti üks lemmikteemasid.
Mõisamehed (ja venelased) riisuvad Siimu talu koguni kümme korda. Pirita klooster nõuab andamit. Abtiss Magdalena van Zoege ähvardab Siimu, et “kui sa ei jõua maa peal seista, peab klooster sinu koha peale panema mõne parema talupoja”.
Lõpuks hakkab Siim röövliks, sest kõik röövivad, mis temagi vahib.
Siim esineb ka lõpustseenis, kui klooster põleb ning venelased veavad sõjasaagina abtissi, kes on vaikiv, aga jätkuvalt uhke.
“Jää jumalaga Siim. Sõidame ära Venemaale,” teatab peategelane Gabriel.

Gabriel kutsus riiki reetma     
Gabriel pooldab Vene võimu juba noore poisina. Harjutades poolvend Ivo Schenkenbergiga vehklemist, kuulutab ta: “Osa Liivimaast maksis Novgorodile juba siis andamit, kui sakslased sellest maast veel midagi ei teadnud. Sellepärast peab Moskva suurvürst ennast siinse maa pärisisandaks ja võtab selle niikuinii oma alla."
Ivo hingeldab: “Tähendab, venelane on sellele maale just kõige põlisem vaenlane ega tohi teda nüüdki sallida.”
Gabriel: “Ainult võimsa Vene alla heites saaks Liivimaa hädadest ja verevalamisest lahti ja ka Tallinna kaubandus saaks jälle edeneda.”
Ivo: “Pole siia kedagi vaja. Aitaks, kui Rooma riik kaugelt juhiks.”
Gabriel lööb poolvennal mõõga käest: “Et saks saaks siis maa pärisrahva verd segamatult imeda...”
Ivo nimetab venelasi barbariteks ja käratab vennale: “Sinu jutt on reeturi jutt! /.../ Korista kondid siit majast, tatarlane, venelase sohilaps, pärisori.”

Ivo ei ihanud poolvenna verd
Kui poolvennad aasta pärast kohtuvad, laseb sõjapealik Ivo seiklejast Gabrieli vangistada. “Sinu verd ei ihka keegi. Sa oled lihtsalt kahtlane inimene ja pead kuni Tallinna kohtuni vangi jääma,” teatab Ivo.
Gabriel ongi äraandja. Ta astub Vene sõjaväkke ja pihib oma armsamale Agnes von Mönnikhusenile: “Minu isa oli venelane ja mina ise olen sakslaste ja rootslaste võimu vastu siin maal. Kurjemaks ei või selle maa pärisrahva elujärg iialgi minna, kui see sakste käe all on olnud, parem langegu need maad siis juba Vene tsaari kätte.”
Pirita kloostrit rüüstades hoopleb Gabriel, et tema on vürst Gabriel Sagorski. “Seisan siin selleks, et hävitada orduriigi ja katoliikluse jäänused Liivimaal.”
Gabriel ja Ivo kohtuvad lõpuks võitlusväljal. Gabriel hoiab juba mõõka poolvenna kõril, kuid laseb tal minna, sest tapmine ei paku pinget.
“Jää terveks,” pomiseb Ivo ja pageb.

Risbiter kabistab lõbutüdrukut
Valton lubas endale mitu seksistliku tooniga pilti.
Nii kihutab abtiss Kuimetsast pagedes vana Mönnikhuseniga samal hobusel. Hoiab rüütli ümbert kinni ja tunneb end noore röövitava neiuna. Sadulas on ebamugav, kuid püha ema näol särab õnnis ilme.
Hilisemas versioonis embab abtiss samas stseenis noort junkrut Delwigit. Filmis sõidab hoopis tõld.
Teises stseenis otsib Risbiter lohutust vägevate rindadega lõbutüdruku seltsis: “Mul on ilus pruut, kõige ilusam, aga venelased viisid ära,” kurdab ta.
“Ära nuta, ilusaid naisi on palju. Ja kõigil neil tuksub kuum süda sees, pane käsi siia!”
Risbiter katsub tisse ja leiab piha alt tuustiku takku. “Sul ju paklid rindade asemel.”
“See niisama sooja pärast, sa katsu altpoolt.”
Risbiter katsub. Temas hakkab tekkima asja vastu tõsisem huvi.

Lundver ilusam, Laanet seksikam
Seksuaalsuse küsimus kerkis isegi näitlejate valimisel. Algselt režissööriks valitud Jüri Müür ütles õde Ursula osatäitja valikul: “[Ada] Lundver on ilusam, kuid [Luule] Laanetis on seda “zdorovõi sovetski seksi”.
Bruno Oja kohta (kes oli kandidaat nii Gabrieli kui ka Ivo rolli) märkis Müür, et teda võib kasutada vaid ilma habemeta. “Habe katab ära selle ainsa, mis temal on, anglosaksiliku meheliku ilu. Kui see ära võtta, pole temas midagi.”
Lennart Meri pelgas, et Faime Jürno oleks Agnesena liiga külm.
Kirjanik Villem Gross leidis pärast esimese stsenaariumi lugemist, et “autori suhtumine põhimaterjali on meeldiv, aga ega see filmi päästa. Paneb muigama. Panna hobuseid hüppama ja kukkuma, meistersportlasi võimlema, mida see annab? /.../ Poistele ilus spordifilm ja täiskasvanutele palju huumorit!” P>

sidebar

Eesti Hannibal
· Eesti Entsüklopeediast leiab “Viimse reliikvia” tegelastest vaid Ivo Schenkenbergi nime.
· Schenkenberg sündis umbes 1550 Tallinnas mündilööja pojana.
· Omandas suure kuulsuse 1576, kui lõi talupoegadega venelaste vastu võitlemiseks sõjasalga. Seda hüüti “Hannibali rahvaks”.
· Langes 27. juulil 1579 Rakvere lähedal vangi, viidi Venemaale ning hukati, kuigi pakkus vahetuskaubaks kolme vangis olevat bojaari.
· Eelmise vabariigi ajal oli Schenkenberg rahvuskangelane.
· Kirjanik ja tööstur Edgar Saks kirjutas romaani “Hannibali rahvas”, mis ilmus esmakordselt 1935 Postimehes järjejutuna.
· Raamatus viib Schenkenbergi hukatusse õnnetu armastus. Ta rivaalitseb mõisameestega ühe kauni kaupmehepreili pärast.

Vähemalt viis stsenaariumit
“Viimsest reliikviast” tehti Arvo Valtoni mäletamist mööda 5-7 käsikirja, millest neli esimest paiknevad rahvusarhiivis.
Kaks esimest stsenaariumit valmisid 1966. Põhinevad Bornhöhe raamatul, kuhu on külge poogitud talupoegade mäss ja Siimu roll. Esimeses käsikirjas on Gabriel vürst. Teises on ta vaid kuulnud, et olla vürst Zagorski poeg.
Kolmas ja neljas käsikiri valmisid 1968. Meenutavad paljuski tänapäevast filmi. Kuid Agnes satub kloostrisse alles siis, kui näeb Toomkirikus oma laulatusel, et Gabriel on elus, ja ütleb Risbiterile ei. Kloostris tahab abtiss Agnest vägivaldselt Risbiteriga paari panna.
Käsikirja viimase variandi koostasid toimetaja Lennart Meri ja režissöör Grigori Kromanov.
Film “Viimne reliikvia” valmis 1969.