Põhja täht
Harri on kolmekümnendates aastates mees. Tugev, mehine, hea välimusega. Kuna ta on abielus määratult rikka pärijannaga, on tema käsutuses tohutu hunnik raha. Ta on maksimaalselt võimukas tippkriminaalpolitseinik, kes hoiab peos tervet linna ja tõmbab niite oma suva ja tahtmise järgi. Naised langevad tema ainsa sõrmeliigutuse peale nagu loogu.
Just nii pahelise ja seksikana panid Kristian ja Ilmar Taska, Mihkel Ulman ja Jaan Tätte Harri kirja ühena neljast peategelasest Eesti uue filmi "Täna öösel me ei maga" stsenaariumis.
Küsime ausalt: kas Eestis on mõnd sellist meesnäitlejat, kes Harri rolli kahtlusteta välja mängiks? Pole kindel.
Seda sama küsisid endalt filmi näitlejaid valides ka produtsent Kristian Taska ja režissöör Ilmar Taska, ning leidsid selle samuti kaheldava olevat.
Kuid Kristian Taska peas oli juba stsenaariumi kirjutamise ajal alateadlikult keerelnud Soome filmitähe Peter Franzéni nimi. Sarmikas soomlane oli talle meelde jäänud vabatahtliku Soome jäägri Sulo Kalliona filmist "Nimed marmortahvlil". Harri osa näis tõepoolest musklilisele soomlasele justkui loodud. "Peter on haruldaselt sümpaatne ja hea välimusega. Aga peale selle on ta omapärane tüüp - selline natuke jõhker ja karm. Eestis on seda tüüpi näitlejaid vähe," ütleb Kristian Taska.
Eestlaste argumentidest soomlase värbamisel võib aru saada - isegi kui aktsendiga eesti keel natuke muretsema paneb, on see ikkagi uus ja huvitav nägu, pealegi põhjanaabrite kuulsaim näitleja. Kuid miks peaks Soome staar tahtma kkas lüüa pisikese naaberriigi üsna väikese eelarvega filmis?
"Miks ka mitte?" küsib Franzén vastu. "Ma olen viimased viis aastat puhtalt filmitööstuses olnud ja mind tõmbavad igasugused asjad. Kui mulle seda osa pakuti, tundsin ma vaistlikult, et tahan seda. Mul oli tunne, et see teeb mu elu huvitavamaks."
Peter võttis rolli vastu vaatamata ka tõsiasjale, et just samal ajal oli tal käsil veel kaks filmi - nii et Soome, Rootsi ja Budapesti vahele tuli mahutada ka Eesti-sõidud ja võttepäevad - või õigemini -ööd. Staari asi. Tegelikult mitte. "Kõige raskem on see, et kui lähed kuhugi välisriiki, siis pead kõigepealt tõestama, et sa suudad sellesse miljöösse sulanduda ja nendega kokku klappida," tunnistab Peter. "Et sa oled professionaal ja saad hakkama." Peteri sõnul on Soomeski siiani "teatud inimesi, kellel on minu suhtes eelarvamused".
Franzén tõesti püüdis sulanduda - seda märkasid kõik. Kristian Taska: "Peter on nii loomulik, tore ja lihtne. Meie, eestlased, oleme vahel natuke mühakad, et ei ütle alati teregi, aga tal on see hea komme, et ta hoiab vestlust ülal ja suhtleb avatult, mitte ei jää nurka põrnitsema."
Võtete ajal Franzéniga sõbrunenud eestlasest meespeaosaline Priit Võigemast meenutab soomlasest kolleegi samuti vaid hea sõnaga: "Ta oskab inimestega rääkida, samas on hea kuulaja. Filmistaar küll, aga üllatavalt muhe inimene!"
Ilmar Taska kiidab teise poole pealt: "Ta oli alati hästi ette valmistunud. Ta ei öelnud kunagi: ma ei saa või ei taha. Ka selles, kui tuli olla kaamera ees alasti, polnud tema jaoks probleemi."
Tundub aga, et Soome pressile on see küll probleem. Kui Franzén mängis lastefilmis "Rölli" Metsavaimu teenrist sabarakku, leidus rohkem kui üks kriitik, kes kuivalt nentis: tore, et Franzénil seekord riided seljas püsivad.
Taskade sõnul on Peter Franzéni trump filmogeenilisus. "Ta tunneb hästi filmi spetsiifikat ja tunnetab kaamerat," seletab Ilmar Taska. "Pole muret, et kus ta seisab, mida vaatab või kas ta jookseb kaadrist välja."
Tegelikult on ka Franzén õppinud Soome Teatriakadeemias just lavanäitlejaks ja karjääri alguspäevil ka teatrites esinenud. Tallinnas jõudis ta võtete ajalgi kohalikke etendusi külastada - vaadata suvist muusikali "Cabaret" ja Linnateatri "Kaotajaid". "Ma armastan teatrit, aga mul on natuke raske Soome teatrites mängida, sest ma elan ju tegelikult Los Angeleses. Seal on teatritöö aga asi, millega absoluutselt ei teeni."
Filmitaeva eredaks täheks tõusis Peter Franzén Soomes 1997. aastal, kui tal oli täita kõrvalosa filmis "Kuningasjätkä". Franzén noppis sellega Soome filmiauhinna Jussi.
Siis hakkas rolle robinal sadama. Neist kuulsamaid on kindlasti leitnant Eero Perkola osa soomlaste sõjafilmis "Rukajärven tie" ("Luurerühm") - film, mille kohta Franzén ise ütleb, et see õpetas ta näitlema. "Ma olin ju praktiliselt kaks kuud järjest kogu aeg kaamera ees!"
Esimeseks armastajaks tõusis Franzén seksika filmirežissööri Markona romantilises filmis "Kuutamolla" ("Kuupaistel").
Jõulise kurikaela imidžit aitas luua Otto osa linateoses "Pahat pojat" ("Vinged vennad"), mille jaoks pidi Franzén koos oma kolme kaasnäitlejaga jõusaalis muskulatuuri kasvatama juba mitu kuud enne võtteid. Pärast seda filmi hakkas kõmupress Franzéni enda käitumisestki paha poisi jooni otsima: mõnuga räägiti, kuidas ta koos filmis mänginud Niko Saarelaga Turus hotellitoa metsiku pidutsemise käigus segi pööras ja väidetavalt koguni seinad täis urineeris. Veelgi suurema naudinguga lahkas press Franzéni ja Saarela homoerootilist suudlust Vingete vendade DVD-versioonis.
Rollinimistust ei puudu ka nõdrameelne ullike - Franzén mängib ajukahjustusega Mertsit Soome värskes linateoses "Koirankynnen leikkaaja".
Korrumpeerunud politseiinspektor Harri on tema esimene tõeliselt negatiivne roll. "Just sellepärast ma ka tahtsin seda, et ma pole enne kunagi üdini halba kutti mänginud. Ja veel sellist eriti minu iseloomuga vastuolus olevat inimest!"
Los Angeleses tahab Soome täht nüüd ka Hollywoodi vallutada. Esimese filmiga tehakse algust aprillis Mehhikos. "Aga see on alles nii varases järgus asi, et ma ei taha sellest veel rääkida," ütleb ta. Varasemates intervjuudes Soome pressile on Franzén pajatanud, et karjääri tegemine USAs kulgeb vaevaliselt üle kivide-kändude ning selleks, et raha teenida, ei tohi millegi ees nina kirtsutada. Kui vaja, tuleb leiva peale lauantaimakkarat teenida kas või limusiinijuhina või käia sadadel proovivõtetel, mis tegelikult absoluutselt pinget ei paku. '
USAs elab sama kiiret ja pingelist elu ka Franzéni abikaasa, Soome näitlejanna Irina Björklund, kes arvutas läinud aasta lõpus kokku, et veetis aasta jooksul kodus koos Peteriga vaid kümme päeva.
Franzéni rolliotsinguid hõlbustavad ehk laialdased lisaoskused - tema hobi on poks ja mootorrattasõit, näitekoolis on ta õppinud ka ratsutamist ja vehklemist, ta oskab uisutada, suusatada, laulda. Lisaks on ta korraliku soomlasena läbi teinud kohustusliku sõjaväeteenistuse snaiperina. "Minu puhul polnud üldse mingit kahtlemisvõimalust," ütleb ta sõjaväe kohta. "Mind kasvatasid üles vanavanemad. Mu vanaisa võitles Teises maailmasõjas."
Lapimaalt Kemi kandist pärit poiss mõtles pärast keskkooli ka ise sõjaväelase või politseiniku elukutsele. Armees aga sai siiski aru, et sõdurileib pole tema jaoks. "Ma lihtsalt ei osanud end vormis ette kujutada. Ma sain aru, et kuskilt jookseb piir ning ma võin kaasinimestele kasuks tulla hoopis teisel moel – andes midagi nende hinge jaoks." Franzén ei teadnud oma sõnul mitte midagi näitlemisest, kuid proovis teatriakadeemiasse sisse astuda. Jõudis teise vooru, siis langes välja. Teist korda läks pärast sõjaväge ja võeti vastu.
Lisaks kõigile muudele oskustele räägib Peter Franzén soravalt soome, rootsi ja inglise keelt. Kuna "Täna öösel me ei maga" filmiti paralleelselt eesti ja inglise keeles, pidi soomlane kähku ka eesti keele selgeks saama - vähemalt niipalju, et veenvalt mõjuda. Aktsenti siiski nii lühikese ajaga välja juurida ei õnnestunud, sellepärast loeb Harrile eestikeelset teksti peale kodumaine näitleja Raimo Pass. "Suu liigub siiski absoluutselt sünkroonis, Peter harjutas eesti keelt väga," ütleb Ilmar Taska. "Isegi palju hiljem pärast võtteid, kui ta mulle helistas, ütles esimese asjana eesti keeles: "Tere, Peter siin.""
Teisi välismaa staare Eesti filmides
Wladimir Gaidarow (Venemaa) – “Kire lained”, 1930
Harijs Liepinš (Läti) - "Maaletulek", 1962
Rolan Bõkov (Ukraina) – “Maaletulek”, 1962; “Viimne reliikvia”, 1969
Bronius Babkauskas (Leedu) – “Hullumeelsus”, 1969
Valeri Nosik (Venemaa) – “Hullumeelsus”, 1969
Aleksandr Goloborodko (Venemaa) – “Viimne reliikvia”, 1969
Ingrida Andrina (Läti) – “Viimne reliikvia, 1969
Elza Radzina (Läti) – “Viimne reliikvia”, 1969
Viktor Lorents (Läti) – “Punane viiul”, 1974
Aleksander Kaidanovski (Venemaa) – “Briljandid proletariaadi diktatuurile”, 1975; “Navigaator Pirx", 1978
Margareta Terehhova (Venemaa) – “Ainult hulludele ehk Halastajaõde”, 1990
Vassili Lanovoi (Venemaa) – “Saatana pisar”, 1993
Hanna Dunowska (Poola) – “Saatana pisar”, 1993
Vladimir Ivašov (Venemaa) – “Saatana pisar”, 1993
Marian Wolf (Saksamaa) – “Jüri Rumm, 1994
Viktor Suhhorukov (Venemaa) - "Minu Leninid", 1997
Rezija Kalnina (Läti) – “Head käed”, 2001
Dinara Drukarova (Venemaa) - "Karu süda", 2001
