Põhjas, Euroopa äärel
Visalt kipub levima arusaam, et Euroopa kõige põhjapoolsem ots on Nordkapp. Sinna liiguvad suviti kogu Euroopast, ent tihtipeale kaugemaltki turistide hordid ja killavoorid – küll kõige eluks vajalikuga raskelt koormatud kärumajakesi autode järel vedades, küll kitsastel mägiteedel surmapõlglikult tsiklitega kihutades, küll jalgratastel ennast peaaegu oimetuks vändates.
Kahtlemata on Nordkapp kõige paremini ettevalmistatud põhjapoolne turismiatraktsioon, sest sinna pääseb üsna hõlpsasti maksulist merealust tunnelit mööda ning seda rohkem kui kolmesaja meetri kõrguselt merre laskuvat kaljut on hea samuti tasuliselt platvormilt vaadelda, kuid ometi ei ole Nordkapp kõige põhjapoolsem Euroopa neem. Nordkapp ei ole põhjapoolseim isegi Magerøy saarel, kus temast pisut edasi nihkub Knivskjellodenni maanina. Euroopa maismaa lõpeb hoopis Nordkapist umbes seitsekümmend kilomeetrit ida poole jääva 234meetrise Nordkinni kaljuga (ikka samal 71. laiuskraadil). Sinna ei ole aga sugugi niisama lihtne kohale saada ning vaja võib minna isegi kohalikku abi. Seetõttu on kasulik silmas pidada, et tee küsimiseks norralastelt tuleks Nordkinni nime hääldada “nuurtšüün”.
Eesti poolt minnes on kõigepealt muidugi vaja ületada polaarjoon ja läbida Lapimaa. Pikal teel saab aega viita tundruid ja põhjapõtru vaadeldes. Neid uhkete sarvedega valgeid ja pruune loomi jääb alatasa ette ning paraku, nagu teel olevad suured verised laigud ja karvatuustid tunnistavad, sageli ka auto alla. Lisaks kalpsab teele jäneseid ja tikub rataste vahele sibelema rabakanu. Seega ei maksa Lapimaal ülearu kiirustada. Siiski hukkub seal igal sõidul ikka lõpmata palju elusolendeid – eelkõige mõistagi sääski ja muid kihulasi, nii et auto akent või mootorratturi nägu ja hambaid tuleb üsna tihti puhastada.
Euroopa põhjatippu viivale maanteele number 888 võib läheneda kahelt poolt. Esimene tee käib Norra saamide pealinna Karasjoki kaudu. Enne seda tuleb läbida veel üks õige kena ja ilmselt turistide toel nobedasti arenev saamide linnake Kautokeino. Alles kümnekonna aasta eest oli see üpris tagasihoidlik asula, kus pühapäeva hommikuti võis rahulikult jälgida läbi hõredate tundrukaasikute kirikusse sammuvaid saami peresid, kõigil ääretult kaunid sinipunased rahvarõivad seljas. Nüüd on sinna kanti kerkinud uued hotellid, baarid ja bensiinijaamad ning turistide tulvas ei tundu elu enam nõnda tasane.
Karasjokist leiab saamide uue parlamendihoone, mis on kujundatud traditsioonilist püstkoda järele aimates, ning etnograafiamuuseumi, mille juures on ka rikkalik rahvuslike toodete pood. Saamikeelsed nimed teeviitadel on nii pikad, et neid nagu liikumise pealt ei haaragi: Baktemokkeniargga, Gæidnovuoppe ja Guovdageainnu.
Linnade vahel kärestikuliste jõgede ääri mööda sõites võib tekkida tahtmine lõhet ja forelli püüda. Kalamehi paistab seal igatahes palju olevat. Enne selle põneva toimingu juurde asumist tuleb poest osta kalastusluba, hiljem aga saab poe külmutites kalasaagi kaasavõtmiseks ära külmutada.
Siis võib veel vahelduseks tegelda kullaotsimisega. Lapi tundrutelt leitakse pidevalt suuremaid ja väiksemaid kullakamakaid, selle suve seni suurim leid kaalub 298 grammi. Leidjaks osutus üks õnnelik soome pereisa.
Lakselv on põhja suunas liikudes viimane suurem linn. Pärast seda hakkavad ka puistud ja põõsastikud vähemaks jääma. Maailma kõige põhjapoolsem mänd kasvab Börselvi asula lähistel kõrgel jõekaldal. Seejärel on jõgi uuristanud mägedesse võimsa kanjoni, mis viib mõtte Ameerikale, sest ka edasine mägedevaheline tasandik kujundab üksildasel preeriateel kulgemise tunnet, seda eriti kuuma ilmaga – ainult järvekesi kipub selle ameerikaliku mulje jaoks olema justkui liiga palju.
Jällegi vastu ootusi ei pruugi ilm kauge põhjala suves olla sugugi jahe ega niiske. Igal aastal hoovab sinna kuumalaineid, mis annavad kuni 30kraadist sooja. Tõsi, veed jäävad ikka kargeks, nii et viimane mõnus suplus õnnestub ehk teha Botnia lahe põhjasopis Kemi kandis, kus peaaegu mage merevesi soojeneb vahel tublisti üle 20 kraadi.
Teiselt poolt Utsjoe kaudu selle just nagu mingisse lõplikku lõpmatusse kutsuva 888-tee peale suundudes peibutab esmalt kalastama piirijõgi Tana, seejärel lummavad aga vaated fjordidele ja järvedele nende vahel. Neid imetledes ei tohiks juht unustada vaatamast oma masina kütusenäidikut, sest vahemaad on pikad, keerukad teed mägedes nõuavad palju kütust ning lähim tankla on heal juhul alles enam kui saja kilomeetri kaugusel. Sealjuures tuleb arvestada, et see viimse lootuse tankla on enamasti avatud vaid koos selle kõrval oleva kauplusega, ja sedagi vaid juhul, kui kütust parasjagu on. Nii võib kergesti juhtuda, et olles venitanud oma peaaegu tühja paagiga auto vaevaliselt bensiinijaamani, leiate selle seismas nukras vaikuses, must kilekott pumbale pähe tõmmatud.
Kui enam tõepoolest edasi minna ei kannata, peab murelik rändur tahes-tahtmata hakkama külaelanikke tüütama. Esialgu soovitatakse sõita järgmise tanklani (“kui teele jääte, küll inimesed aitavad”). Visalt edasi pinnides võib õnnekombel juhtuda, et antakse vaiksel häälel õrn vihje liikuda paar kilomeetrit eemale punase majani, kus lahke peremees kütuse mõõduka tasu eest paaki kallab. Norralased on tõesti abivalmis.
Lahkesti pakutakse ka ööbimisvõimalust. Öö omaette hütis maksab näiteks kahele 350 ja neljale 400 NOKi. Seega hulgakesi on põhjas odavam. Turiste on selles kandis esialgu veel vähe, kuid ilmselt arvestatakse järjest rohkem nende hoogsa lisandumisega. Nõnda on hakatud Nordkinni suunas viivat konarlikku teed isegi uue asfaldiga katma, ehkki millegipärast põhja poolt, seega tagumisest otsast alates.
Esimese hooga lõpuni sõites jõuab Gamvikki, kalurikülast sündinud hubasesse linnakesse, kus on värvilised majakesed, valge kirik, tuletõrjetorn, püstkoda ja mille adrust ummistunud rannas leidub siiski ka pimestavvalge liivaga kaetud lõik. Gamvikist edasi läheb veel üks auklik tee, mille lõpus on maailma kõige põhjapoolsem maismaa tuletorn: Slettnesi majakas. Et on polaarpäev, siis selle vilkumist ei õnnestu täheldada. Eemalt paistavad kõrged Nordkinni kaljunukid, binokliga näeb tuletornist ehk Nordkapinigi.
Nordkinni aga autoga ei pääse. Selle võib jätta Mehamni lennuvälja juurde ja hakata siis jalgsi üle tühermaa ning mägijõgede astuma. Tunde kulub selle tiiru tegemiseks küll palju, kuid jalutuskäik soojas tuules ja Jäämere soolakas hõngus on igati nauditav, vaid oma pesade pärast muretsevad linnud, kes seetõttu kisendavad, teevad vahetevahel ähvardavaid äkksööste.
Ja siis ühekorraga ongi see kauaoodatud lõpp käes. Kui nüüd silmad sügavsiniselt külmalt ookeanilt lahti kiskuda ning end ümber pöörata, hakkab lõuna poole pilku heites pisitasa selginema tõdemus, et just selleltsamalt kõrgelt Norra kaljult algab Euroopa. Ühtaegu tuleb ka vastus küsimusele, miks uut teed on alustatud siitpoolt – eks ikka algusest peale.
