05.09.2008, 00:00
Pokker Ukraina ümber
Gruusia ründamine võis olla õppetund Ukrainale. Kes võib olla järgmine õppevahend?
Venemaa eelmise presidendi ja praeguse peaministri Vladimir Putini
kõikvõimalike vägitegude kõrval (Gruusia
alistamise järel sikutab Ussuuri tiigrit vurrust) on tema valitsusaja
kontos üks suur välispoliitiline läbikukkumine. Selle nimi on
Ukraina. Venemaa naabruses asuva idaslaavi suurriigi väljalibisemine
Moskva mõju alt on ilmselge geopoliitiline aps.
Ukraina
tähtsuse mõistmiseks polegi vaja lugeda USA tuntud
välispoliitikaeksperdi Zbigniew Brzezinski hitt-teost “Suur malelaud
– Ameerika ülivõim ja geostrateegilised kohustused”
(pole vaja ka väitlust, kas Jimmy Carteri kunagine nõunik on
psühhopaat). Piisab teadmisest, et Brzezinski peab Ukrainat Vene
impeeriumi tähtsaimaks osaks, milleta on võimatu seda impeeriumi
alles hoida, ning et ta murrab selle arvamusega Moskva enda geostrateegide
kabinettidesse lahtisest uksest sisse.
Need usuvad meelsasti, et USA
eesmärk Ida-Euroopas on panna Ukrainale käpp peale. Põhjus?
Kes valitseb Ukrainat, sellel on kerge vallutada Venemaa.
Miks on
tänapäeval vaja kellelgi Venemaad sõjaliselt vallutada? Jumal
teab. Napoleon ja Hitler proovisid seda 19. ja 20. sajandil, võib-olla
tuleb ka 21. sajandil kellelegi selline idee pähe. Parem karta kui
kahetseda.
Ukraina ning Musta mere
sõjalis-strateegilist tähendust arutavad paljud Lääneski.
Mõned eksperdid juhivad tähelepanu, et 19. sajandi keskel proovisid
Prantsuse ja Inglise ekspeditsioonijõud Krimmi sõjas tungida
Venemaa “pehme kõhualuse” kaudu Doni ja Volga suunas.
Niisugune ettevõtmine olla mõttekam kui trügida Moskva peale
otse läänest. Mis saigi Napoleonile ja Hitlerile saatuslikuks. Must
meri pole sellistes strateegilistes mängudes puhvertsoon, vaid
sissetungikoridor. Nii ongi, et Venemaa ei saa loobuda Krimmi
sõjabaasidest, ei saa tagasi tõmbuda Mustalt merelt ega saa
lubada talle vaenulike vägede saabumist Ukrainasse.
Rahvusvahelise elu üks põhipingutusi viimase viieteistkümne
aasta kestel on olnud teha Kremli poliitikutele selgeks, et NATO ei ole
vaenulik organisatsioon. See ei õnnestunud. Ning see on Lääne
läbikukkumine. Tegelikult ka Eesti oma.
Ent tagasi
Vladimir Putini põrumise juurde.
Esmalt mõningad
faktid. 1997. aastal sõlmisid kaks idaslaavi suurt riiki nn Suure
leppe (ametlikult oli selle nimi “Sõpruse, koostöö ja
partnerluse lepe”), mida on nimetatud mõlemas pealinnas ka
strateegilise partnerluse leppeks. Et Moskva nii mõtleski,
näitab kas või seegi, et 2000. aastal läks Venemaa uus
president juba enne oma inauguratsiooni Kiievisse riigivisiidile. Kaks slaavi
venda käsikäes, ühise ajaloo ning saatuse märgi all... ja
nii edasi.
Moskvas võidi nii mõelda, ent
õigesti tegutseda ei suudetud. Partnerluse tunnet ei tekkinud kummalgi
pool piiri. Kontseptsioon puudus. 2002. aasta mais teatati Kiievis esimest
korda soovist ühineda NATOga. Kui 2004. aasta 21. jaanuaril olnuks
põhjust tähistada mõlema maa ühinemise 350.
aastapäeva, pidasid mõlemad pooled targemaks seda mitte teha.
Oranžiks revolutsiooniks nimetatud sündmust, mis kohe järgnes,
võib pidada Putini välispoliitika veelahkmeks.
Oranži revolutsiooni hindamisel olid Lääne ja Kremli hinnangud
kardinaalselt erinevad. Lääne seisukohalt oli tegemist
kodanikualgatuse võidu ning demokraatliku ärkamisega. Putin kui
endine KGB spetsialist ei uskunud sellist seletust. Tema maailmavaate kohaselt
seletas toimunut vaid välissekkumine e
hk siis mingi kolmanda riigi luure aktiivmeetodite kasutamine. Lääs
ei suutnud Kremlile selgeks teha, et see pole nii. 2004. aasta lõpus on
Putin juba kindel, et Lääs püüab Venemaad sisse piirata.
2007. aastal pidas ta Münchenis oma kuulsa kõne, kus ütles
need kahtlused otse välja: “Minu arvates on ilmselge, et NATO
laienemisel pole eesmärki liidu moderniseerimiseks ega Euroopa julgeoleku
suurendamiseks. Vastupidi, see on tõsine provokatsioon, mis
vähendab vastastikust usaldust. Ja meil on õigus küsida: kelle
vastu on see laienemine suunatud?”
Küsimus oli
retooriline – Putin arvas vastust teadvat. NATO laienemine on suunatud
Venemaa vastu. Muuseas, Moskvas räägitakse seniajani, et Varssavi
pakti laialisaatmisel olevat neile lubatud, et NATO ei laiene endise N Liidu
territooriumile. Putin osundas Müncheni kõnes NATO kunagist
peasekretäri Manfred Wörnerit, kes ütles 1990. aasta 17. mail
Brüsselis peetud kõnes: “Fakt, et me ei kavatse NATO
vägesid paigutada Saksamaa territooriumist väljapoole, annab N
Liidule kindla julgeolekugarantii.” Putin küsis Münchenis, mis
on sellest garantiist saanud.
(Oma viga, et Moskva ei koostanud
vastavat paberit ega lasknud seda kinnitada Lääne tipp-poliitikute
allkirjadega.)
Putin võttis õppetunni vastu, ja see
kõlab: Lääs pole usaldatav.
Vahepeal selgus, et ei
saa usaldada ka vennalikku Ukrainat. Pärast Oranži revolutsiooni
(mille Moskva maha magas) hakkas seal toimuma arusaamatuid asju. Näiteks
arutati 2005. aasta veebruaris mõlema maa ajakirjanduses laialdaselt
president Viktor Juštšenko kingitust välisminister Boriss
Tarasjukile. See oli plakat kirjaga “Ära usalda Venemaad mitte
kunagi mitte milleski”. Tarasjuk võttis seda ilmselt
sõna-sõnalt, sest kogu 2005. aasta ja suurem osa 2006. aastast
läks Ukraina ja Venemaa suhetes tülitsemise tähe all. Kiiev
võttis ametlikult kursi NATOga liitumisele, organiseerides samal ajal
SRÜs venevastase leeri. See koosneb Ukrainast, Gruusiast, Aserbaidžaanist
ja Moldovast (osalejate nimedest moodustub akronüüm GUAM). Kaks
esimest riiki selles loetelus kipuvad NATOsse, Aserbaidžaan aga omab suuri
gaasi- ja naftavarusid Kaspia merel, olles teatud tingimustel valmis neid
tarnima Lääne-Euroopale Venemaa vahenduseta.
Putini silmis
oli see veel üks tõend Venemaa sissepiiramisest. Paradoksaalne, aga
Läänes, ka Eestis, kõlasid samal ajal Venemaa ning Weimari
vabariigi võrdlused – meil taheti selle võrdlusega
öelda, et natsionaalsotsialismi-taolise režiimi kehtestumine Venemaal pole
enam mägede taga, ehkki seda võrdlust võinuks
tõlgendada ka nii, et Weimari vabariigiski tundsid kõik end
vaenlastest sisse piiratuna.
Oranži revolutsiooni järgset
Ukrainat ei saa nimetada poliitilises mõttes just kuigi stabiilseks
riigiks.
Moskvas hakati kurtma, et Kiievis vahetuvad meeleolud ja
poliitikad nii kiiresti, et võimatu on aru saada, kes naabrite juures
üldse midagi arvab ja mille eest ta vastutab (taas ajalooline paralleel:
stabiilsust kõrgeimaks hüveks pidanud tsaar Aleksander III avaldas
kunagi põlgust Prantsuse vabariigi suhtes, sest seal vahetusid
valitsused iga seitsme kuu tagant, nii et tsaar keeldus lõpuks vabariigi
saadikut vastu võtmast, nägemata sel vähimatki
mõtet).
2007. aasta septembris toimunud
järjekordsed erakorralised parlamendivalimised lõid viimase naela
Ukraina-Venemaa suhete kirstu. 2008. aasta algas järekordse tüliga
Krimmi sõjalaevastikurajatiste pärast, gaasitransiidi tariifide
muutmise katsega, venelastele
ei meeldinud ka hariduselu jätkuv “ukrainiseerimine”.
Jaanuaris saatsid Ukraina president, peaminister ja parlamendi spiiker NATO
peasekretärile ühise kirja, kus avaldati soovi saada liidult MAP,
liikmelisuse tegevuskava, mis eelneb täisliikmeks saamisele.
Mis juhtus edasi? Oli NATO kogunemine Bukarestis, liidu ebamäärased
lubadused Ukrainale ja Gruusiale... ja siis algas Vene-Gruusia sõda.
Sõda kestis viis päeva, lõppedes Gruusia
täieliku lüüsaamisega. Vene väed sõidavad Gruusias
seniajani siia-sinna, ehkki Lääs on nõudnud nende lahkumist.
Võimalik, et väed ei lahku Gruusiast enne, kui Lääne
või täpsemalt NATO mark on täis tehtud. Kui Gruusia
õppetund ei jõua Kiievis pärale, siis mis edasi?
Viiekümnemiljonilist Ukrainat ei hakka Venemaa torkima. Nii hullumeelsed
ei saa olla isegi Kremli pokkerimängijad. Küll aga on olemas
tillukesed Läti ja Eesti, Lääne sõjalise liidu liikmed,
kes on ninatargalt jutlustanud NATO leppe viienda artikli imelist
tõrjeväge. Mis kodusõjataoliste olukordade eest ei kaitse
absoluutselt.