Sadama nõukoguni on jõudnud signaalid, et juhatus ei viitsi juba mitu kuud tööd teha, kuigi meestel peaks olema praegu suurim tahe pingutada. See tõstaks šansse ametisse jäämisel. 

Ka ettevõtte paar direktorit kinnitasid Ekspressile, et juhatuses valitseb käegalöömise meeleolu. "Mis töötegemise tujust saab rääkida, kui sinu koha peale korraldatakse konkurss ja öeldakse moka otsast, et noh, sa võid ju ka kandideerida," ütles neist üks.

Paari kuu eest ilmus Rasmann nõukogu koosolekule nii joviaalselt, et mõned pidasid teda pohmellis olevaks. Keegi ei kavatsenud jusket teha ja promillide mõõtmiseks politseid kutsuda, kuid paistis, et töötegemisest ei tule midagi välja. Üks nõukogu liige ei pidanud vastu ning pahvatas: "Lähme laiali, siin pole ju midagi teha!"

Ühe direktori sõnul on sadama uus nõukogu kõigi aegade karmim. Mehed on omavahel valdkonnad ära jaganud ning viilimist ei lubata. Tegevjuhtkond sai käsu lõpetada korralagedus ja mõnede firmade eelistamine – näiteks ligipääsul naftakaidele.

"Sadama juhtkond, nii eelmine nõukogu kui juhatus, olid liiga pehmed. Ses mõttes, et operaatorid miskipärast arvavad, et nende investeeringud peavad olema ülitootlikud, samas kui sadama omad võivad olla normaalselt tootlikud," avaldab arvamust nõukogu liige Tõnis Palts Res Publicast.

Tema jutust selgub, et sadam Pakterminaliga aastate eest kehva lepingu, mis lubab naftafirmal sadama arvel liugu lasta. "Nüüd asub konkurentsiamet seisukohale, et teised operaatorid peavad saama samasugused tingimused. See on üks põhjus, miks sadam on kahju saanud. Selle kahju suurust on raske hinnata, aga igal juhul mitte üksikud miljonid, vaid kindlasti rohkem kui kümned."

Tõe huvides peame märkima, et Pakterminali magus leping sündis mitte Rasmanni, vaid tema eellase Enn Sarapi ajal.

Eesmärk pool miljardit krooni kasumit

Teine respublikaanist nõukogu liige Indrek Raudne: "Nõukogu eelmises kooseisus kakeldi sageli kõvasti sponsorluse üle, samal ajal läksid 9.-10. naftakai pikendus ja söeterminal, mille hind läks väga kõrgeks, lups ja lups läbi... Nüüd ei lähe ükski otsus nii kergelt."

Sadama tänavune kasumieesmärk on pool miljardit krooni, kuigi eelarvesse on konservatiivsuse põhimõttel kirjutatud väiksem summa.

"Vaadates seda, kui edukad on operaatorid, ja sadama kasumit, ei ole sadama kasum suur," tunnistab nõukogu liige Jüri Saar. "Oleme arvanud, et kasum võiks tõusta 400 miljonilt 500 miljonile aastas."

Üks tegevjuhtidest märgib: "Võiksime naftavendadelt muidugi isegi veel 500 miljonit krooni aastas välja pigistada. Näiteks tõstes kaimakse lootusega, et terminalid osa sellest oma kasumist laevaomanikele teistpidi tagasi maksavad. Kuid see ei kesta kaua. Paari aasta pärast on Luukas meie juurest läinud."

Nagu kingitus: maad kasutati tasuta

Nõukogu aktiivsuse tõttu on välja tulnud palju huvitavat. Näiteks tõi juhatuse liige Tõnis Segerkrantz sügisel arutusele küsimuse, missuguse hinnaga anda Muugal ühe angaari hoonestusõigus firmale Stivis.

See tundus olevat lihtne punkt. Juhatus oli ette valmistanud hinnaettepaneku. Nõukogu ütles, et pange kolmandik juurde. Jutt käis mõnekümnest tuhandest kroonist aastas, mis on nii sadama kui ka Stivise omaniku Anatoli Lipinski ärimahtude puhul naeruväärne summa.

Kuid asi läks ootamatult teravaks, kui Segerkrantz teatas, et Stivis pole valmis juurde maksma. Nüüd hakkas nõukogu huvi tundma, kui palju on Stivis varem maksnud. Selgus, et nelja aasta jooksul mitte midagi, sest sadam pole lubatud paberiasju korda ajanud.

Seepeale läks asi veelgi teravamaks. Tuli välja, et lisaks Stivisele pole maa kasutamise eest maksnud veel mitu firmat, sest sadam pole suutnud neile pakkuda hoonestusõigust, nagu ise lepingutes lubas.

"Hoonestuslepingut ei saa seada enne, kui on olemas detailplaneering. Sellega on aga jama," tunnistas Segerkrantz. "Kruntide moodustamine on veninud, sest maa-amet on seadnud detailplaneeringule uued nõudmised. Tuleb teha uus detailplaneering."

Tallink võitis 17 mln kr aastas

Palts materdas paar nädalat tagasi Riigikogu ees ka sadama soodustusi Tallinkile. Sadama eelmine nõukogu, mida juhatas Keskerakonda kuuluv Toomas Vitsut, lubas laevafirmadele reisijatasu allahindlust. Tasud olid sellised:

  • kuni 750 000 reisijat: 20 krooni iga reisija kohta,
  • 750 000 – 1,5 miljonit reisijat: 15 krooni iga reisija kohta,
  • üle 1,5 miljoni reisija: 10 krooni iga reisija kohta.

Eesmärk oli reisijate arvu kasv. Kuid juhtus vastupidine. Reisijate arv kahanes mullu ja sadama tulud vähenesid. Jaanuaris võttis Reformierakonna ja Res Publica kontrolli all olev nõukogu asja üles ja käskis juhatusel soodustused ära lõpetada.

Palts tuletas Riigikogus meelde, et laevafirmade rabatil oli küljes poliitiline mekk. "Riigil oleks jäänud saamata kümne aasta jooksul ligi 170 miljonit krooni, sellest Tallinkilt 150 miljonit. Sellest otsusest oleksid Tallinki omanikud saanud 150 miljonit krooni võrra rikkamaks ja riik jääks just sellesama võrra vaesemaks. Siinkohal märgiksin ära, et Tallink on toetanud Keskerakonda rohkem kui 800 000 krooniga."

Paltsu avaldus oli ühtlasi nüke Reformierakonna pihta, sest tolle partei liikmed kuulusid samuti eelmise nõukogu koosseisu.

Toots sai ise aru, et aeg on lahkuda

Rasmannile ei istu, et poliitikud talle pähe istuvad: "Ei ole nii, et sõlmitakse sadama jaoks mingeid eriti kahjulikke lepinguid. On olnud, et kliendiga on diil kokku lepitud. Aga nõukogu on arvanud, et võiks hinda tõsta ja selle peale on klient kaabut kergitanud ning lahkunud."

Kõigil poliitikutel ei olegi Rasmannile etteheiteid. Mõni peab teda liiga pehmeks. Mõni ütleb, et asjad võiksid rohkem korras olla. Mõni kiidab.

Töörügajana hinnatakse aga juhatuse endist liiget, kunagist Eesti eriteenistuse juhti Jaan Tootsi, kes jõulude eel lahkumisavalduse lauale pani. Toots kutsus Rasmanni küll "šefiks", kuid sageli peeti hoopis teda sadama tegelikuks juhiks. Toots on märksa kuninglikuma olekuga kui pärisdirektor ise.

Sügisel tegid võimuparteid Tootsile selgeks, et temast ei saa sadama uut juhatajat. Mõistliku mehena astus Toots ise tagasi. Tegi seda nii kiiresti, et Rasmann kuulis juhtunust telefonitsi.

See polnud ainus üllatus. Jaanuaris määras nõukogu Tootsi asemel juhatusse Paljassaare sadama direktori Allan Kiili. Res Publica üks ninamehi Palts sai alles BNSi uudiseid lugedes teada, et Kiil on reformar.

Toots ütles lahkudes, et tema uus töökoht ei ole kuidagi sadamaga seotud. Kuid möödus vaid paar kuud ja härra saabus vabariigi aastapäeva vastuvõtule Bentley roolis ning ulatas nimekaardi tiitliga "Worldwide Invest nõukogu esimees".

Worldwide Invest on sadamaga vägagi tihedalt seotud. Just see firma ehitab Muugale söeterminali. Sadama juhtkond toetas projekti, sest see vähendab riski: nafta osakaal on sadamas liiga suur. Rahavoogude osas on asi teistsugune. Sadam investeerib terminali tarbeks omalt poolt üle 700 miljoni krooni, kusjuures tasuvuse aeg on 27 aastat!

"Kuigi söeterminali rajajad firmast WorldWide Invest olid varasemast teada, oli just Toots see, kes neid ja nende plaane juhatusele esitles," ütleb Rasmann.

"Talle tehti tõesti väga hea pakkumine. Tunduvalt parem palk, kui tal oli sadamas," räägib juhatuse liige Tõnis Segerkrantz. Ta lisab, et Toots ei hakka erafirmas tegelema söe, vaid muu kauba veoga ning kinnisvara arendamisega.

Pistisepakkumine sadama moodi

Toots pole muidugi ainus, kelle leiame pärast sadamast lahkumist mõnest sadamaga seotud eraärist.

Uhkeim tegija selles valdkonnas on Muuga sadama endine direktor Anatoli Kanajev, kes 90ndate keskel ilmus välja Pakterminali ühe kaudse suuromanikuna. Samamoodi on sadamas töötanud Stivise omanik Lipinski ja väetiseterminali DBT juht Vladimir Volohhonski.

Ekspressile ütles Rasmann, et temale pole altkäemaksu pakutud. "Vaevalt et teistelegi juhatuse liikmetele. See poleks ka mõttekas. Igast otsusest jääb jälg maha ja olulised otsused teeb ju ikkagi nõukogu. Siis tuleks kõigile maksta, et soodsat otsust saada."

Ent Rasmann kuulis sadamasse tulles päris kiiresti "huvitavatest võimalustest". Need on päris stiilsed, sest sadamaäris ei anta pistist labaselt pargipingil nagu Äripäeva ajakirjanduslikus eksperimendis äriregistriga.

Selle asemel räägitakse näiteks paari miljoni dollari suuruse "heategevusliku fondi" haldamisest, kusjuures fondi "haldaja" võib teha ükskõik milliseid makseid ükskõik kellele.

Või siis saabub ümbrik mõne Šveitsi panga krediitkaardiga. Nimi on suvaline, aga paroolid õiged. Ole vaid mees ja kuluta!

Kas Rasmann saab kinga suvel või talvel?

Kes saab sadama uueks juhiks, pole teada. Nõukogu avas konkursi ümbrikud teisipäeval.

Tõnis Segerkrantz: "Olen kuulnud kõlakaid, et saame kinga. Nõukogu pole poole sõnagagi märku andnud, et "mehed, ärge hakake rabelema ega oma taotlusi esitama". Usun, et suur osa neist juttudest on väljamõeldis."

Üks sadama tipptöötaja märgib aga: "Ma tõesti ei tea, mis siin saab. Äkki käsutab mind homme mõni vinnilise näoga parteisõdur?"

Nõukogu mõnede liikmete vahel käib juba arutelu, kas Rasmanniga peaks töölepingu lõpetama kohe pärast juhatuse uute liikmete selgumist (eeldatavalt aprillis) või ootama, kuni Rasmanni tööleping detsembris nagunii läbi saab.

Säästupraamid Muhu ja mandri vahele

Tallinna Sadam kaalub ideed panna Muhu saare ja mandri vahel käima äärmiselt napi varustusega parvlaevad. Seal oleks tekk autode-busside seismiseks, väike ruum nende reisijate tarbeks, kes on tulnud ilma oma liiklusvahendita, tualetid ja aluse juhtruum. Selline masin meenutaks jõepraami.

Tänu napile teenindusele oleksid säästupraamid odavamad kui praegused, mida käitab Saaremaa Laevakompanii (SLK).

"Nad käiksid sups üle ja sups tagasi," ütleb majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atonen.

Hiiumaa liinil näeks minister tulevikus kaht uut suuremate mugavustega parvlaeva. Kust need hangitakse, pole selge. Atonen on põgusalt uurinud Balti Laevaremonditehase võimalusi.

Just Atonenilt pärineb idee panna Tallinna Sadam tegelema mandri ja saarte vahelise parvlaevaliiklusega.

SLK väljapuksimine on seotud asjaoluga, et ministeeriumi meelest pole laevafirma äritegevus läbipaistev (trikid laevade amortisatsiooni suurusega) ja pole kindel, kuhu riigi dotatsioon tegelikult kulub.

SLK omanik Vjatšeslav Leedo teatas sügisel avalikult, et ei osale parvlaevakonkursil. Ekspressi teada uuris aga kaitsepolitsei välja, et ühest Leedo firmast viisid niidid Küprose firmasse, mis osales konkursil. See andis alust kahelda Küprose firma heas tahtes.

Praegu surub nii Leedo leer kui ka osa sadama juhtkonnast küsimusele, kas sadam üldse võib parvlaevaliikluse üle võtta, sest see võib osutuda kahjumlikuks ja oleks seadusevastane. Atonen: "Jäämurdmine tõi mullu ka sadamale kahjumit, kuid keegi ei protestinud selle vastu."

Kes on kes?

Riho Rasmann

juhatuse esimees, parteitu

Tõnis Segerkrantz

juhatuse liige, parteitu

Allan Kiil

juhatuse liige klausliga, et on ametis kuni juhatuse uue koosseisu valimiseni, Reformierakond

Jaan Toots

juhatuse endine liige, kunagine eriteenistuse boss, praegu firmas WorldWide Invest, mis ehitab söekaid

Eero Tohver

nõukogu esimees, Reformierakond, partei endine peasekretär

Neinar Seli

nõukogu liige, Reformierakond, suurettevõtja

Märt Vooglaid

nõukogu liige, kinnisvaraettevõtja, Reformierakond

Koit Uus

nõukogu liige, suurettevõtja, Res Publica toetaja

Tõnis Palts

nõukogu liige, Riigikogu liige, Res Publica üks juhte

Indrek Raudne

nõukogu liige, Riigikogu liige, Res Publica üks juhte, nn Äraostmatu

Jüri Saar

nõukogu liige, Riigikogu liige, Rahvaliit

Veiko Tali

nõukogu liige, rahandusministeeriumi asekantsler, parteitu

Meelis Atonen

minister, Reformierakond