Vana mees, valged juuksed tuules lehvimas, seisatab Läänemaa põldude vahel ja nopib maast suure tumerohelise taime. See näeb välja nagu ülekasvanud kortsleht, kuid tegelikult pole korjatul tuntud ravimtaimega midagi ühist.

Mees käärib kampsunikäise üles ja määrib taimevarrest tilkuvat mahla käeseljale. Kipitust pole esialgu tunda, kuid paari tunni pärast peaks nahale kerkima suur vill. Põletushaav valutab kaks-kolm nädalat ja paraneb lõpuks vaevaliselt. Pruun pigmenteerunud laik jääb mürgise taimega kokkupuutumise kohta märgistama vähemalt pooleks aastaks.

Kui nahk kiiresti ära pesta ja näiteks Panadoliga sisse määrida, saaks kahjustust veel vältida. Kuid endine riigikoguliige ja praegune taluperemees Villu Müüripeal (65) seda ei tee.

“Las ta tuleb. Mis see väike valu mehele teeb?”

* * *

Viimastel aastatel on sosnovski karuputk jõudnud pea kõigi ajalehtede veergudele.

Järva Teataja raporteerib ohtliku taime vohamisest Paide kesklinna suurelamute vahel ning teatab, et putkedega mänginud lapsed on saanud põletushaavu. Maaleht kirjutab, et karuputk on rikkunud Rõuge Ööbikuoru ning lokkab lisaks Muhule ja Saaremaale ka Keila, Rakvere, Viljandi, Tartu ning Jõgeva ümbruses. Viljandi haljastusarhitekt Ursula Mikkor räägib Sakalas, et kui varasematel aastatel tuli putke tõrjuda ainult Kösti orus, siis tänavu on kasvukoldeid kogu linnas.

Altaist pärit hoogsa kasvuga tulnuktaim on muutunud rahvuslikuks nuhtluseks. Kuid keegi ei võta seda Villu Müüripealist isiklikumalt, sest tema selle putke nelja aastakümne eest Eestisse tõi.

Isegi kitsed ei söönud

Oli aasta 1961 ja Sotsialistlik Põllumajandus avaldas artikli, milles propageeriti sosnovski karuputke uue eesrindliku silotaimena. Ajakirja kohaselt pidi loomatoiduks sobilik putk andma saaki vähemalt sada tonni hektari kohta ning Virumaa Õitsengu kolhoosi noor agronoom Müüripeal otsustas kultuuri järgi proovida. Mõned nädalad hiljem jõudis Ukraina aianduskauplusest saadetud ümbrik paarikümne seemnega kohale.

Mees puistas imetaime seemned lepiku veerde ning järgmisel kevadel hakkas putk vohama. Silo sellest aga teha ei kannatanud – lehmadel võttis kuivatatud karuputk hambad lahti ning isegi kitsed ei tahtnud seda puutuda.

Karuputk võttis järgneva kümne aastaga lodumaa aga vaikselt üle – läks läbi lepiku ja hakkas vohama paarisaja meetri kaugusel oleva Selja jõe kallastel. Omal jõul agronoom putkedest enam jagu ei saanud ning vähe kasu oli ka teiste abist. Kohalikud poisid, kes pikkade keppide otsa seotud nugadega putkesid raiuda proovisid, sattusid varsti põletushaavadega Rakvere haiglasse. “Enam ei julgenud mulle keegi appi tulla, aga siis ma veel ei uskunud, et asi nii käest ära läheb.”

Järgnenud aastate jooksul on seemnete abil leviv putk end vaikselt üle kogu Eesti libistanud. Ning sama aja jooksul on Müüripealist saanud ohtliku karuputke vallas spetsialist.

Algul arvatud näiteks, et tegemist on kaheaastase taimega. Nüüdseks on selgunud, et putk on hoopis pikaealisem. “Ta võib kolm-neli aastat hoogu võtta ja alles siis hakata suurt vart välja ajama.”

Noor karuputk on madal roheliste lehtedega taim ja näeb välja üsna märkamatu. Võimsa, kuni kolmemeetrise varre kasvatab putk alles oma viimasel elusuvel. Juunis-juulis alustab taim õitsemist ning mürgised mahlad lenduvad siis eriti aktiivselt. Selliseid õitsvaid putkesid ei soovita Müüripeal ilma kaitseriietuse ja respiraatorita niitma minna. “Kui inimene neid aurusid sisse hingab, võib ta poole tunni pärast surnud ka olla. See ongi mu suurim hirm.”

Tundlikuma nahaga inimesi võivat vigastamata putked päiksepaistelisel päeval kõrvetama hakata isegi meetrikauguselt.

Mahaniitmisest on karuputkest lahtisaamisel üldse vähe abi. Sarikas olevad seemned valmivad ikkagi. Selleks, et taim häviks, tuleks juuresüdamik labidaga mullast välja raiuda. Paraku võib juurikas ulatuda pooleteist meetri sügavusele.

Suuri kolooniaid tuleks hävitada taimemürkidega. Paraku armastavat putk sageli pesitseda jõekallastel, mis seab keemia kasutamisele omad piirid.

Kõik kohad, kust karuputke leitakse, peaks ära kaardistama. Ja need kohad peavad jääma valve alla kümneks-viieteistkümneks aastaks.

“Me ei mõista praegu öelda, kaua see seeme mullas säilib,” ütleb Müüripeal.

Kangem kui rakvere raibe

Majavaremetes ja kraavipervedel pesitseda armastava karuputke ohvritest räägitakse naljalugusid.

Näiteks levib Viljandimaal legend õnnetust matkajast, kes sosnovski putke suuri lehtesid pahaaimamatult tualettpaberi pähe kasutanud.

Müüripeal teab analoogset lugu: “Ida-Virumaal olid mehed jahil ja ei tahtnud öösel autost välja kusele minna. Võtsid siis karuputke varre, pistsid selle ukseavast välja  ja lasid sealtkaudu. Järgmisel hommikul olid neil kõigil suured villid riista peal ja keegi ei saanud aru, miks.”

Samas rõhutab Müüripeal, et asi on komöödiast kaugel. “Nalja siin ei ole! See on ikka väga suur õnnetus Eestimaa peal.”

Ilmselt on karuputk üks kõige agressiivsema levikuga võõrliike, mis eales Eestisse jõudnud.

“Põldtõlkjas ehk rakvere raibe tuli meile 1865. aastal Krimmist koos hobustekaertega,” toob Müüripeal näite. “Rakvere raibe pole saja aastaga kogu Eestit veel ära vallutada jõudnud, aga karuputke leidub juba vist igas vallas.”

Tuulega taime seemned edasi ei kandu, kuid see-eest kannab putke edasi voolav vesi ning linnud, loomad ja inimesed. Nimelt on hiiglaslik karuputk end vägagi edukalt levitanud  oma dekoratiivse väljanägemise abil. “Paljud on teda endale suvila juurde istutanud – et ikkagi nii eksootiline liik.”

Müüripeal võtab kaabulodu peast ja pühib käega üle lauba.

“Kui saaks seda tõrjet juhtida…”

Paar kilomeetrit Müüripeali talust eemal, kitsal põlluvaheteel, on lepavõsa äärde maaparandustööde käigus kokku kuhjatud kivihunnik. Kivide vahelt turritab välja paarkümmend hiiglaslikku karuputke, igaühel pikkust kolme meetri jagu. Pruunid vaagnasuurused seemnesarikad hõljuvad jämedate puitunud varte kohal.

Peame auto kinni.

 “Näe, keegi on teda hävitada püüdnud,” avastab Müüripeal heina keskelt ühe mustava tüüka.“ Aga ega see raiumine talle midagi ei tee.”

Lähemalt vaadates on näha, et mahavõetud varre kõrvalt on uued putkevõrsed end juba välja ajanud.

Vaevaliselt kividel tasakaalu hoides ronib Müüripeal otse putkede keskele. Ta ei karda. Esiteks on putked juba puitumas ja õhtu jahe. Ning teiseks on Müüripealil suuremaid muresid. “Ma käisin täna hommikul vähihaiglas vereproovi andmas, et vaadata kaugele sõrad jõudnud on. Mul opereeriti kaks ja pool aastat tagasi vähki, aga ma arvan, et vanamees võitleb ikka edasi!”

Korraks naerab ta väga valjult ja ragistab siis putketihnikus edasi nagu karu.

“Uh, kurat, murra veel jalad… Labida ega vikatiga ei tee siin enam midagi ära, ainult

herbitsiidiga.”

Ronib siis tagasi teerajale. Kampsunit annab kilejatest seemnetest  tükk aega puhtaks kloppida.

Siis nopib ta põlluveerest noore karuputke, et selle mahla toimet meile omal nahal demonstreerida.

Ehkki Müüripeal teab, et samaaegselt temaga tõid perspektiivikaks peetud taime Eestisse ka mõned mesinikud, pakub see vaid nappi lohutust. “Eks ta natuke teeb kergemaks, aga see süümepiin jääb minu peale alles. Aga saaks seda tõrjet juhtida, jõuaks selle filmi valmis teha…”

Aastaid tagasi alustas Müüripeal koos Henn Heinsooga karuputke teemalise hoiatusfilmi väntamist (praegu tegeleb selle projektiga Juhan Aare). Filmi valmissaamine on Müüripeali unistus.

“Valitsus peaks oma käe appi andma. Me peame saama sellise herbitsiidi, millega me võime hakata teda pritsima.”

Poolkuivanud putked seisavad liikumatult ega tundu eriti ohtlikud.

Kuid suured kolooniad, mis võtavad enda alla hektari või poolteist, olevat hoopis teistsugune vaatepilt.

“See on nii hirmutav,” ütleb Müüripeal, “et inimene läheb sealt jooksuga ära.”