No andke andeks! Kui otsida Eestist vanuserühmade vahelist konflikti, siis tuleb seda teha just “võitjate” ja neist kuni tosin aastat nooremate vahelt.

Ei tunne mina ega minu eakaaslased – kaheksakümnendate alguse lapsed –, et meil oleks midagi ühist… ütleme, näiteks Sven Mikseri (28), Mailis Ranna (27) või Janek Mäggiga (28). Ehkki nii meie kui nende kohta öeldakse ühtmoodi: “noor”.

Need, kellega meid otsekui vastandada püütakse, on aga meie vanemate põlvkond. Nemad on saavutatu nimel pikalt vaeva näinud, üritanud sammhaaval ülespoole liikuda, oma igapäevatööd tehes kusagile jõuda. Ja mis salata – paljud elavad sellest hoolimata üürikorteris, sõidavad roostetäpilise Sierra-rondiga ja käivad raamatukogus ajalehti lugemas; hulk on ka neid, kes käega löönud ja alla käinud.

See oleks ainult tore, kui meile kõik lihtsamalt kätte tuleks. Aga tutkit – varakahekümnestel on selles suhtes Kuuba raketikriisi ja rock’n’roll’i aja inimestega palju rohkem ühist kui kolmekümnele lähenevate “võitjatega”. Mina võin üsna kindel olla, et 27aastaselt pole ma ei firmajuht ega isegi mitte minister. Ja tore on, sest miski ei viita, nagu suudaks 27-aastane minister end õigustada. Kuhugi jõudmiseks peavad liiga hilja sündinud ronima mööda treppi nagu liiga vara sündinudki, sest liftiga tippu sõitmise aeg on möödas.

Nii pole 20aastasel suurte prillidega nohikul täna enam erilist lootust, et ta lähema kümnendi jooksul ministriks saab. Ning olgu Eesti musterperekonna pea kui tähtis mees tahes, peab isegi tema tütar (olgugi märksa tuntum oma ülemusest) leppima tühise assistendi kohaga Haridusministeeriumis.

Konflikt kahekümneste ja viiekümneste põlvkonna vahel näib väga kunstlik ja otsitud. Kuid vara- ja hiliskahekümneste vahel ootavad asjad veel selgeks rääkimist.