Kaczynskid, Lech vasakul, Jaros?aw paremal: Presidendi ning peaministri tasakaalustav mõju teineteisele enam ei toimi. AFP

Hoolimata Poola vabariiki tabanud valitsuskriisist võib praeguse seisuga öelda, et seda riiki juhivad ikka veel kurikuulsad vennad - president Lech Kaczy?ski (57) ning peaminister Jaros?aw Kaczy?ski (57). Nad on ühemunarakukaksikud, seega sama hästi kui eristamatud. Ühel on põsel sünnimärk, aga kummal nimelt, siinkirjutaja ei tea. Vendade kaasmaalased teevad oma valitsejatel vahet - antagu mulle siinkohal andeks - väliste atribuutide järgi: abielusidemetega seotud Lechil on naine, veendunud poissmehel Jaros?awil on aga kass.

Vennad telefoneerivad teineteisele iga päev vähemalt kümme korda; nende vestlused pidavat käima nii, et üks alustab lause, teine lõpetab selle. Paari juht on poolakate kinnitusel siiski vennas Jaros?aw. Poissmees Jaros?aw elab koos oma kassiga ikka veel ema juures, tal jääb vähese eraelu kõrvalt rohkelt aega poliitikaks ning väidetavasti veedab ta õhtu õhtu järel oma töökabineti vaikuses, põimides seal kõikvõimalikke intriige. 

Energia-NATO 

Saksa majandusväljanne Financial Times Deutschland avaldas 12. juulil teksti "25 miinus 1", milles öeldakse otse, et Poola vastuvõtt Euroopa Liitu oli viga. Vennad Kaczy?skid on šokeerivalt Euroopa-vaenulikud, kinnitatakse selles tekstis. Tänast Poolat iseloomustavat seda sorti rahvuslus, mis lainetas Kesk-Ida-Euroopas 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses. Nagu mäletame, ja seda ka Eesti rahvusluse ajaloost, iseloomustas sajanditagust rahvuslikku liikumist vastandumine teistele rahvustele. Rahvust defineeriti negatiivselt: me oleme poolakad (eestlased), sest me ei salli sakslasi ja venelasi.

Vennad Kaczy?skid ei tee suurte naabrite vihkamisest saladust. Nende vanemad olid 1944. aastal Saksa okupatsioonivõimude vastu Varssavis üles tõusnud Armia Krajowa liikmed; pärast Teist maailmasõda pidas see organisatsioon vihast relvavõitlust Nõukogude vägedega ning nende toodud Poola kommunistide nukurežiimiga.

Molotovi-Ribbentropi pakti võimalik kordumine on Kaczy?skitel väga südamel. Läänemere põhja mööda kulgema planeeritud Vene-Saksa gaasijuhe, mis väldib Poolat kui transiitmaad, tõi vana hirmu taas esile. Pärast seda, kui Moskva Ukrainasse viiva gaasijuhtme kraani kinni keeras, tuli Poola rahvusvahelise avalikkuse ette nn Energia-NATO plaaniga. Nagu nimestki näha, oli asja mõte tagada kõikidele liitunud riikidele abi sel juhul, kui mõni energiatarnija (loe: Venemaa) hakkab kedagi šantažeerima. Algatus kukkus läbi.

Vaatlejate hinnangul osalt sellepärast, et Varssavi kava oli selgelt Venemaa-vastane. Vene gaasist sõltuv Lääne-Euroopa ei soovi Moskvaga tüli. Ega teisedki. Kui Venemaa president Vladimir Putin külastas veebruari lõpus - märtsi alguses Budapesti ja Prahat, õnnestus tal Poola plaan vaevata torpedeerida.

Tuhandekordne Lihula

Kaczy?skite toetajaskond on "teine Poola". Hinnanguliselt on see umbes kolmandik riigi elanikkonnast, peamiselt väikelinnade ja külade elanikud, kelleni Poola kiire majandusarengu viljad pole jõudnud.

Katoliiklik-alalhoidliku valijaskonna sümbol on raadiojaam Radio Maryja (viide Neitsi Maarjale), mida juhib Poolas väga tuntud preester Tadeusz Rydzyk. Praeguse valitsusega oposistioonis olevad poliitikud kinnitavad, et tänavu aasta alguses Poolas vastu võetud uus ringhäälinguseadus lansseeritigi selleks, et anda P&uum l;ha Neitsi nimelisele ringhäälingule soodustusi.

Katoliiklik ning äärmuslikult konservatiivne raadiojaam omab avalikõiguslikku staatust ning olevat muutunud faktiliselt praeguse valitsuse ruuporiks. Radio Maryja kuulajaskonna suurus on viis miljonit inimest: koduperenaised, pensionärid, talurahvas, kesk- ning algharidusega inimesed. Raadiojaama seotus valitsusega kipub muutuma välispoliitiliseks probleemiks. Radio Maryja toimetus on seisukohal, et Euroopa Liit kujutab endast vabamüürlikku salaplaani.

Solvumise poliitika

Sakslastega on Kaczy?skitel aina kana kitkuda. President Lech on teinud läänenaabrile ettepaneku maksta Teises maailmasõjas kordasaadetu eest kahjutasu umbes 650 miljardit Eesti krooni (arvestagem sellega, et kunagine Lääne-Saksamaa on Poolale juba maksnud, nii et rahakotirauad tulised). Peaminister Jaros?aw on aga - eeltooduga loogilisse vastuollu sattudes - süüdistanud paljusid oma maa ajakirjanikke ning teadlasi, et need on võtnud sakslastelt raha (fondidest, aga eks seegi ole ebapatriootlik), ning veel on ta väitnud, et siseriikliku opositsiooni pragusele Poola valitsusele on organiseerinud Saksa luure. Sellist paranoiat võiks juba võrrelda Valgevenes ja Venemaal levivate luuludega.

Absurdini läks Lechi solvumine ühe Saksa vasakpoolse ajalehe peale (suhteliselt marginaalne Die Tageszeitung, mis sündis 70ndatel äärmusvasakpoolse väljaandena), kus teda nimetati "Poola uueks kartuliks". Lech käitus sarnaselt islamiriikide esindajatega, kes nõudsid Taani lehe represseerimist seal ilmunud Muhamedi pilapiltide pärast. Saksa valitsus pidi tema arvates lehe toimetust karistama, Interpol aga teksti kirjutanud ajakirjaniku vahistama. Berliinist tulnud vastus oli teadagi milline: demokraatlike riikide valitsus ei sekku vaba ajakirjanduse tegemistesse.

Lechi viha oli seepeale nii suur, et ta jättis ära isegi kohtumise Saksa kantsleriga (ning ühtlasi ka Prantsuse presidendiga), tuues ettekäändeks ootamatu kõhuvalu. See on naljakas. Nali lõpeb aga sealmaal, kus hakati rääkima Poolas elavatelt sakslastelt (ligi 300 000 inimest) rahvusvähemuse õiguste äravõtmisest. Hakata välispoliitilistel eesmärkidel ahistama saksa verd Poola kodanikke, see on juba tagasilangemine Teise maailmasõja eelsesse rahvuspoliitikasse.

Ubekistan

Vendade Kaczy?skite üks huvitavamaid algatusi on Poola ühiskonna puhastamine kommunistliku salateenistuse agentidest. Kommunismi kokkuvarisemise järel loodud nn kolmas vabariik olla täis eelmise korra salateenistuse UB vähirakkusid. Siit Kaczy?skite kasutatav halvustav nimetus praegusele Poolale - Ubekistan. Vennad kinnitavad, et ka praegune valitsuskriis on vallandatud minevikujõudude mahitusel. Üleskutse hävitada Süsteem (Uklad) muutub vendade mõttemaailmas aina pakilisemaks. Seni kehtis minevikusidemete kontroll vaid kõrgematele riigiametnikele. Nüüd peaks see olema totaalne, hõlmates võib-olla isegi pool miljonit inimest. Süütuse presumptsioon ei kehti: kui kellegi nimi leitakse Poola KGB toimikutest, siis peetakse teda automaatselt süüdlaseks nii kaua, kuni pole tõestatud vastupidist.

Puhtalt ideena võib see tunduda vastuvõetav menetlus, ent tegelik elu on täis pool- ja veerandtoone. Kuidas pilpad puude raiumisel lendavad ehk üks ebaõiglus teise ebaõiglusega asendatakse, näitas kas või Saksamaa denatsifitseerimine pärast sõda. Kaczy?skitel pole aga Saksamaalt teatavasti midagi õppida: Poola president armastas veel hiljaaegu avalikult rääkida, et ainus asi, mis tal Saksamaaga seoses ette tuleb, on süljekauss Frankfurdi lennujaama meestetualetis.        

Poola liberaalsed tegelased iseloomustavad kodumaal toimuvat terminiga "kaczysm". Eestist vaadates on see pigem rahvuslik-katoliikliku konservatiivsuse pealetung - midagi sellist, millest unistavad meilgi paljud. Aga pole vale ka öelda, et Poolas jõudis kätte õigluse aeg: vaesed ja rõhutud on saanud pumba juurde. Valitsuskriisi puhkemine on selle loogiline jätk.