“Worn Copy”

(Paw Tracks)

…on siin ka säilinud Arielile omane lugude kirjutamise/ produtseerimise stiil, kus lood on justkui lennult kolaazhina kokku lõigatud kõikvõimalikest juhuslikest popmeloodiatest ja seda enamasti üsna robustselt, mis aga omakorda tagab albumit läbiva hoogsa meeleolu. Seda aitab hoida ka motiivide mitmekülgsus.

Sisuliselt ei ole siin midagi uut, sarnaseid meeleolusid biitlitest kuni 70ndate disco ja garynumanliku uue laineni  oleme kuulnud sadu kordi erinevates kontekstides, aga eriliseks muutub nende kohtumine ja esitamise taga olev tunne, mis mingil seletamatul moel kuulub 21. sajandisse. (Nädala album 28. aprill)

2. Chalice

“Süsteemsüsteem”

(Umblu)

Need imelikud, hüsteeriliselt pahupidised, pealtnäha üleliigsed asjad juhtuvad, sest Chalice´i muusika on rikas, eluterve ja just seal on neile olemas koht, kus nad saavad juhtuda varjatult ja omaette ja trotslikus salapäras eksiteerida ja paljuneda.

Nõnda et Chalice tegi seda veel kord. Või ei, tegi tegelikult midagi enamat ja teistmoodi – veel targemalt, kirglikumalt, soojemalt. (NA 28. juuli)

Kuula: www.umblu.com/systeemsysteem/

3. Animal Collective

“Feels”

(Fat Cat)

Nad on avastanud veidra ja kütkestava paralleelse maailma, kosmosetaguse metsatuka, kus kumisevad salapärase sekti erutavalt häirivad animismi riitused ja jänesed söövad toorest liha./…/

“Feels” on album, mille esimest kuulamist mäletad sa elu lõpuni. Kui sa varem ühtki Animal Collective’i plaati kuulnud ei ole, muudab “Feels” tervet sinu sisemist korraldust sellest, kuidas sa muusikat kuulad ja kuuled, mida sa muusikaga näed ja mida sa – üleüldse – julged ja suudad muusikaks pidada. (NA 3. november)

4. Röövel Ööbik

“Supersymmetry”

(Umblu)

Varasemad “avangardsed” müravallid on siin sujuvalt asendunud Sten Šeripovi hammustavalt terava, kuiva ja eheda lampvõimu kidrasaundi ning eriti catchy’e riffidega. Mis aga kõige parem – “Sypersymmetryt” kuulates ei teki seda idiootset muljet, et kõik see on kokku tegelikult üks ja sama lugu, kus lihtsalt muudetakse ühtede ja samade akordide järjestust (nii nagu indie-rock’iga pahatihti juhtub). Kõik kümme laulu on piisavalt erinevad, et kuulata plaat huviga lõpuni ja see siis uuesti mängima panna. (NA 8. detsember)

Kuula: www.umblu.com/rooveloobik

5. Arcade Fire

“Funeral”

(Rough Trade)

Kanada indibändi The Arcade Fire’i debüütalbum on kibemagus poeem surmast – katse mõista seda segast tunnet, mis kaasneb lähedase inimese kaotamisega. See plaat on suutnud still-kaadrisse püüda seltskonna lapsi täpselt sel hetkel, kui nad täiskasvanuks saavad./…/ Naiivsus ja dramaatika on nii täpselt balansis, et pähe tekib täielik puder. Parimad lood? Pick any. (28. aprill)

Kuula ja vaata - www.arcadefire.net/media/

6. Kanye West

“Late Registration”

(Roc-A-Fella)

„Late Registration“ on ülevoolavalt suurejooneline ja teravmeelselt sentimentaalne. Samuti on Kanye West sedakorda ehk rohkem ennast täis kui oma debüütplaadi „College Dropout“ aegu aasta tagasi. Aga ta on seda teistmoodi kui keskmine ühemõõtmeline gangsta. Kanye West on ennast täis mitte maiste rikkuste ihaluses, vaid sellepärast, et ta on Kunstnik ja kannab oma õlul hip hopi kogu loova täiustumise koormat. (NA 8. september)

Kuula ja vaata: www.kanyewest.com/

7. White Stripes

“Get Behind Me Satan”

(XL)

…olen ma isegi salamisi soovinud, et nende plaadid kuigi head ei oleks. Aga siiski on nad päris head ja see siin, järjekorras viies, ehk üks parimatest. /…/Aga ometi kannab plaati tervikuna miski imelik, pisut pilklik õhin, nagu hakkaks neil enestelgi oma täispuhutud rockmuumia seltsis igav. Seekord on kõlapilt pinevam, tihedam, rohkem üllatusi täis ja pigem klaver kui kitarr kleebib lood omavahel tervikuks. (NA 16. juuni)

Kuula ja vaata: www.whitestripes.com/video/video.html

8.-9. The Fall

“Fall Heads Roll”

(Slogan/Narnack)

Areen pole veel midagi öelnud: Mark E. Smithi kes-teab-mitmendas koosseisus tegutsev The Fall jõudis tänavu, dokumentide kohaselt, 86. albumini. The Fall ei ole õnneks oma häid külgi ära “parandanud” – see on ikka üks üleolev ja jultunud ükskõikse nätsuga rock’n’polkaroll, mille seest kärisevad mõni hetk ehmatades välja sündijurakad, ning kõige selle peal loomulikult härra Smithi igiülbed aforismihõiked.

Kuula: http://209.200.80.36/multimedia/

8.-9. Antony and the Johnsons

“I Am a Bird Now”

(Rough Trade)

Ja kogu selleks karjuvas statementis pole ühtegi poosi - peategelane ise on tüünelt kindlameelne ja mõjub oma koljati-kasvu juures pühakuna, keda on õigem kuulata kui kõigutada. Tundub, et just haavatavus teeb temast suure esineja, kelle uhkus ei ole võlts ja valu ei ole magus. Sama puhas on plaadi helimaailm – midagi efektset ja tehislikku me ei kuule, 10-liikmeline taustabänd on kammerlik ja õrn. (NA 22. september)

Kuula: www.brainwashed.com/antony/

10. Sufjan Stevens

“Illinois”

(Rough Trade)

Areen pole veel midagi öelnud: Laia haardega singer-songwriter Sufjan Stevensil on plaanis salvestada iga Ameerika Ühendriigi osariigi teemaline album. “Illionois” on selle muusikalise kaardistamise sarja teine teos. On see popajaloo grandioosseim projekt? Ei tea. Aga “Illinois-i” orkestratsioonid, laulukoorid ja lennukad viisid kostavad grandioosselt. See on nii seiklus- ja meeleolurikas plaat, et mõni andekas rezhissöör võiks selle taustaks filmi filmida.

Kuula: www.myspace.com/sufjanstevens

Kuula: www.myspace.com/sufjanstevens

11. Bloc Party

“Silent Alarm”

(Wichita)

Bloc Party art-pop ei puutu kordagi maapinda. See tiirleb, lendleb, kihutab ja vuhiseb õhus nagu raketimootoriga võilille-tiivik. Kuidas see efekt saavutatud on? Ma ei tea. Kas bändi liidri Kele Okereke hingetõmbamiseta hõiskamine? Trummar Matt Tongi sõgedad rütmid? Et bassid ja kitarrid kõlavad nende käes kui süntesaatorid? Ei tea. Ja seda parem on. Bloc Partyl sisemuses on miski salapärane alge, mis ülejäänud moodsal ja aina kasvaval tantsurock-bändide hunnikul sageli puudub. (Areen 7. aprill)

Kuula: http://www.blocparty.net/mp3.html ja www.myspace.com/blocparty

12. LCD Soundsystem

“LCD Soundsystem”

(DFA/EMI)

Kaasaegseks näiteks tantsumuusikas puhuvatest tuultest on "LCD Soundsystem" - plaat, mida fännid on kaks aastat pikisilmi oodanud. James Murphy ühemehebändi debüüti nimetatakse indieelektroonika manifestiks ning ma söön ära oma mütsi (mille õmbles Allan Hmelnitski ema), kui siit ei tule üks aasta tähtsamaid albumeid. Mulle isiklikult meenutab see kuiv, tsitaate, vihjeid ja viiteid täis kamakas küll hoopis mingit Heie Treieri juhendamisel valminud kunstiülikooli magistritööd. (NA 17. veebruar)

Kuula: www.emichrysalis.co.uk/mailers/lcd/player3/popup.html

13. Devendra Banhart

“Cripple Crow”

(XL)

Minu arust kostab Devendra oma neljandal täispikal plaadil õnnelikumana kui kunagi varem. Ta on senini piltilus karvane friik, kes armastab laulda veidratest loomadest, müstikast ja katsetada kuulajate taluvuse piire vihjetega ebatraditsioonilisele seksile./…/ “Cripple Crow” on Banhart kõige mitmekülgsem plaat – nii arranžeeringute kui laulupalade tempo, meeleolude ja erinevatesse žanritesse kalduvuse poolest. Varasemast sagedamini laulab ta hispaania keeles, milles üles kasvas, varasemast rohkem kuuleme teda kummaliselt joovastumas ja (kohati ka ohtlikult) naljatlemas. (NA 6. oktoober)

Kuula: http://www.cripplecrow.com/

14. Architecture In Helsinki

“In Case We Die”

(Bar/None)

Kogu pillide ja ideede kaleidoskoop on surutud kolme-minuti-esteetikast vaimustunud ja hea tunnetusega poplugudesse. /…/

Laulvad bändiliikmed moodustavad peadpööritava kiirusega duosid, triosid ja meeskoore. Rohkeid vaimukaid ideid pole asjatult venitatud ega korratud. Nii mõjub kogu kompott ülivärskena, ägamata samas ambitsioonide all. (Areen 18. august)

Kuula - www.architectureinhelsinki.com/

15. Kate Bush

“Aerial”
(EMI)

Üks hitikvaliteedis laul. Emaduse mõju: aus ja häbenematu lapseimetlus. Kodukesksus, aga millised kujundid! Näha erootikat pesumasinas, käised laiali tiirlevais meeste- ja naisterõivais! Unistuste asemel õhkub siit küpset armastust, mis mattub igapäevase jama alla – poriste vaipkatetete puhastamine näiteks; või ei mattu, võibolla ongi see päris armastus. Osa laule on selgelt väga isiklikud, kas või surnud emast kõnelev klaveriballaad “The Coral Room”. (NA 17. november)

Kuula: www.katebush.com

16. M.I.A.

“Arular”

(XL)

Sri Lankast pärit M.I.A. (õige nimi Maya Arulpragasam) on välja tulnud tõelise pommiga – “Arular” on ühtaegu grime, dancehall, hip hop, elektro ja mingi Aasia etnograafiline värk ning plaadi sisu on plahvatusohtlik ka sõnade poolest – juttu tuleb guerilla-aktsioonidest, pantvangidest, sõjapidamisest ja Sri Lanka vabadusvõitlusest. Karmid teemad kuidagi 20-aastase tüdruku jaoks. Plaat ise on ka kohati sama karm, riietades lood lahti absoluutselt kõigest liigsest, isegi piirini, kui noote ja meloodiaid hakkavad asendama vaid erinevad helid ja biidid. (NA 9. juuni)

Kuula: www.miauk.com

17. Ans. Andur

“Tuled peale”
(Seksound)

Tuled peale” on minu arvates selle aasta parimaid kodumaiseid plaate. Ausalt kah. Tegemist on suurepärase tervikuga, mis haarab esimestest nootidest ning keeldub lahti laskmast ka pärast kümnendat kuulamist./…/ On tugev tervik, kust kargavad esile ootamatult eredad ja kummituslikud momendid ja refräänid, nagu “teisipäev lömastab su raskelt kui rekka”, mis luuravad veel hiljemgi sabas. Kindlasti leiavad siit plaadilt oma lemmikloo nii Elmar kui ka Uuno. Mina ei leia. Melomaan, nagu ma olen, neelan terve plaadi korraga alla. Ning hammustan tüki ümbrisest peale. (NA 13. oktoober)

Kuula: www.seksound.com/andur.html

18. Gorillaz

“Demon Days”

(EMI)

Et kõigepealt ei vasta see plaat minu mälestustele Bluri juhi Damon Albarni fiktiivbändi varasemast kõlast. Ei ole nagu enam nii futuristlik./…/Väga blurilik, tahtsin öelda. Rohkem muidugi hip-hopi ja sündipopi ja mille veel elemente, aga see-eest armastus gospelkooride vastu pole Albarni maha jätnud. Muide, tema enda erinevate laulmismaneeride rohkus üllatab mind. /…/ Läheb iga kuulamisega paremaks, võin kinnitada. (NA 16. juuni)

Kuula ja vaata: fans.gorillaz.com/multimedia.php

19. Franz Ferdinand

“You Could Have It So Much Better”

(Domino)

Franz Ferdinand tahtnud panna oma teisele albumile nimeks sama mis esimesele – “Franz Ferdinand” – ning lasta see välja identse kaanekujundusega, veidi värve muutes. Äkki on see kuulujutt või nali, kuid paadunud šoti iroonikutest võib seda uskuda. Ja ega see kaubanduslikus mõttes suitsiidne idee väga kaugel tõest polnuks – “You Could...” on tõega valdavas osas ülevõõbatud debüüt. (NA 20. oktoober)

Kuula: www.franzferdinand.tv/

20. Songs of Green Pheasant

“Songs of Green Pheasant”

(Fat Cat)

Areen ei ole veel midagi öelnud: Nimega Songs of Green Pheasant kutsub end Duncan Sumpner, kunstiõpetaja Sheffieldist. Aga seda siis, kui ta võtab vaevaks koduste vahenditega (köögis 4-realise makiga) muusikat luua. Õrnade vokaalharmooniate ja post-pastoraalselt idülliline muusika, imekaunid meloodiad, mis justkui pärineksid nii kiriklikust folgist kui vaikselt unelevast psühhedeeliast. Paitav õndsus.   

Kuula: fat-cat.co.uk/fatcat/release.php?id=170