Põrgu eeskoda
Asukoht Kariibi meres ja aasta keskmine õhutemperatuur 25–30 ºC võiksid Haitist teha muinasjutumaa.
Kruiisifirma Royal Caribbean rendibki seal üht kuldset liivaranda ja müüb seda turistidele Labadee “privaatparadiisi” nime all.
Kuid seda Haiti ainsat turistilõksu valvavad hoolikalt turvamehed ning ükski turist ei tohi plaažilt lahkuda, sest nende kindlustus väljaspool randa ei kehti.
Omal ajal oli Haiti kõige jõukam Prantsuse koloonia Kariibi piirkonnas, mida tunti Antillide Pärli nime all. St. Domingue varustas emamaad suhkru, rummi, kohvi, puuvilla, indigo ja eksootilise puiduga.
Praegu tuntakse Haiti (endine Hispaniola) saarest läänepoolset kolmandikku hõlmavat Haitit Ameerika kõige vaesema riigina. Majanduses annavad tooni suhkru- ja tekstiilitööstus. Üle poole elanikkonnast peab läbi ajama vaid ühe dollariga päevas ehk nende kuusissetulek jääb alla 400 krooni.
Riigi pindala moodustab 60 protsenti Eesti omast, kuid inimesi elab seal üle seitsme korra rohkem – kümme miljonit.
Lugeda oskab vaid iga teine, mistõttu levinuim meediakanal on raadio.
Vägivalla saar
Vägivald on Haitis igapäevane asi juba sellest ajast saadik, kui Hispaania krooni teeninud Genova seikleja Christoph Kolumbus 1492. aastal saarel maabus ja seal esimese lääneliku asunduse lõi. Hispaanlased sundisid põliselanikke töötama kullakaevanduses. Vastupanijad tapeti või müüdi orjadeks. 25 aastat pärast Kolumbuse avastusretke oli taino hõim sisuliselt välja surnud. Saarele hakati Aafrikast orje vedama. 17. sajandi lõpuks elas neid saarel juba pool miljonit. Praegu moodustavad neegrid 95 protsenti Haiti elanikkonnast.
Suure Prantsuse Revolutsiooni ajal kuulutas Pariisi Konvent orjad vabaks.
François-Dominique Toussaint Louverture’i juhtimisel puhkes saarel orjade mäss, mis päädis 1804. aastal iseseisvuse väljakuulutamisega. Haitist sai maailma esimene iseseisev neegririik ja esimene vabariik Kariibi mere piirkonnas. Kuid vabadus tuli raskelt. Prantsusmaa tunnustas uut riiki alles siis, kui sai 150 miljonit franki valuraha. USA aga vaatas ligi 40 aastat Haitist mööda, sest kartis, et Ühendriikide orjad võivad leida sealt eeskuju ülestõusu alustamiseks.
Vaba Haiti esimene juht Jean Jacques Dessalines osutus despoodiks. Tema presidenditiitel vahetus sujuvalt keisri omaga. Kaks aastat pärast võimule pääsemist langes ta mõrva ohvriks.
Mõrva ohvriks langes ka president Vilbrun Sam. President Sylvain Salnave hukati. Kuningas Henri Christophe tegi enesetapu. Veel 23 nime taha Haiti riigipeade nimekirjas on kirjutatud “kukutati”.
Kõige vastikumad valitsejad olid 1947. aastal võimule tõusnud ning sisuliselt kogu külma sõja ajastu valitsenud “eluaegne president” François Duvalier ja tema pojast järglane Jean Claude. Nende tontoon-makuutide nime all tuntud surmaeskadronid tapsid kümneid tuhandeid inimesi. Isegi paavst Johannes Paulus II teatas 1983. aastal Haitit külastades avalikult: “Asjad peavad muutuma.”
1994. aastal piirasid riiki USA, Argentina, Kanada, Prantsusmaa ja Hollandi sõjalaevad. Lõpuks lasi ÜRO saareriigi vallutada rahvusvahelistel vägedel. Haiti armee saadeti laiali, et välistada sõjaväelaste sekkumine võimumängudesse.
Tõeline pomm tiksus maa all
Kaks kolmandikku Haitist katavad mäed. Riigi nimigi tähendab taino indiaanlaste keeles “mägist maad”. Piirkond on seismiliselt aktiivne, sest saar asub Gonave mikrolaama peal, mis on väike maakoore tükike Põhja-Ameerika ja Kariibi tektooniliste plaatide vahel. Briti geoloogiateenistuse teatel nihkuvad nood laamad teineteise suhtes kiirusega kaks sentimeetrit aastas.
Piirkonna kõige kuulsam maavärin toimus juunis 1692 naabersaarel Jamaical, kui vee alla vajus kaks kolmandikku Kariibide Soodomana tuntud piraadipealinnast Port Royalist.
Loomulikult ei jäänud maavärinatest puutumata ka Haiti. Aastal 1751 jäi pealinnas Port-au-Prince’is püsti vaid üks kivimaja. 1770 “varises kokku kogu linn”, maavärinaga kaasnesid maalihked ja tsunami.
1842 ja 1880 laastasid maavärinad riigi suuruselt teist linna Cap-Haïtieni. Tugevam maavärin toimus ka aastal 1910. Edasi kogunes energia sada aastat ja vallandus siis möödunud nädala teisipäeval seitsmepallise värinana Enriquillo-Plantain Gardeni murrangus, mis eraldab laamasid ning jookseb pealinna lähistel.
Port-au-Prince’i ja tema ümbruse linnades varisesid hooned kokku nagu kaardimajakesed. Muu hulgas purunesid presidendipalee, parlamendihoone, maksuamet, katedraal, ÜRO esindus, palju koole ja mõlemad tuletõrjedepood. Varingust kerkinud tolmupilv kattis pealinna ligi paarkümmend minutit.
Sellele järgnesid rohked järeltõuked.
Tuttavad hädad: kodutus ja vilets ehituskvaliteet
Hukkunute arvuks hinnatakse ligi 200 000 – rohkem kui on elanikke Tartus, Narvas ja Viljandis kokku. Neist suur osa tõenäoliselt suri seetõttu, et ei pääsenud rusude alt välja. Paljud ohvrid kaevati välja paljaste kätega, sest riigis puudub vajalik rasketehnika.
Ligi kolm miljonit inimest kaotas peavarju. Isegi president René Préval pidi oma palee ees tunnistama, et ta ei tea, kuhu magama minna.
Parlamendi esimees Kely Bastien viibis terve päeva parlamendihoone rusude all lõksus.
Tagantjärele tarkus on kõige õigem tarkus ja praegu räägitakse palju, et Lääne teadlased hoiatasid Haiti võime maavärinaohu eest.
Ka kehv ehituskvaliteet oli teada: kaks aastat tagasi varisesid just selle tõttu kokku kaks koolimaja. Suri ligi sada inimest, paljudele neist sai saatuslikuks see, et neid ei suudetud õigeaegselt rusude alt vabastada. Tookord teatas pealinna meer, et 60 protsenti hoonetest on ehitatud lohakalt ja pole ohutud.
Kodutus pole haitilastele samuti võõras. Vaid kaks aastat tagasi hukkus troopilistes tormides 800 inimest ning miljon inimest jäi koduta.
Kuid seekordse maavärina ulatus jahmatas kogu maailma. Abi on andnud kümned riigid, sh Eesti. Küsimus on, millal ja kuidas abi kohale jõuab.
Port-au-Prince’i lennujaama maandumisrada jäi küll terveks, kuid kontrolltorni seadmed mitte. Paljud teed ja tänavad muutusid sõidukõlbmatuks, sadamarajatised varisesid kokku.
Ameeriklasi vaevab aga üha enam küsimus, kas Haiti sündmused võivad juhtuda ka neil kodus, sest Californiat läbib San Andrease murrang.
Teadlased arvavad, et 99,7 protsendi suuruse tõenäosusega on aastaks 2037 sealkandis toimunud 6,7palline või tugevam maavärin. See võib muuta inglite linna Los Angelese maapealseks põrguks.
