Reedel näeb trükivärvi esseekogumik „Minu ilus eksiil Eestis", mis sisaldab valikut Ekspress.ee-s kolme aasta jooksul ilmunud kolumnidest või kroonikatest, nagu Marques neid ise nimetab. Mõne nädala ilmub Maarja Kaplinski ja Teve Floreni poolt portugali keelest tõlgitud romaan “Mees, kes tahtis olla Lindbergh”, mis räägib mehelikkusest läbi lennunduse pioneeri, esimesena vahepeatusteta Atlandi ookeani ületanud Lindberghi fännanud mehe heitliku elu. Eestis elades on Marques kirjutanud veel kaks romaani - "Terra Java" ja "Iberiana".

Mees on tuntud ka kui suurima jälgijate arvuga (hetkel üle 21 000) twitterdaja, kelle asukohaks on Eesti. Enamik tema jälgijaid on aga enesestmõistetavalt Portugalis või Brasiilias. „Twitter annab mulle kindluse tegutseda iseseisvalt ja iseend ja oma raamatuid turustada,“ ütleb Marques, kes kulutab Twitterile päevas ligi kaks tundi. Eesmärgiks on tal seatud 100 000 jälgijat.

Viimased neli aastat kirjutab ta Eestist iga nädal ühe osa teleseriaalist, milles õpetatakse portugallasi õigemini ja rikkalikumalt oma keelt kasutama. Seriaalil on üks miljon vaatajat. „Võti on selles, et ma arvan – mul on hea huumor – ja muidugi selles, et meil on portugali viimase aja populaarseim näitleja, kes seda esitab - Diogo Infante. Ma töötan koos oma tõlkija Tevega, et pakkuda sarnast formaati ka eesti televaatajale,“ ütleb Marques.

Äsja valmisid tal pilootosad hoogsast teleseebist „Hologramm“, mis kujutab Portugalist Tallinnasse Skype´i-laadsesse firmasse tööle tulnud tumedanahalise programmeerija seiklusi Eestis. „Kultuurilised paradoksid – me mängime piiri peal. Mis meil on ühist ja mille poolest erineme,“ nimetab ta sarja märksõnu.

Enne Eestisse maandumist 2006. aastal oli Marques maailmarändur, kes reisis ringi Austraaliast Honduraseni, Brasiiliast Indiani, Guinea-Bissaust või Sansibarist rääkimata, kirjutades lugusid portugali ajakirjadesse elust eri paikades talle omases pehmelt sarkastilis-humoristlikus võtmes. Ta alustas reporterina suuremates portugali päevalehtedes ja oli seejärel ka mitme väljaande peatoimetaja.

Tallinnasse sattus ta pooljuhuslikult, tulles siia Amsterdamist. „Tegin 2005. aasta detsembris nimekirja viie linnaga, kuhu elama minna: Stockholm, Berliin, Vilnius, Hamburg, Viin ja Bergen. Tallinn ei olnud nimekirjaski! Siis oli Tallinnas nagu midagi puudu. Midagi, põrgut, oli puudu. Või siis – ma ei saanud eestlusest-eestlastest aru,“ meenutab Marques. Aga asjalood muutusid. „On selgunud, et Eestil on mingi nähtamatu magnet. Aga unustage eelarvamus - ma koliks kunagi mingisse riiki naiste pärast – come on,“ lausub ta. (Loe sel teemal ta kolumni "Tegelikult ka - sa tulid Eestisse ju tüdrukute pärast...")

Aasta lõpuks kavatseb Marques kirjutada raamatu Eestist, mis ilmuks nii inglise keeles kui eesti keeles. „Tahaks väljendada seda, mida ma siin olen näinud ka romaani vormis. Mõnevõrra paradoksaalsed karakterid, peategelasteks eesti naised. Pronkssõdur, Kalamaja, Kopli. Ja eestlus,“ räägib ta. Marquesi arvates on Eesti feministlik riik, kus enamuses olevad naised tõmbavad niite. „Isegi, kui mehed valitsevad riiki, on see väga naiselik riik, kus mehed kaitsevad naisi. Ja saavad olla ürgmehed,“ ütleb ta.