Posijad keelasid vähihaigele arstiravi
See oli veidi enne 2004. aasta jõule, kui perekonnatuttav märkas 30aastase Margus Pere kaelal kummalist sünnimärki. Veidi vähem kui sentimeetrise läbimõõduga neevus oli seal alati olnud, särgikrae oli seda tihtilugu hõõrunud, kuid keegi polnud osanud tühisest sünnimärgist midagi halba karta. Mitte keegi, enne kui onkoloogiakeskuses õena töötav naine seda märkas, tõsines ja ütles: "See on sul väga paha sünnimärk. Peaksid kohe tulema seda meile näitama."
Ehitusfirmas töötav Margus läkski. Proov kinnitas meditsiiniõe kahtlusi: tegemist oli melanoomi, äärmiselt pahaloomulise pigmentkasvajaga.
Operatsioon toimus kiirkorras, kohe pärast aastavahetust, kuid oli juba hilja. Melanoom oli jõudnud areneda kolmandasse faasi, mil kasvaja annab organismi siirdeid. Paari lähima aasta jooksul lõigati Margust mitmel korral, ent kui vähikoldeid leiti ka ajust ja kopsudest, andsid arstid mõista, et meditsiin saab tema elu kõigest pikendada.
Ravimise võtavad üle posijad
Margus (üks laps juba peaaegu kümneaastane, teine kohe-kohe sündimas) selle mõttega leppida ei suutnud. Viimase õlekõrrena ja lähedaste teadmata haaras ta kinni lubadustest, mida pakkusid mittetraditsioonilise ravi spetsialistid: erakliinik KoLeGa't pidav homöopaat dr Zoja Gabovitsh, keegi meesnõid Lasnamäelt ja posija, keda Margus oma viimastes kirjades nimetab lihtsalt Galjaks. Need ravitsejad andsid talle homöopaatilise veelahusega pritsitud suhkrupille, soovitasid WCs kehast mürke väljutada ja teatasid, et tegelikult pole tal tegemist sugugi vähiga.
Ka nüüd, kus Marguse surmast on möödas üle aasta, ei suuda tema ema oma pojast rääkides pisaraid tagasi hoida. Mõnest kaotusest lihtsalt ei saagi kunagi üle. See on sama karm tõdemus kui see, et mõnes situatsioonis suudab meditsiin eluiga pikemaks venitada vaid paari kuu või aasta võrra.
Marguse ema Milvi Kallaste usub, et kui ta poeg oleks võtnud korralikku keemia- ja kiiritusravi, saanuks ta oma lastega olla koos veidigi kauem. Oleks jõudnud anda viimased korraldused, teha eluga lõpparve, öelda emale, keda kutsuda matustele. Aga posijad soovitasid Margusel arstide juurde mitte minna ning pakkusid välja, et tegelikult tuleb tal võidelda hoopis tuberkuloosi või kopsupõletiku või toksoplasmoosiga.
Meeleheitlikus olukorras leiab igaüks tuge eri moel, siin pole kellelgi õigust olla kohtumõistjaks.
Oma elu viimasel aastal ei suutnud Margus ajukasvaja tõttu magada teisiti kui vaid otsmikuga patja puutudes, vahel suisa põlvili olles. Siiski tõusis ta igal hommikul kell kuus, sõitis maasturiga Pirita randa ja kõndis puude keskel. See andis jõudu. Siis, enne tööga alustamist - sest Margus ajas ametiasju ka veel oma surmaeelsel päeval -, põletas ta küünlaid. Käis õigeusu kirikus ja püüdis oma mõtteid paberile reastades selgeks saada, mida ravitsejate lubadustest uskuda ja mida mitte. "Ravitseja Galja räägib, et 1 cm sitta väljutab pool cm seda sodi peas välja, ainult roojaga tuleb välja, igal hommikul ärkan läbimärgade riietega," ütleb üks kiri, mille ema leidis alles pärast poja surma. "Galja on teinud kolm seanssi, usun temasse. [-] Peaaju kiiritus ei ole hea mõte, sellepärast loodan Galjale, sest ta palus veel nädalat lisaks. [-] Galja ütleb, et see ei ole vähk, mis mul seal on."
Ema: "Ta oli nagu ära tehtud"
Galja ei olnud ainus, keda Margus uskus. Tõeliseks autoriteediks muutus homöopaat Zoja Gabovitsh, kes on lõpetanud 1963. aastal TRÜ arstiteaduskonna, töötanud üle 30 aasta anestesioloogi-reanimatoloogina Tõnismäe ja Pelgulinna haiglas ning kaitsnud 1982. aastal kandidaadikraadi.
Tänapäeval on dr Gabovitshil Lasnamäel tegutsev erakliinik KoLeGa. Oma ravimeetodit tutvustas daam 1999. aastal ühes naisteajakirjas järgmiselt: "Oletame, et ämbris vees on üks molekul raviainet ja selle veega piserdatakse 200 kg homöopaatilisi piimasuhkrust graanuleid, millest patsient võtab sisse kolm."
Graanulite söömise kõrval helistas Margus enne iga oma tervist puudutava otsuse tegemist Gabovitshile. Elu pikendada võinuks kiiritus- ja keemiaravi jäeti pooleli. Samuti otsustas Margus mitte teha läbi meeleheitlikku operatsiooni, millega kiirabihaigla kirurgid oleksid proovinud eemaldada kas või osagi kasvajast.
"Ta oli nagu ära tehtud," ohkab ema, kes püüdis poega aidata omal moel, Venemaa ja USA kliinikutega kontakteerudes ja sealt arstiabi leida üritades. "Gabovitsh oli nagu jumal." Kord puhkes koguni tüli ning esimest korda elus Margus karjus ema peale. Lõpuks soostus ta ema dr Gabovitshi kontorisse kaasa võtma, kuid kabinetti sisse naist seal ei lastud.
Kannatused surmani välja
Milvi Kallaste kirjeldab järgnenut nii: tema istub kordoris, istub ja ootab. Korraga on kuulda kõrgendatud häält - sedapuhku karjub dr Gabovitsh. Ema avab ukse ja näeb, et Margus on laua taga kokku vajunud - tal on jälle tasakaaluhäired. Siis läheb pojal süda pahaks - pidev iiveldus koos tasakaaluhäiretega on üks ajuvähi poolt kaasatoodavaid kannatusi. Gabovitsh käsib Margusel minna oksendama koridori lõppu ühiskondlikku tualettruumi ja teatab, et vastuvõtt on läbi.
Ema leiab poja röötsakil WC-poti kohalt. Nad sõidavad KoLeGast kuidagimoodi koju.
Dr Gabovitsh räägib toimunust Ekspressile hoopis teistmoodi. Tema polevat kellelegi lubanud, et suudab vähki ravida; ta on ju olnud aastaid tööl reanimatsioonis; ta pole "mingi kõrvaarst, kes ei tea, mis on mis".
Homöopaatiat pakkunud ta välja võimalusena Marguse elukvaliteeti veidigi parandada. Ka Marguse emale soovitanud ta energeetilisi mõõtmisi ja tasuta kapsleid, kuid naine läinud selle peale endast välja. "Selle peale ütlesin muidugi, et vsjoo, head aega," kirjeldab dr Gabovitsh.
Siis saabub märts 2007. Margus, kes oma naisest vahepeal lahku läks, on kolinud tagasi ema juurde. Ta ajab tööasju, kuigi on pühapäev, tunneb end siis väsinuna ja läheb varakult magama, võtab tuppa kaasa veel ühe õuna. Öösel algavad krambid, saabub kooma. Kõik saab läbi enne hommikut.
Paar kuud hiljem (kirjeldab Milvi Kallaste) helistab jälle dr Gabovitsh: "Palun Margust."
"Margust ei ole enam, Margus suri kahe kuu eest."
"Millesse, kopsupõletikku või!?"
Kuhu kadusid 300 000 krooni?
Aasta pärast poja surma ärkab Marguse ema oma kodus selle peale, kuidas keegi all välisukse avab ja "Ahoi" hüüab - nii rõõmsalt tervitas sisse tulles ainult Margus. Ta kiirustab unesegasena alla ja kuuleb, kuidas uks vaikselt-vaikselt kinni pannakse. Ning väljas ei ole kedagi näha.
Tegelikult usub poja kaotanud naine isegi, et alternatiivmeditsiinist võib vahel kasu olla. Oma liigeseprobleemidega näiteks on ta korra kätega ravitseja käest abi saanud. Kuid vähk - sellisest tõvest ei suuda posijad terveks teha, see on alusetu lubadus ja lootus. "Ja praeguses majandusseisus ja töötuse kasvu juures tuleb neid nõidu kindlasti juurde," ütleb Milvi Kallaste. Tal on pisarateni kahju igast nädalast, igast päevast, mis ta pojal ravitsejate usaldamise tõttu elamata jäi.
Vahetult enne surma võttis Margus pangast 300 000 krooni laenu. Et võlg ära maksta, müüdi pärast tema surma maha suvemaja. Ema ei taha teha oletusi, kellele see raha võis minna.
Dr Gabovitsh raiub, et tema võttis iga visiidi eest ainult 500 krooni. Samas märgib ta olevat imeliku, et oma poja kaotanud naine üldse suudab raha peale mõelda.
Ajuvähihaigete keemiaravi Eestis kinni ei maksta
Tallinna Vähikliiniku (erakliinik - Toim.) onkoloog Andrus Mägi, milline on ajuvähi puhul prognoos?
See sõltub kasvaja tüübist. Kõige kurjem on multiformne glioblastoom, mida ravitakse operatsiooni, kiiritus- ja keemiaraviga, kuid mis on alati letaalse lõpuga.
Kas seda öeldakse patsiendile endale ka?
Jah. Eesti seaduste järgi pole see teisiti võimalik.
Kui palju inimesele pärast diagnoosi saamist tavaliselt aega on jäänud?
Mõned kuud kuni mõned aastad.
Mis kasu ravist sellise ajuvähi puhul on?
See pikendab veidike eluiga, umbes pool aastat. Kahjuks Eestis praegu keemiaravi ajuvähi puhul Haigekassa ei kompenseeri, see tuleb ise kinni maksta. Üks ravikuur maksab 9000 - 10 000 krooni, Bevacizumabi ja Irinotecani kombinatsiooni puhul 30 000 krooni ringis. Bevacizumab ei ole küll ajukasvajate näidustusega Euroopas registreeritud, kuid taotlus esitatakse detsembris 2008 ja registreerimine peaks toimuma mais 2009.
Miks haigekassa ravi kinni ei maksa?
Ei ole ühtegi riiki maailmas, kus kõik ravimid, eriti just onkoloogilise ravi puhul, oleks täies mahus kompenseeritud. See on tervishoiuökonoomika. Arvutatakse välja kasu, kui palju elamisväärset elu ravim patsiendile juurde annaks. See ei ole nii ainult Eestis.
Kas mõnest ajuvähist saab täielikult terveneda?
Kõik ajukasvajad on kliiniliselt pahaloomulised kasvajad. Need, millest on võimalik täielikult terveneda, on kirurgiliselt eemaldatavad ja histoloogiliselt healoomulised. Seega: osast on.
Kui paljudel inimestel tekib multiformne gioblastoom?
2-3 juhtu aastas 100 000 elaniku kohta.
Mis ajuvähki põhjustab?
Ma ei oska öelda. Seda on raske öelda enamiku vähkide puhul.
Kas te isiklikult peate mobiiltelefoni riskiallikaks?
Me ei oska öelda ei ega jah. Kui oleks kindel, et mobiil põhjustab ajuvähki, siis ma ei usu, et nad oleksid nii laialt kasutusel.
