25.07.2008, 00:00
Posijad keelasid vähihaigele arstiravi
Noor melanoomiga mees võttis surma eel pangast 300 000 krooni laenu. Abi ta soolapuhujatelt haiguse vastu ei saanud.
See oli veidi enne 2004. aasta jõule, kui perekonnatuttav märkas
30aastase Margus Pere kaelal kummalist sünnimärki. Veidi vähem
kui sentimeetrise läbimõõduga neevus oli seal alati olnud,
särgikrae oli seda tihtilugu hõõrunud, kuid keegi polnud
osanud tühisest sünnimärgist midagi halba karta. Mitte keegi,
enne kui onkoloogiakeskuses õena töötav naine seda
märkas, tõsines ja ütles: “See on sul väga paha
sünnimärk. Peaksid kohe tulema seda meile näitama.”
Ehitusfirmas töötav Margus läkski. Proov kinnitas
meditsiiniõe kahtlusi: tegemist oli melanoomi, äärmiselt
pahaloomulise pigmentkasvajaga. Operatsioon toimus kiirkorras, kohe
pärast aastavahetust, kuid oli juba hilja. Melanoom oli jõudnud
areneda kolmandasse faasi, mil kasvaja annab organismi siirdeid. Paari
lähima aasta jooksul lõigati Margust mitmel korral, ent kui
vähikoldeid leiti ka ajust ja kopsudest, andsid arstid mõista, et
meditsiin saab tema elu kõigest pikendada.
Ravimise
võtavad üle posijad
Margus (üks laps juba
peaaegu kümneaastane, teine kohe-kohe sündimas) selle mõttega
leppida ei suutnud. Viimase õlekõrrena ja lähedaste
teadmata haaras ta kinni lubadustest, mida pakkusid mittetraditsioonilise ravi
spetsialistid: erakliinik KoLeGa’t pidav homöopaat dr Zoja
Gabovitsh, keegi meesnõid Lasnamäelt ja posija, keda Margus
oma viimastes kirjades nimetab lihtsalt Galjaks. Need ravitsejad andsid talle
homöopaatilise veelahusega pritsitud suhkrupille, soovitasid WCs kehast
mürke väljutada ja teatasid, et tegelikult pole tal tegemist sugugi
vähiga.
Ka nüüd, kus Marguse surmast on
möödas üle aasta, ei suuda tema ema oma pojast
rääkides pisaraid tagasi hoida. Mõnest kaotusest lihtsalt ei
saagi kunagi üle. See on sama karm tõdemus kui see, et mõnes
situatsioonis suudab meditsiin eluiga pikemaks venitada vaid paari kuu
või aasta võrra.
Marguse ema Milvi Kallaste usub, et
kui ta poeg oleks võtnud korralikku keemia- ja kiiritusravi, saanuks ta
oma lastega olla koos veidigi kauem. Oleks jõudnud anda viimased
korraldused, teha eluga lõpparve, öelda emale, keda kutsuda
matustele. Aga posijad soovitasid Margusel arstide juurde mitte minna ning
pakkusid välja, et tegelikult tuleb tal võidelda hoopis
tuberkuloosi või kopsupõletiku või toksoplasmoosiga.
Meeleheitlikus olukorras leiab igaüks tuge eri moel, siin pole
kellelgi õigust olla kohtumõistjaks.
Oma elu viimasel
aastal ei suutnud Margus ajukasvaja tõttu magada teisiti kui vaid
otsmikuga patja puutudes, vahel suisa põlvili olles. Siiski
tõusis ta igal hommikul kell kuus, sõitis maasturiga Pirita randa
ja kõndis puude keskel. See andis jõudu. Siis, enne
tööga alustamist – sest Margus ajas ametiasju ka veel oma
surmaeelsel päeval –, põletas ta küünlaid.
Käis õigeusu kirikus ja püüdis oma mõtteid
paberile reastades selgeks saada, mida ravitsejate lubadustest uskuda ja mida
mitte. “Ravitseja Galja räägib, et
1 cm sitta
väljutab pool cm seda sodi peas välja, ainult roojaga tuleb
välja, igal hommikul ärkan läbimärgade riietega,”
ütleb üks kiri, mille ema leidis alles pärast poja surma.
“Galja on teinud kolm seanssi, usun temasse. [–] Peaaju kiiritus ei
ole hea mõte, sellepärast loodan Galjale, sest ta palus veel
nädalat lisaks. [–] Galja ütleb, et see ei ole vähk, mis
mul seal on.”
Ema: “Ta
oli nagu ära tehtud”
Galja ei olnud ainus, keda
Margus uskus. Tõeliseks autoriteediks muutus homöopaat Zoja
Gabovitsh, kes on lõpetanud 1963. aastal TRÜ arstiteaduskonna,
töötanud üle 30 aasta anestesioloogi-reanimatoloogina
Tõnismäe ja Pelgulinna haiglas ning kaitsnud 1982. aastal
kandidaadikraadi.
Tänapäeval on dr Gabovitshil
Lasnamäel tegutsev erakliinik KoLeGa. Oma ravimeetodit tutvustas
daam 1999. aastal ühes naisteajakirjas järgmiselt: “Oletame, et
ämbris vees on üks molekul raviainet ja selle veega piserdatakse 200
kg homöopaatilisi piimasuhkrust graanuleid, millest patsient võtab
sisse kolm.”
Graanulite söömise kõrval
helistas Margus enne iga oma tervist puudutava otsuse tegemist
Gabovitshile. Elu pikendada võinuks kiiritus- ja keemiaravi
jäeti pooleli. Samuti otsustas Margus mitte teha läbi meeleheitlikku
operatsiooni, millega kiirabihaigla kirurgid oleksid proovinud eemaldada kas
või osagi kasvajast.
“Ta oli nagu ära
tehtud,” ohkab ema, kes püüdis poega aidata omal moel, Venemaa
ja USA kliinikutega kontakteerudes ja sealt arstiabi leida üritades.
“Gabovitsh oli nagu jumal.” Kord puhkes koguni tüli ning
esimest korda elus Margus karjus ema peale. Lõpuks soostus ta ema dr
Gabovitshi kontorisse kaasa võtma, kuid kabinetti sisse naist seal
ei lastud.
Kannatused surmani välja
Milvi Kallaste kirjeldab järgnenut nii: tema istub kordoris, istub ja
ootab. Korraga on kuulda kõrgendatud häält – sedapuhku
karjub dr Gabovitsh. Ema avab ukse ja näeb, et Margus on laua taga
kokku vajunud – tal on jälle tasakaaluhäired. Siis läheb
pojal süda pahaks – pidev iiveldus koos tasakaaluhäiretega
on üks ajuvähi poolt kaasatoodavaid kannatusi. Gabovitsh käsib
Margusel minna oksendama koridori lõppu ühiskondlikku tualettruumi
ja teatab, et vastuvõtt on läbi.
Ema leiab poja
röötsakil WC-poti kohalt. Nad sõidavad KoLeGast kuidagimoodi
koju.
Dr Gabovitsh räägib
toimunust Ekspressile hoopis teistmoodi. Tema polevat kellelegi
lubanud, et suudab vähki ravida; ta on ju olnud
aastaid tööl reanimatsioonis; ta pole “mingi
kõrvaarst, kes ei tea, mis on mis”.
Homöopaatiat
pakkunud ta välja võimalusena Marguse elukvaliteeti veidigi
parandada. Ka Marguse emale soovitanud ta energeetilisi
mõõtmisi ja tasuta kapsleid, kuid naine läinud selle peale
endast välja. “Selle peale ütlesin muidugi, et vsjoo, head
aega,” kirjeldab dr Gabovitsh.
Siis saabub märts
2007. Margus, kes oma naisest vahepeal lahku läks, on
kolinud tagasi ema juurde. Ta ajab tööasju, kuigi on
pühapäev, tunneb end siis väsinuna ja läheb varakult
magama, võtab tuppa kaasa veel ühe õuna.
Öösel algavad krambid, saabub kooma. Kõik saab läbi
enne hommikut.
Paar kuud hiljem (kirjeldab Milvi Kallaste) helistab
jälle dr Gabovitsh: “Palun Margust.”
“Margust
ei ole enam, Margus suri kahe kuu eest.”
“Millesse,
kopsupõletikku või!?”
Kuhu kadusid 300
000 krooni?
Aasta pärast poja surma ärkab Marguse
ema oma kodus selle peale, kuidas keegi all välisukse avab ja
“Ahoi” hüüab – nii rõõmsalt tervitas
sisse tulles ainult Margus. Ta kiirustab unesegasena alla ja kuuleb, kuidas uks
vaikselt-vaikselt kinni pannakse. Ning vä
;
;ljas ei ole kedagi näha.
Tegelikult usub poja kaotanud
naine isegi, et alternatiivmeditsiinist võib vahel kasu olla.
Oma liigeseprobleemidega näiteks on ta korra kätega ravitseja
käest abi saanud. Kuid vähk – sellisest tõvest ei suuda
posijad terveks teha, see on alusetu lubadus ja lootus. “Ja praeguses
majandusseisus ja töötuse kasvu juures tuleb neid nõidu
kindlasti juurde,” ütleb Milvi Kallaste. Tal on pisarateni
kahju igast nädalast, igast päevast, mis ta pojal ravitsejate
usaldamise tõttu elamata jäi.
Vahetult enne surma
võttis Margus pangast 300 000 krooni laenu. Et võlg ära
maksta, müüdi pärast tema surma maha suvemaja. Ema ei taha
teha oletusi, kellele see raha võis minna.
Dr Gabovitsh
raiub, et tema võttis iga visiidi eest ainult 500 krooni. Samas
märgib ta olevat imeliku, et oma poja kaotanud naine üldse suudab
raha peale mõelda.
Ajuvähihaigete keemiaravi Eestis kinni ei maksta
Tallinna Vähikliiniku (erakliinik – Toim.) onkoloog Andrus Mägi, milline on ajuvähi puhul prognoos?
See sõltub kasvaja tüübist. Kõige kurjem on multiformne glioblastoom, mida ravitakse operatsiooni, kiiritus- ja keemiaraviga, kuid mis on alati letaalse lõpuga.
Kas seda öeldakse patsiendile endale ka?
Jah. Eesti seaduste järgi pole see teisiti võimalik.
Kui palju inimesele pärast diagnoosi saamist tavaliselt aega on jäänud?
Mõned kuud kuni mõned aastad.
Mis kasu ravist sellise ajuvähi puhul on?
See pikendab veidike eluiga, umbes pool aastat. Kahjuks Eestis praegu keemiaravi ajuvähi puhul Haigekassa ei kompenseeri, see tuleb ise kinni maksta. Üks ravikuur maksab 9000 – 10 000 krooni, Bevacizumabi ja Irinotecani kombinatsiooni puhul 30 000 krooni ringis.
Bevacizumab ei ole küll ajukasvajate näidustusega Euroopas registreeritud, kuid taotlus esitatakse detsembris 2008 ja registreerimine peaks toimuma mais 2009.
Miks haigekassa ravi kinni ei maksa?
Ei ole ühtegi riiki maailmas, kus kõik ravimid, eriti just onkoloogilise ravi puhul, oleks täies mahus kompenseeritud. See on tervishoiuökonoomika. Arvutatakse välja kasu, kui palju elamisväärset elu ravim patsiendile juurde annaks. See ei ole nii ainult Eestis.
Kas mõnest ajuvähist saab täielikult terveneda?
Kõik ajukasvajad on kliiniliselt pahaloomulised kasvajad. Need, millest on võimalik täielikult terveneda, on kirurgiliselt eemaldatavad ja histoloogiliselt healoomulised. Seega: osast on.
Kui paljudel inimestel tekib multiformne gioblastoom?
2–3 juhtu aastas 100 000 elaniku kohta.
Mis ajuvähki põhjustab?
Ma ei oska öelda. Seda on raske öelda enamiku vähkide puhul.
Kas te isiklikult peate mobiiltelefoni riskiallikaks?
Me ei oska öelda ei ega jah. Kui oleks kindel, et mobiil põhjustab ajuvähki, siis ma ei usu, et nad oleksid nii laialt kasutusel.
Tallinna Vähikliiniku (erakliinik – Toim.) onkoloog Andrus Mägi, milline on ajuvähi puhul prognoos?
See sõltub kasvaja tüübist. Kõige kurjem on multiformne glioblastoom, mida ravitakse operatsiooni, kiiritus- ja keemiaraviga, kuid mis on alati letaalse lõpuga.
Kas seda öeldakse patsiendile endale ka?
Jah. Eesti seaduste järgi pole see teisiti võimalik.
Kui palju inimesele pärast diagnoosi saamist tavaliselt aega on jäänud?
Mõned kuud kuni mõned aastad.
Mis kasu ravist sellise ajuvähi puhul on?
See pikendab veidike eluiga, umbes pool aastat. Kahjuks Eestis praegu keemiaravi ajuvähi puhul Haigekassa ei kompenseeri, see tuleb ise kinni maksta. Üks ravikuur maksab 9000 – 10 000 krooni, Bevacizumabi ja Irinotecani kombinatsiooni puhul 30 000 krooni ringis.
Bevacizumab ei ole küll ajukasvajate näidustusega Euroopas registreeritud, kuid taotlus esitatakse detsembris 2008 ja registreerimine peaks toimuma mais 2009.
Miks haigekassa ravi kinni ei maksa?
Ei ole ühtegi riiki maailmas, kus kõik ravimid, eriti just onkoloogilise ravi puhul, oleks täies mahus kompenseeritud. See on tervishoiuökonoomika. Arvutatakse välja kasu, kui palju elamisväärset elu ravim patsiendile juurde annaks. See ei ole nii ainult Eestis.
Kas mõnest ajuvähist saab täielikult terveneda?
Kõik ajukasvajad on kliiniliselt pahaloomulised kasvajad. Need, millest on võimalik täielikult terveneda, on kirurgiliselt eemaldatavad ja histoloogiliselt healoomulised. Seega: osast on.
Kui paljudel inimestel tekib multiformne gioblastoom?
2–3 juhtu aastas 100 000 elaniku kohta.
Mis ajuvähki põhjustab?
Ma ei oska öelda. Seda on raske öelda enamiku vähkide puhul.
Kas te isiklikult peate mobiiltelefoni riskiallikaks?
Me ei oska öelda ei ega jah. Kui oleks kindel, et mobiil põhjustab ajuvähki, siis ma ei usu, et nad oleksid nii laialt kasutusel.