Praadimine Maakri tänaval

Mart Kadastik laseb Postimehe peatoimetajaid lahti üha kiirenevas tempos. Tarmu Tammerk sai kohta pidada kaks nädalat vähem kui aasta.

Läinud reedel, kümme minutit pärast kolme ilmus Postimehe Tallinna toimetuse arvutitesse lakooniline e-kiri sekretär Inna-Katrin Heinalt. See kutsus kõiki 15.30 infokoosolekule sekretäride puhkenurgas, kus esinevad peatoimetaja Tammerk ja vastutav väljaandja Kadastik.

Püstijalaüritust alustas igapäevasesse halli ülikonda rõivastatud ent ilma lipsuta Tammerk. Ta teatas ootamatu uudise: "Esmaspäevast ei ole ma enam Postimehe peatoimetaja."

Edasi rääkis juba smart-casual särgis Kadastik - Tammerk olnuks parim peatoimetaja, kui vaid see amet oleks vaba administreerimisest. Kadastik teatas sama soojaga, et võtab esialgu ise lehe igapäevase juhtimise üle.

"Ütlen teile siiralt, et ühtegi kandidaati mul silmapiiril ei ole. Ma ei tea, kas see olukord kestab kuu, kolm kuud või viis kuud," rääkis omaniku esindaja kollektiivile uue peatoimetaja leidmisest. Numbreid vaadates käis Postimehe käsi tagasiastunu juhtimisel hästi - tiraaž ja tulud on korras.

"Leht on täna kindlasti parem kui aasta tagasi," ütleb Tammerk Ekspressile. "Hoolimata peatoimetajate vahetusest on Postimees säilitanud usaldusväärsuse ja stabiilsuse, mida mõnegi teise väljaande kohta öelda ei saa." 

Ent liidri vahetamise põhjus ei saa ju olla selles, et kõik  on korras.

Vastutav väljaandja mainis kollektiivile vähemalt üht Tammerkist loobumise tagamaad: “Tuleb peatada verejooks neist kohtadest, kus see on olnud kõige tugevam. Mis tähendab, et edaspidi siit majast keegi ei lahkuks." Kadastik täpsustas: "Ma ei pea silmas, et keegi ei lahku siit elavana, vaid et ei lahkutaks teistel asjaoludel."

Proffide ülemeelitamise katsed on Eesti meediafirmade vahel tavaline nähtus. Välistoimetaja Kaarel Kaasile ja krimireporter Rasmus Kaggele laekus hiljuti ettepanek Päevalehte üle minna. Sotsiaalteemade reporter Anneli Aasmäe pidas kõnelusi Maalehega.

Majandustoimetaja Erkki Erilaid kutsus aga samal päeval kolleege “väiksele starkale”. Tähistama oma lahkumist Leedu kaubandusketi VP Market pressiesindajaks Eestis. Nüüd, viimasel hetkel, pärast vaevalt veerand tundi kestnud koosolekut,  lisandus võrku uus kutse. “Õnnestus ka peolaua rongi peale hüpata – veini on rohkem; viinamarju ka, nii et ühinege! Tarmu.”

Lahkumisveinil suheldi Tammerkiga vähe. Olulisem oli õhus hõljuv suur küsimärk. Mis edasi juhtuma hakkab? Mida teeb Kadastik? Lõõbiti, kui kaua peab vastu järgmine peatoimetaja.

Esmaspäeva hommikul võttis osakonnajuhatajad kokku juba lehe nõukogu esimees Mart Kadastik ise. Ta näis põhjalikult ettevalmistunud.

Kolmapäevast polnud ka Postimehe uudistejuht enam Tammerki nimetatud noor Henrik Roonemaa, vaid taas teenekas Toomas Sildam.

***

Tarmu Tammerki peatoimetajatee Postimehes algas sügisel 2003 paljulubavalt. Eelmine juht Urmas Klaas lahkus keset segadusi, kui tema poolt algatatud uudistetoimetuse juhataja Kalle Muuli väljapuksimine Kanal 2 reporter Merike Kungla vastu osutus fiaskoks. Kungla pidas ametis vastu "rekordilised" neli päeva.

Tammerkilt ootas toimetus stabiilsust ja vapustuste lõppu. Teda tunti ajalehtede liidu direktori kohalt kui head pressieetika tundjat. Levis arvamus, et uus peatoimetaja on maailmavaateliselt vasakule kalduv intellektuaal, kes asub lehes senisest enam rõhutama sotsiaalteemasid. Selle vastu polnud kellelgi midagi. Lähtepunkt oli igati positiivne. Tammerk oli varem töötanud ajalehe The Estonian Independent peatoimetaja ning rahvusvaheliste uudisteagentuuride Reuters ja AFP korrespondendina. Kadastik tutvustas teda toimetusele kui peatoimetajat järgmiseks kümneks aastaks.

"Postimehe nõukogu leidis, et uue impulsi andmine lehe arengule on vajalik. Me loodame Tarmu Tammerki teadmistele, kogemustele ja pealehakkamisele. Tarmu on 42aastane, küllap parimas eas ja parima ettevalmistusega inimene selle ameti jaoks. Tal on selge nägemus Postimehe positsioonide tugevdamise teedest," kirjutas Kadastik toimetusele novembris 2003. Samasuguseid positiivseid stardikirju oli toimetus lugenud ka varasemate peatoimetajate tulles. 

Kui sisseelamise aeg ümber sai, ootasid ajakirjanikud Tammerkilt tugevat käe külgepanekut igapäevase lehe tootmises, sest peatoimetaja on esimene vastutaja ajalehe sisu eest. See aeg ei saabunudki.

"Algus tundus suurepärane - kümme aastat ja nii edasi, nagu Tammerki esitlusel räägiti -, aga see hakkas imekiirelt muutuma," tunnistab endine erikorrespondent Peeter Ernits.

Tammerk juurutas lehe arvamusküljel sahinaterubriigi “Kõrvaline”. Sama sõna sai peagi peatoimetaja enda hüüdnimeks, mille mõte oli ilmestada tema rolli lehe valmimise protsessis.

Näiteks jaanuaris 2004 ilmus töötajate arvuteisse Tammerki sõnum. "Soe soovitus. Hügieenilis-esteetilistel põhjustel on hea, kui porisel perioodil kasutatakse vahetusjalatseid. Lp Postimehe töötajad! Järgigem head tava!" Normaalne asi, kuid toimetuses ei taibatud, miks tegeleb vahetusjalatsitega peatoimetaja isiklikult. Teade ristiti kohe Sussidirektiiviks.

Tammerki järgmine majasisene hüüdnimi oli veelgi ebasõbralikum. Kes täpselt laskis lendu nime Pelmeen, enam keegi ei mäleta. Ühena esimestest võttis selle kasutusele reklaamiosakond. Ühelgi Postimehe sõjajärgsel peatoimetajal pole olnud levinud majasiseseid hüüdnimesid.

Rahulolematusest kasvasid välja intriigid. Uue peatoimetaja vastaste üheks eestvedajaks sai arvamustoimetuse juhataja Mai Vöörmann. Tammerk oli kohe algul kuulutanud, et muutusi vajab lehes just arvamusosa.

Ka Peeter Ernits ütles Tammerkile korduvalt otse näkku, mida temast arvab. Koridori peal kõlas: "Kulla mees, tee endale harakiri!" Praegune Maalehe peatoimetaja Ernits ei kinnita ega lükka seda tsitaati ümber.

"Eelistasin rääkida otse, mitte nurga taga," möönab Ernits. "Kuigi tal oli hea stiil, et ta hoidis (kabineti) ust lahti, oli kummaline see, et enamik pelgas sealt uksest sisse minna."

Tammerk pidas vajalikuks peatoimetaja autoriteedi tõstmist toimetuses läbi leheveergude. Lehte ilmus rubriik "Peatoimetaja pilgu all". Avalöögiks sai suvine intervjuu Edgar Savisaarega.

Nädal hiljem puhkes toimetuses pahameel, kui ilmnes, et Tammerk lasi endale sellesama intervjuu eest määrata 400kroonise nädalapreemia.

"See oli liig mis liig, heast maitsest ei saanud siin rääkida. Endale preemia määramine oli toimetuses naljanumber," leiab oma meelest konstruktiivset kriitikat teinud Ernits. Lehe sisulist tööd juhtis sel ajal tegevtoimetaja Andres Lember.

Kevadeks oli tüli paisunud nii suureks, et kõik osakonnajuhatajad ja tegevtoimetaja allkirjastasid Tammerkit kritiseeriva kirja, mida taheti saata Norrasse leheomanikele, aga piirduti siiski vastutava väljaandja Kadastikuga. See oli pretsedenditu umbusaldus ja kriisi tegelik seniit, mille järel Tammerki jätkamine muutus sisuliselt absurdiks.

Ekspeatoimetaja kinnitusel polnud kiri mingi "rõõmusõnum", kuid tööd võimatuks ei teinud. "See oli pigem emotsionaalne väljaastumine, nagu seda sellises suures loomingulises kollektiivis ikka tekib," räägib Tammerk. Detailidesse laskuda ta ei taha. "See ei ole hetkel enam aktuaalne."

Igal juhul jäi Tammerk pukki. Ilmse valearvestuse teinud Vöörmannil tuli hoopis koondamisteade vastu võtta. See ei läinud rahulikult: Postimehe varasem ajalugu ei mäleta, et peatoimetaja pidanuks kedagi koondamisteatele allkirja saamiseks mööda maja taga ajama. Vöörmanni tegelik lahkumine lükati sügisesse.

Augustid maja peale laiali paisatud Vöörmanni avalik lahkumiskiri peatoimetajale oli raju. "Mina lahkun Tarmu Tammerki pärast. Mitte sellepärast, et ta mind ja mina teda ei austa, vaid seepärast, et väikesed inimesed ei ole võimelised juhtima Postimeest," põrutas Vöörmann. "Tarmu Tammerk aga ei austa inimesi. Ta ei vaata rääkides neile silma, tal puuduvad väiksemadki juhiomadused ja visioonid Eesti vanima ja soliidsema ajalehe suhtes. Rumalus on selle nimi ja on kurb, et selle üle irvitab eesti ühiskond, rääkimata Postimehe toimetusest."

Järjekordne näide vimkast. Välistoimetaja Kadri Liik külastas suvel Berliinis kuulsa läbilaskepunkti Checkpoint Charlie muuseumi ning tõi sealt kaasa mitmekeelse sildi:

 

YOU ARE LEAVING
THE AMERICAN SECTOR

 

?? ????????? ??
????????????? ???????

 

Keegi sokutas koopia sildist Tammerki kabineti uksele. Hoolimata selle eemaldamisest ilmus silt korduvalt uksele tagasi.

Augusti keskel pakkusid Liik ja Vöörmann väikese lahkumisveini. Võllanaljana sai Vöörmann toimetuselt kingiks raamitud suure värvilise Urmas Nemvaltsi karikatuuri, millel naine hoiab püstise kahvli otsas värisevat pelmeeni, kes ütleb “Ai!”

***

Tammerk eitab, et mahavõtmine eelmisel reedel saabus talle üllatusena, ehkki veel samal hommikul arutas ta töötajatega tulevikuplaane pealtnäha arusaamisega, et tema on nende elluviimise ajal peatoimetaja.

"See ei olnud äkkotsus," nendib hetkel "väikese pausi" võtnud Tammerk. "Konkreetsest ajastusest ei maksa otsida sümboolset või märgilist tähendust."

Sisuliselt on Tammerkile võimalik ette heita vähemalt kaht. Esiteks, tema peatoimetajaks olemise aastaga on Postimehe hüljanud enneolematu hulk inimesi, neist mitmed staarajakirjanikud. Peeter Ernits kasutab pereheitmise kirjeldamiseks sõna "laviin". Tema sõnul tekkis kummaline olukord, kui pahatihti oli ärasaatmispidudel rohkem juba varem lahkunud kolleege kui toimetuse töötajaid.

Lahkumislaine üks ajend oli Tammerki väljaöeldud kaadripoliitika, et Postimees ei vaja erinevate eluvaldkondade spetsialiste, "kes on oma allikatega läbi kasvanud". Vaid üldhuviajakirjanikke, kes on võimelised kirjutama ükskõik mis teemal isegi seda sisuliselt tundmata.

Tammerki sõnul on lahkujaid ühise nimetaja alla mahutada võimatu. "Inimesed, kes on viimase aasta jooksul Postimehest lahkunud, on seda teinud ääretult erinevatel põhjustel," leiab Tammerk. "Neid ei saa sugugi ühte patta panna. Mõne üksiku puhul on ehk tegu sellega, et need inimesed ei soovinud teha ajakirjandust selle reegli järgi, et ajakirjandust peab tegema sellest, mis ümberringi toimub ja millest inimesed räägivad, mitte sellest, mis ajakirjanikku ennast huvitab."

Teiseks sai Tammerki kirstunaelaks südasuvel Postimeest vallanud kaos. Selgus, et peatoimetaja on läinud puhkusele, lastes samal ajal ära ka tegevtoimetaja ja päevatoimetajad. Kui Tammerki poolt uudiseid juhatama tõstetud Henrik Roonemaa otsustas sõita Soome Pori Jazzile, avastas järsku end tühjavõitu toimetuse tipust reporter Marko Püüa.

Olukorda, kus Postimehe ilmumine satub töö korraldamatuse tõttu kahtluse alla, ei saanud Eesti Meedia kontsern lubada. Tammerki jaoks jäi aga algusest peale kaugeks mõte, et kuus korda nädalas ilmuv ajaleht on tootmisprotsess, mille sujumine sõltub paljuski tööstusettevõttele sarnasest rutiinist. Ja et lennukate mõtete kõrval tuleb tegelda igapäevase tootmise suunamisega. Samas - peatoimetaja Klaasi vabastas Postimehe nõukogu täpselt vastupidise põhjendusega: et leht on langenud rutiini ja lennukad mõtted puuduvad.

Mõnede arvates ei taibanud Tammerk, et suurtes päevalehtedes töötamine tähendab tänamatut rabamist, sageli kella ja nädalapäeva tundmata. Ning see vajab teatud inimtüüpi, kes suudab selles vaimses hakklihamasinas aastaid vastu pidada.

Muidugi pole ka Postimehe peatoimetajatool närvide puhkamise koht. Nõukogu esimees Mart Kadastik küll tavaliselt jooksva lehe valmimisse ei sekkunud, kuid reageeris avastatud vigadele ja probleemidele sekundi pealt. Kadastiku impulsiivsed telefonikõned peatoimetajale muundusid viimase kaudu päheandmiseks hommikusel osakonnajuhatajate koosolekul. Vanemad olijad tundsid eksimatult ära tuttavaid Kadastiku lausekonstruktsioone.

Ja mida öelda kokkuvõtteks.

Kadastiku tegelik istumine peatoimetajatoolile on aastatepikkuse teeskluse lõpp. Tegelikult on ta lehte juhtinud kõik need enam kui kümme aastat, kui peatoimetaja real seisis kellegi teise nimi. Kadastik on andnud erinevatele meestele usalduskrediiti ja just tema on aina kiirenevas tempos tunnistanud selle ka otsasaanuks.

Võibolla polnudki Mart Kadastikul teist väljapääsu kui ise dzhoti ette viskuda.

P.S. Mõned lähedal seisnud on hinnanud, et ei Marko Mihkelson ega Urmas Klaas polnud peatoimetajana viimases faasis nemad ise, kuid pärast Postimehest lahkumist said mõlemast üpris kiiresti taas normaalsed inimesed.

Postimehe uuema aja peatoimetajad

Mart Kadastik 1983-1992 Edasi/Postimees peatoimetaja, alates 1992 vastutav väljaandja, alates 1998 AS Eesti Meedia juhatuse esimees.

Vahur Kalmre 1993 - sügis 1997. Praegu Tartu Postimehe peatoimetaja.

Marko Mihkelson sügis 1997 - aprill 2000. Praegu Riigikogu väliskomisjoni esimees (Res Publica).

Urmas Klaas aprill 2000 - november 2003. Praegu Põlva maavanem.

Tarmu Tammerk november 2003 - november 2004. Praegu "peab väikest pausi".

Hüvasti, Postimees

 

* Arvamustoimetuse juhataja Mai Vöörmann – läks Tallinna linnaametnikuks, praegu linnakantselei meediaosakonna juhataja.

* Arvamustoimetaja Tiit Karuks läks tagasi Eesti Raadiosse.

* Välisuudiste toimetaja, endine ajalehe korrespondent Moskvas Kadri Liik toimetab nüüd Sirbi vahel ilmuvat Diplomaatiat ja teeb Kuku raadio pühapäevast “Välismäärajat” (kumbagi tegi varem Marianne Mikko).

* Tartu toimetuse ajakirjanik Alo Lõhmus tuli Ekspressi.

* Erikorrespondent, kauaaegne tegevtoimetaja ja Postimehe raudvara Toomas Mattson on Riigikontrolli avalike suhete juht.

* Erikorrespondent Peeter Ernits läks Maalehe peatoimetajaks.

* Peatoimetaja asetäitja internetiväljaande alal Kristjan Otsmann on riiklikus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses innovatsiooniteadlikkuse programmi koordinaator.

* Autokülgede toimetaja Harli Uljas töötab nüüd audiitorfirmas KPMG.

* Fotograaf Egert Kamenik lahkus Ajakirjade Kirjastusse.

* Äsja lahkunud majandustoimetaja Erkki Erilaid saab Leedu VP Marketi pressiesindajaks Eestis.

Mart Kadastik - ärge uskuge intrigaane!

"Oleks ebakorrektne teha üldistusi mõne intrigaani emotsioonide põhjal. Intrigaane on leidunud igas kollektiviis, leidub ka Eesti Ekspressis," kirjutab Mart Kadastik kolmapäeva hommikul e-kirjas artikli autorile.

"Postimees on täna nii sisult kui toimetuse koosseisult tugevam kui aasta tagasi. Tugevust ei näita pelgalt ajakirjanike nimede arv või nende varasem tuntus (tõepoolest, mõned tuntud kirjutajad on erinevatel põhjustel lahkunud), vaid kollektiivis valitsev õhkkond ja loomepotentsiaal. Toimetuse õhkkond on täna tervem kui aasta tagasi, seesama kehtib kooseisu võimekuse kohta." 

"Mis puutub Tarmu Tammerkisse, siis kordan sedasama, mida rõhutasin Peeter Raidlale (ÄP, aga tema ei kasutanud seda mõtet ära, sest see ei klappinud tema poolt välja mõeldud skeemiga): Olen koos töötanud mitme peatoimetajaga. Tarmu Tammerki arusaamad ajakirjandusest ja Postimehe rollist on olnud kõige lähedasemad minu omadele."