Tartu Raekojaplatsil käib veel kärarikas ehitustöö, kui Suudlevate tudengite juurde jalutab päevitunud ning rahulolev Kõiv, kellest pole nähagi, et viimastel aegadel pole ta saanud pühapäeva võtta või et veel on probleeme turvaga või maha valgunud õli koristamisega. “On ju, Tartu on mõnus koht?” ütleb tervituseks kätt surudes. “Inimesed kõnnivad siin kindlal sammul, Tallinnas kuidagi tõmblevad sinna-tänna. Aga siin on kõik paigas.” Kõiv ise on Tartu poiss, seal sündinud ja kasvanud. Kõiv viib jutu Tartult sujuvalt tööle: “Me teeme siin palju konverentse, turunduskonverentse ja… Aga tegelikult ma olen ju muusik,” naerab kohe otsa.

Ema pani poisi Tartu 7. keskkooli, kus väike Urmas puhta juhuse läbi trompetit õppima hakkas. “Mingi pillikuur seal oli ja õpetaja ütles, et minge valige endale sealt pill. Ma võtsin trompeti, sest teadsin, et see on viisipill ja mõtlesin, et hea kerge kanda.” Viisipill talle siiski ei istunud ja ühel hetkel vahetas ta selle tuuba vastu. “Ah, trompetil läks huulik katki ja ma proovisin tuubat, seda oli küll raskem tassida, aga palju kergem puhuda,” muheleb Kõiv, keda võib kindlalt ka täna pidada Eesti parimaks tuubamängijaks. Tagasihoidlikkusega mees just ei hiilga: “Ma olin omal ajal selline wunderkind,” ütleb ta. “Pärast kaheksandat klassi ma tahtsin oma aruga saada kokaks või elektrikuks, sest ma arvasin, et muusikutööga ei ela ära. Ema ütles, et ma ikka Elleri kooli prooviksin. Läksin. Seal küsiti, et kuidas sa ennast aasta pärast näed, mida teed. Vastasin väga ülbelt, et aasta pärast mängin Vanemuise sümfooniaorkestris. Ma olin siis 15aastane. Ja aasta pärast ma mängisin Vanemuise sümfooniaorkestris.” Kõiv puksub kergelt naerda ja jutt ei mõju sugugi täispuhutult. Muusikuteed jätkas ta Tallinnas, kuhu kolis 18aastasena, sest Eri Klas kutsus teda orkestrisse. Oma karjääri tipuks peab ta aga seda, kui ta 1988. aastal valiti NSVL parimaks tuubamängijaks. Sellest kõrgemat tiitlit enam ei andnud saavutada. Auhind – uus tuuba ENSV kultuuriministrilt.

Kõige esimene projekt, mis raha ka sisse tõi, oli Airi Allvee. “See on puhas turunduskeiss,” ütleb Kõiv praegu. Tol ajal ei teadnud ta turundusest veel tuhkagi. Aga ta oli juba kümme aastat ansamblis Modern Fox tuubat mänginud ja vaatas, et see on ka nagu toode, mida müüakse. “Mulle meeldis Airi Allvee, ja ma mõtlesin, et ma teen temast staari,” poetab Kõiv. Mõeldud-tehtud. Toode Allvee oli kuidagi vaja eetrisse paisata. Kõivul oli lint kahe looga, järgmiseks tahtis ta oma toodet näha Hommikutelevisioonis. “Läksin ETV majas Reet Oja juurde ja küsisin, et kas võib rääkida. Oja ütles, et ei või. Mina ei jäänud ka alla, ma lihtsalt seisin ta lähedal, midagi ei rääkinud, nii mõningase distantsiga. Oja läks veidi eemale, mina kannul. Viimaks ta ütles närviliselt, et noh olgu, te olete nii võimatu inimene, rääkige, ega muidu ma teist lahti ei saa,” muigab Kõiv. Edasi läks nii, et Oja kuulas laulu ja temast sai Airi Allvee & New Murphy Bandi esimene fänn. NMB on muidugi ka Kõivu projekt.

Kõige keerulisem olukord projekti elluviimisel on järgmine. Neljapäeval peab algama konverents, esinejaks on välja reklaamitud kuulus kindral. On teisipäeva õhtu, kui peaesineja helistab ja teatab, et ta ei tule. Kolmapäeval ja neljapäeval lennud Londonist ei sõida. Kolmapäeva hommikul kell kaheksa helistab Kõiv Eesti Telefoni ja uurib, kas on võimalik teha videokonverentsi. Neljapäeval pärast kümneid kõnesid, e-kirju ja esineja moosimist saavad konverentsil osalejad kindralit kuulata otse-eetris. “Kui konverents algas, olin täiesti läbi,” võtab Kõiv pika mahlaka jutu kokku. Ta pajatab seda küll laialt, kuid rahulikult: siis sai ta aru, et asja saab ajada väga osavalt ka siis, kui sind ennast kohal pole.

“Sa võid olla ükskõik kui osav – kui inimesed ikka ei taha, siis nad ei tee,” ütleb Kõiv, viies jutu juhtimisoskustele. Kuulake nüüd tähelepanelikult: “Pead ise jääma rahulikuks ja olema normaalne inimene. Kui sa tahad inimesi juhtida, siis pead ise suhtuma teistesse heatahtlikult. Ja piits ei mõju, mõjub a i n u l t  p r ä ä n i k. Piits rikub kõik ära,” on Kõiv veendunud.

Hansapäevade projekt on Kõivule seni suurim. “Hansapäevade üllatus on, et ma saan inimesi juhtida interneti teel. Mõõdukalt, nii nagu Anu Tali sümfooniaorkestris. Inimesed tahavad juhti ka näha mõõdukalt, nad ei taha teda iga päev tolknema, ringi käima ja midagi nõudma. Koosolekut pidama!” Kõiv pugistab selle jutu juurde jälle peenikest naeru, kuid lisab tõsinedes, et loomingulisi inimesi ei saagi iialgi lõpuni juhtida. Neil on oma veendumused ja nad on väljakujunenud isiksused. “Tuleb lihtsalt fanatid üles leida. Neid ei pea vahetpidamata motiveerima, neid tuleb tagasi hoida,” rõõmustab Kõiv.

Fanaatikute puhul peab meeles pidama ka seda, et suuri asju tuleb lihtsustada. “Me peame mõtlema lihtsale inimesele – mida tema Hansapäevadelt saada tahab.” Lihtsustamist ei pea Kõiv halvamaiguliseks. “Lõpuks oleme kõik lihtsad inimesed, võime ju ennast kangesti keeruliseks mõelda, aga ikka oleme lihtsad,” leiab ta lihtsalt. Talle meeldib lugeda lihtsaid raamatuid –  need on sellised, mis on lühikesed ja mille iva on selge. Viimane on kõige olulisem. Muusikas on Kõivu absoluutne lemmik Puccini. “Tema ooperid on tõeliselt emotsionaalsed ja suurte tunnetega. See sobib mu hingelaadiga hästi kokku,” selgitab ta.

Lisaks suurtele asjadele nipet-näpet pudukaupa, mis Kõivu sama värvikalt iseloomustab. Ideaalne auto on Grand Cherokee, sest sellesse ei pea kummarduma ega pugema. See auto on tal olemas. Hansapäevade ajal sõidab bussiga, sest telefoniga rääkides ja teise käega infot läpakasse toksides kipub gaasipedaal põhja minema ja kui keegi jääb teel aegluse pärast ette, siis tuleb temast mööda minna, automaatsest kiirusehoidjast pole abi. Nädalapäevi pole olemas, teisipäev võib vabalt olla pühapäev. Aga elada saab ka nii, et iga päev on pühapäev. See ei tähenda muidugi, et midagi ei tee, pühapäevatunne võib sees olla. Asjad juhtuvadki elus isevoolu teed. "Kui ma sain 40, mõtlesin elu üle järele ja leidsin, et mul on olnud tohutult lahe elu. Ma olen teinud asju, mis mulle on meeldinud ja mul on emotsionaalses mõttes hästi läinud. Ma olen isegi Eiffeli tornis tuubat mänginud!” jutustab Kõiv. Elada tahaks umbes 87aastaseks, sest nii vanaks elas vanaema ja nii kaua võiks ju ära elada küll. Hommikuti pärast tervisejooksu, kui päike on väljas, ütleb päikesele aitäh paistmise eest. “Ma olen tänulik, ma ei tea küll millele täpselt, aga…”

Urmas Kõiv:

  • 1988: NSVL parim tuubamängija
  • Tuubamängija ansamblites Modern Fox ja New Murphy Band, tuubamängija Vanemuise sümfooniaorkestris, ERSOs, Põhjamaade Sümfooniaorkestris.
  • EMT esimene turundusdirektor, Elioni suurklientide müügiosakonna juht.
  • Eesti Konverentsikeskuse asutaja, juht ja omanik.