07.03.2007, 00:00
Praha sügise aegne Tartu hipikommuun jõuab filmi
Kirjanik Urmas Vadi ja
filmirežissöör Jaak Kilmi kavatsevad teha filmi
Tartu loovisikute elust 1968. aastal, taustaks Praha sügise
sündmused.
Filmi stsenaarium on valmis ja selle avalik “esimene lugemine” toimus 27. veebruaril Eesti Draamateatri väljamüüdud väikeses saalis. Ettelugemisel osalenud kõrgetasemeline näitlejakoosseis (teiste hulgas Ain Lutsepp, Ivo Uukkivi, Üllar Saaremäe, Tiit Sukk, Maria Avdjuško) suutis publiku panna nii kaasa naerma kui kaasa mõtlema.
Järgmiseks asuvad tegijad otsima filmile rahastajaid.
Stsenaariumi “Inimene, mängi!” keskmes on psühhiaater, kes õpetab inimesi mängima, manipuleerides nendega üsna jõhkralt. Peamiseks allikaks on Vaino Vahingule Areeni 2006 kultuuripreemia toonud teos “Päevaraamat” (1. köide), aga ka tema teised tekstid, kus autor valgustab oma eluaegset inimestega eksperimenteerimist.
Urmas Vadi sõnul olid käsikirja kirjutamisel tema jaoks olulised kaks selleaegset probleemi. “Esiteks uue inimese leidmine kunstis ja teatris, selle nimel lõpuni minemine ja uute kriteeriumide loomine, kusjuures kõike seda kannab ajastule iseloomulik võimas idealism ja iha kõike purustada.
Teiseks sellele vastanduv küsimus: kas kõige selle nimel tohib teiste inimestega mängida?”
Vadi sõnul arvas ta esialgu, et žanrimääratlus võiks olla “verine tragikomöödia”, mõtles siis hetke ning korrigeeris: “Verine draama.”
Stsenaariumi tegelaskonnas esinevad üsna äratuntavalt Vaino Vahing ja Mati Unt, varjatumalt veel mõned tolleaegsed värvikad Tartu kultuuritegelased, nagu Johnny B. Isotamm ja Sass Müller.
Teemavalikut põhjendab Vadi sedasi: “See oli Eesti kirjanduse ja teatri üks kuldaeg. Vahing ja Unt on autorid, kes sellest ajast kõige rohkem kirjutanud.”
Režissöör Jaak Kilmi on kindel, et võtab stsenaariumi, mille tegevus kulgeb endises mõisahoones asuvas hipikommuunis, lavastada: “Lugemine Draamateatris oli mulle vajalik, et näha, kas mõni näitleja sobib sellesse ossa, mis ma talle planeerinud olen. Siin on nii juhuslikkust kui teadlikku proovimist. Mulle meeldib näitlejaid vahetada.”
Kilmi väitel ei saa põhjendada, miks peaks seda filmi tegema tingimata just praegu. “Tegu ei ole tänapäevast rääkiva või selle suhtes kriitilise filmiga. See on nii selle nõrk kui tugev külg. Aga ma tean, et üldiselt võttes on see film oluline. Kindlasti on stsenaariumi tugevaks küljeks hoogsus.”
Stsenarist Vadi ja lavastaja Kilmi on varemgi koostööd teinud. Esiteks telefilmis “Kohtumine tundmatuga”, teiseks von Krahli teatri toodetud kuue autoritandemi ühisprojektis “Tabamata ime”.
Filmi stsenaarium on valmis ja selle avalik “esimene lugemine” toimus 27. veebruaril Eesti Draamateatri väljamüüdud väikeses saalis. Ettelugemisel osalenud kõrgetasemeline näitlejakoosseis (teiste hulgas Ain Lutsepp, Ivo Uukkivi, Üllar Saaremäe, Tiit Sukk, Maria Avdjuško) suutis publiku panna nii kaasa naerma kui kaasa mõtlema.
Järgmiseks asuvad tegijad otsima filmile rahastajaid.
Stsenaariumi “Inimene, mängi!” keskmes on psühhiaater, kes õpetab inimesi mängima, manipuleerides nendega üsna jõhkralt. Peamiseks allikaks on Vaino Vahingule Areeni 2006 kultuuripreemia toonud teos “Päevaraamat” (1. köide), aga ka tema teised tekstid, kus autor valgustab oma eluaegset inimestega eksperimenteerimist.
Urmas Vadi sõnul olid käsikirja kirjutamisel tema jaoks olulised kaks selleaegset probleemi. “Esiteks uue inimese leidmine kunstis ja teatris, selle nimel lõpuni minemine ja uute kriteeriumide loomine, kusjuures kõike seda kannab ajastule iseloomulik võimas idealism ja iha kõike purustada.
Teiseks sellele vastanduv küsimus: kas kõige selle nimel tohib teiste inimestega mängida?”
Vadi sõnul arvas ta esialgu, et žanrimääratlus võiks olla “verine tragikomöödia”, mõtles siis hetke ning korrigeeris: “Verine draama.”
Stsenaariumi tegelaskonnas esinevad üsna äratuntavalt Vaino Vahing ja Mati Unt, varjatumalt veel mõned tolleaegsed värvikad Tartu kultuuritegelased, nagu Johnny B. Isotamm ja Sass Müller.
Teemavalikut põhjendab Vadi sedasi: “See oli Eesti kirjanduse ja teatri üks kuldaeg. Vahing ja Unt on autorid, kes sellest ajast kõige rohkem kirjutanud.”
Režissöör Jaak Kilmi on kindel, et võtab stsenaariumi, mille tegevus kulgeb endises mõisahoones asuvas hipikommuunis, lavastada: “Lugemine Draamateatris oli mulle vajalik, et näha, kas mõni näitleja sobib sellesse ossa, mis ma talle planeerinud olen. Siin on nii juhuslikkust kui teadlikku proovimist. Mulle meeldib näitlejaid vahetada.”
Kilmi väitel ei saa põhjendada, miks peaks seda filmi tegema tingimata just praegu. “Tegu ei ole tänapäevast rääkiva või selle suhtes kriitilise filmiga. See on nii selle nõrk kui tugev külg. Aga ma tean, et üldiselt võttes on see film oluline. Kindlasti on stsenaariumi tugevaks küljeks hoogsus.”
Stsenarist Vadi ja lavastaja Kilmi on varemgi koostööd teinud. Esiteks telefilmis “Kohtumine tundmatuga”, teiseks von Krahli teatri toodetud kuue autoritandemi ühisprojektis “Tabamata ime”.