Prantsuse presidendi tüdruk

Kui kokku saavad mees, kelle käes ülim poliitiline võim, ja naine, kes esindab elukutseliselt ülimat ilu, ja nende vahel tekib elekter, siis maailm reageerib irratsionaalselt, seljaaju tasandil. See on seebiooper, arhetüüpe puudutav ja peaaegu uskumatu muinasjutulik lugu: Prantsusmaa presidendi Nicolas ­Sarkozy ja ekssupermodelli-lauljatari Carla ­Bruni äkiline suhe ja ootamatu plaan abielluda veebruari alguses, pärast paarikuulist tutvust, on pannud alates detsembrikuust kihama kogu maailma. Siin on olemas Hollywoodi stsenaariumi kõik elemendid, kindlustamaks kassahitti: peale võimu ja ilu veel ka palju raha ja kuulsust.

Carla Bruni teenib aastas umbes 7,5 miljonit dollarit ning on tuntud Põhja-Itaalia tööstusperekonna Bruni Tedeschi pärija. Lisaks on tal kuhjaga suhtekapitali, aastatepikkune lugu Mick Jaggeriga, episoodid Eric Claptoni, Kevin Costneri ja Donald Trumpiga. Neil päevil lisandus loosse veel üks vürtsikas detail: 52aastase, äsja oma naisest lahutanud Sarkozy ja 40aastase, kuuese poja ema Carla Bruni kiirustamise taga on lisaks kõigele beebiuudis.

Selle avalikkusele kirena välja mängitud suhte taga võib muidugi kahtlustada mõlemapoolset külma kalkuleerimist, soovi teenida vastavalt poliitilist või loomingulist profiiti: president Nicolas Sarkozy populaarsus on madalam kui kunagi varem, olles langenud alla 50 protsendi. Eriti on endine karm, mässavate immigrantidega otsustavalt ümber käinud Prantsuse siseminister pärast presidendiks saamist 2007 suvel kaotanud meeskodanike hääli. Avalikkuse ette ilmumine sellise - küll vananeva, ent siiski heas vormis seksikiisuga, kelle välimuses on muide nähtud ootamatut sarnasust Cecilia Sarkozyga, tõstab kindlasti presidendi aktsiaid Prantsuse meeste silmis (kuigi mõningatel hinnangutel langetab neid veelgi, niigi on Sarkozyd süüdistatud liigses le bling-bling'i armastamises).

Carla Bruni viimane, ingliskeelne plaat "No Promises" ilmus 2007 ning on mõeldud läbilöögiks ingliskeelses maailmas. Pole kahtlustki, et huvi plaadi vastu kasvas hüppeliselt pärast suhteuudiseid (ja isegi Eesti Ekspressi hea maitse etalon Siim Nestor kuulas plaati, sest sai ülesande sellest kirjutada!).

Et Carla Bruni ja Nicolas Sarkozy käivad, avastas maailma press detsembris, kui president viis oma uue tüdruksõbra Pariisi Disneylandi, kaasas lapsed. Kui suhet oleks tahetud hoida salajas - ja Prantsuse võimuringkondades on salajased suhted traditsioon -, poleks sellist demonstratsioonesinemist kindlasti toimunud. Et asi on ametlik ja tõsine, sai kinnitust, kui paar käis koos Jordaanias kuningas Abdullah II visiteerimas.

Carla Bruni kuulub modellina samasse põlvkonda ja suurusjärku Naomi Campbelli ja Kate Mossiga. Ta sai kuulsaks 19aastaselt kui Guessi firmanägu. Modellindusse suundus rikka suguvõsa privilegeeritud tütar pärast tüdimust kunsti- ja arhitektuuriõpingutest Pariisis. Pärast modellikarjääri lõpetamist kadus ta paariks aastaks, et tulla tagasi areenile laulja ja laulukirjutajana. Tema debüütalbumit aastast 2002, mille muusikapress tegi alguses maatasa - "Quelqu'un m'a dit" ("Keegi rääkis ­mulle") - müüdi kaks miljonit. Juba võrreldi Carlat näiteks kuulsa laulva modelli Nicoga, kes lisas Velvet Undergroundile fataalset kõla. Kuigi Carla on modell nagu Nicogi, ja mõlemad avastasid oma lauljaande ootamatult, pole Itaalia päritolu ja Prantsuse kasvatusega Carlas siiski Nico jahedat ja õõnsaks võtvat Saksa kvaliteeti. Pigem sarnaneb tema õrn, kähe, ent sugestiivne lauluma­neer ("mikrofon kurgus") Françoise Hardyga.

Kuigi püsima jääb kahtlus, et kui on nii palju raha ja nii pikad jalad, võib hakata muu hulgas ka lauljaks, on Bruni ­Tedeschid tõeline muusikapere. Carla isa ­Alberto tegeles ettevõtluse ja kollektsioneerimise kõrval tõsiselt ka heliloominguga, tal oli Torinos oma ooperimaja. Ning ema Marisa on kuulus kontsertpianist.

Alberto Bruni Tedeschi tohutu kunsti- ja antiigikogu läheb peagi müügile Sotheby oksjonil, et rajada fond pere vanima poja, Carla venna mälestuseks: Virginio suri 2007 suvel 46aastaselt raske haiguse tagajärjel. Carla ja tema näitlejast õde ­Valeria ning nende ema Marisa kavatsevad müüa ka Bruni Tedeschide suguvõsa Piemonte lossi ja muu kollektsioonidega täidetud kinnisvara Itaalias ja Prantsusmaal, mis on seotud paljude mälestustega.

Carla Bruni maitse ja stiil on vastupidi tema ülevoolavatele peretraditsioonidele üllatavalt lihtne nii elus kui ka muusikas: peaaegu meigita, eheteta, minimalistlik; ka muusikas saadab ta end vaid akustilisel kitarril. Albumit "No Promises", mis sisaldab lugusid Audeni, Dickinsoni ja Yeatsi luulele, aitas muu hulgas teha teine Mick Jaggeri ex-groupie ja eakaaslane, samuti lauljana ja näitleja läbi löönud Marianne Faithfull. Ta treenis Carla inglise keele hääldust ja olevat nõustanud ka luule valikus.

Carla Bruni on uueks suhteks vaba, sest tema abielu filosoof Raphael ­Enthoveniga, kes oli temast kümme aastat noorem, lagunes mõni aeg tagasi. Nimetatud suhe sai muide alguse ajal, kui Carla elas Raphaeli isaga, kirjastaja Jean-Paul Enthoveniga.

Mis puutub meestesse, siis on Bruni öelnud: "Kirg ei ole minu puhul täpselt määratletav, ma ei vali mehi. Mis mulle meeste juures meeldib, on tugev naiselik pool nende loomuses. Minu arust on naiselikud mehed väga viriilsed ja macho'd väga haprad. Olla macho tähendab kaitsepositsiooni." Huvitaval kombel on Cecilia Sarkozy pidanud oma mehe puuduseks just viimast.

Elu näitab, kas eksmodellist, poptähest ja glamuurseid meessuhteid tähtsaks pidavast Carla Brunist saab tõesti soliidne presidendiproua, kelle täita ka vaikivad esindusfunktsioonid. Kui järele mõelda, siis sarnanebki ju presidendi kaaskonnas mööda maailma ringi reisimine groupie elule, mida Bruni harrastas, rännates omal ajal ringi koos Rolling Stonesiga.

Carla Bruni “No Promises”
(Naïve, 2006)

Kui laulab Carla Bruni, peale tuleb uni. See äärmiselt humoorikas riim ei ole niisama nali – Bruni muusika on unelekiigutav. Tasane, delikaatne, sume ja tundeline, armas, väike, mõtlik ja jutustav. Tõepoolest on sobilik ta voodi äärele kitarriga istuma seada ja paluda uneks laulu laulda.

Selles turusegmendis – naisterahvas, õrnad pillid ja õrnad viisid – on juba mõnda aega lämmatav ülepakkumine. Selliseid pehmeid, aga lugupidamist nõudvaid daame on muusikas väga palju: jazz’ilikke, sügavalt folgilikke, barokseid, avangardseid, rahvalikke etc. Ka Eestis.

Carla Bruni omapära on tema hääl ja julgus sellega hooletult ringi käia. Sageli ta pigem kahiseb, kui laulab, kopsud õhku täis. Mõnedel noodikeerdkäikudel haihtub ta hääl sootuks. Mõnes laulus on kuulda õrna röginat, justkui poleks ta viitsinud enne mikrofoni taha asumist end tühjaks köhida. Või siis kuuleb häälepealtes hädist kriiksumist. Nii õnnestub Carla Brunil erootikat külvata ka oma teisel ja ingliskeelsel albumil “No Promises”, ilma popmuusika kõige labasemale sensuaalsuse nupule “prantsuse keel” vajutamata.

Viisid siia plaadile kirjutas Carla ise. Kõik sarnased loiu temperamendiga lood, isetekkivate tagasihoidlikke meloodiatega. Kitarr tiniseb nagu täiskasvanuks saanud ukulele.

Ülekohtune oleks plaati “No Promises” siiski peeneks, kuid sirgjooneliseks võrgutamiseks pidada. Bruni ei ole ainult tundeline, vaid ka paljulugenud. Kõik laulukesed on ta seadnud kuldaväärt sulega luuletajate ridade alla ning eks ka see näitab midagi, et kõik heliplaadile pääsenud poeedid on ammu surnud. Hõrk ja vaimselt kaalukas, mmm.

4
Siim Nestor