Presidendi jõulukink
Harrastuskunstnik Harry Mutik (75), kuuenda kategooria maaler, praegune pensionär, laseb oma ahtakeses Lasnamäe köögis pilgu rahulolevalt üle söögilaua.
“Ega ta ei ole ju inetu?”
“Ei ole.”
“Mulle tundub ka. Ta on loomulik.”
Arnold Rüütli portree Härra Mutiku söögilaual on valmimisjärgus. Balti riikide ja Nato ja Euroopa Liidu sümboolika taustal seisab president kõnetoolis, rohelised lennukid tuhisevad üle pea.
“Suu juurest on veel teha. Vaat suu on selline asi, et kui see on valesti, siis on inimene võõra näoga.”
Härra Mutik seisab köögiuksel. Sokkides, dressipüksid jalas nagu baleriinil, taskurätt püksikummi vahel. Seisab ja vaatab.
“Kollane ja punane tungisid algul nagu liiga esile. Ma mõtlesin, misasja ma nendega teen. Siis tegin nad tumedamaks ja nüüd on nad nagu tagapool.”
Härra Mutik läheb tuppa, ja tirib voodi alt välja tohutu virna Soome papile (õlis) ja paksule paberile (akvarellis) maalitud tuntud tegelasi.
“Palju neid pilte kokku on – Issand jumal, ei seda ei tea keegi!”
Voodi alt ilmuvad välja Ivo Linna, Sulev Nõmmik, Marek Noormets, Rauno Pehka, Margus Metstak, Helgi Sallo (kes Rootsi kuninganna Silviaga nagu kaks tilka vett) Imre Tiidemann, Toni Nieminen, Nastassia Kinski, Viktor Bojarski, Robert Fisher (“hea maletaja, aga ega tal närvisüsteemiga ei ole korras”) Garri Kasparov, Maarja-Liis Ilus, Jaanus Raidal, Jüri Järvet.
“Kui ma üksi olen ja midagi ei ole teha, siis ma viidan maalimisega aega. Mis ma ikka muud teen!”
Härra Mutik unustab maalides kõik muu. Unustab söömise ja magamise ka ära, kui juba korra alustab.
Lae alla on härra Mutik sidunud raadio, mis Vikerraadio peale keeratuna lakkamatult vaikselt mängib. Teine aparaat vatrab samal lainepikkusel elutoas, kõrgel kapi otsas, ja kui ülemine naaber kolistama hakkab (“tal on närvidega midagi lahti”) annab Mutik vastutuld ja keerab volüümi kõvaks.
Härra Mutiku korteris valitseb puhtus ja kord.
“Kiirabi ütles ka, et teil on siin nii korras. Et kunstnikel on tavaliselt segamini kõik.”
Kiirabi käis härra Mutiku juures siis, kui härra Mutiku ülevalt naaber keset ööd prõmmima hakkas ja härra Mutik hirmsasti ehmatas.
Naabri vaen Härra Mutiku vastu olla tingitud asjaolust, et härra Mutik on isamaaline mees. Hommikuti, kui raadio hümni mängib, laulab härra Mutik tualetis kaasa. Ütleb, et ta laulab vaikselt ja et tualetist ei peaks hümni laulmine kuskile kostma, aga naaber ülaltkorruselt kaevanud majavanemale, et Mutik laulab ja ei lase magada.
Tegelikult armastab härra Mutik vaikust ja rahu. Naabrite tehtava müra vastu on ta leiutanud massivsed kõrvaklapid, mis kujutavad endast head hulka salvrätipakke, mille ta endale nööriga ümber pea seob, et ka kriisiolukorras saaks töösse süveneda.
“Aga jah.” Me naaseme Rüütli portree juurde. “Presidendi pildiga on nii, et see oli pooleldi valmis, kui juhtus õnnetu lugu – presidendi foto kadus ära. Siis ma ostsin selle Rüütli raamatu, see maksis 200 krooni, ja Nato lennukid tegin ka juurde. Meil on ju nüüd Nato, eks ole?”
“Jah.”
“Ja ma tegin Rüütlile uued prillid. Enne olid prillid tumedama raamiga, nüüd on heledamad.”
Jälle kummardub Mutik ja leiab voodialustest deponentidest galeriile lisa. Tiit Made, Urmas Ott, Ita Ever, Valdo Pant.
“Küll Valdo Pant rääkis hästi! Mulle see nii meeldis! Kunagi vaatasin – see oli Kungla restoranis – et Pant istus üksi. Läksin tema juurde (no ma olin võtnud ka) ja ütlesin, et tervist, kas ma tohin teile esitada ühe küsimuse. Pant ütles, et küsige aga küsige. Ja siis ma küsisisin, et öelge, mis tooni saab siis, kui violetne ja kollane omavahel ära segada.
Valdo Pant mõtles ja ütles, et pruunika. Ma ütlesin, et mitte päris pruunika, et rohkem sellise kollakaspruuni. Siis ma ei seganud rohkem, tänasin, et ta mulle vastas ja oligi kõik. Vaatasin, et Valdo Pant oli küllaltki tugevasti võtnud ka…"
"Näete! Kas pole Aunaste moodi?” Härra Mutik demonstreerib brünetti mustasilmset isikut.
“On ju? Aga tegelikult on see üks narkootik, Inglise ajalehest tegin maha. Müstiline pilt minu meelest. Mulle ta meeldis. Seda tunnete? – Marika Rökk. Mulle ta õud-selt meeldis. Ma nägin saksa ajal kõiki tema filme. Mingi Vene ajaleht tegi teda maha, et lühikesed jalad ja keha pole õige, aga see on tühi jutt, mulle ta meeldis!”
Köögiakna all radiaatori kõrval on härra Mutikul vennad Voitkad, toaseinal ripub Reet Linna, vastasseinas Georg Ots.
“Ma olen Georg Otsa juures kodus ka remonti teinud. Panin tapeeti. Ta tahtis veel, et ma paneks päris laeni välja ja ma panin ka. Ja järgmisel päeval juhtus õnnetus, lõi tapeedi kõik lahti! Sa issand küll! Ots helistas, et tapeet tuli ülevalt lahti. No ma ütlesin, et kui ta lahti tuli, küll ta siis kinni ka jääb ja panin kinni tagasi. Pärast polnud midagi näha.”
Me teeme mõttelise jalutuskäigu härra Mutiku kunstnikutee algaastatesse ja härra Mutik jutustab ajateenistusest – muu hulgas sellest, kuidas Härra Mutik (tookord seersant Mutik) punanurga lakke pildi maalis (Kaliningradis); kuidas sakslane venelasel kõrist kinni võttis ja venelane sakslasele automaadiga vastu pead äigas; kuidas kohalikele ülemustele laemaal igati meeldis, aga kuidas Moskva ülemused pildi liigse naturalismi tõttu välja vahetada soovitasid. Kuidas seersant Mutikul oli hea kerge käsi ja tööd palju. Kuidas ükskord tulnud ohvitserid ja ütelnud, et seersant Mutik on teinud naistele nii paksud reied! Aga seersant Mutik ei saanud kõhnemaid teha, sest pildi peal, mida ta algallikana kasutas, olid reied just nii paksud nagu nad olid.
Palusalu, Kotkas,Onu Raivo.
“Näete! Prints Henry! Prints Henry käib praegu sõjaväes ja siin on William. Ma olen mõelnud,” härra Mutik sätib ennast põrandale istuma, “et peaks viima Diana pildi Inglise saatkonda, aga pole julgenud. Näete! Jälle William! William läks nüüd ülikooli ja õpib seal kunstiajalugu.”
Printsess Diana ja noored printsid on härra Mutiku kunstiloomingu lemmikteemasid.
“Teate, ma ostsin selle raamatu “William, tulevane kuningas”. Kui ma seda loen, siis mul tuleb lihtsalt vesi silma. Ta mõjub lihtsalt. See on väga hästi kirjutatud.”
“Aga selle uue pildi peal, mille järgi ma nüüd presidenti teen, on nii pahad värvid. Vaadake, Rüütel oleks nagu saunast tulnud, õhetab näost! No ma teen ta heledama.”
***
Paar päeva hiljem, teisipäeval 14. detsembril 15.00 võtab vabariigi president Arnold Rüütel Harry Mutiku Kadriorus vastu. Presidendil on olnud tihe päev. Hommikupoole filmimehed, õhtul Riigikogu juhatus. Aga president leiab aja kohtumiseks ja Härra Mutik kingib presidendile jõuludeks omatehtud portree. Presidendile pilt meeldib. Ta pakub härra Mutikule kooki ja teed ja kingib meeldiva kohtumise mälestuseks omaenda mälestusteraamatu “Tuleviku taassünd” ja riigivapi kujutisega mansetinööbid (“Ehk läheb vaja.”).
Härra Mutikule läheb kohtumine presidendiga väga südamesse. Pärast kukub õues suurest pingelangusest trepi peale maha, aga luud-kondid jäävad õnneks terveks.
Suurim rariteet, mis on võrreldav presidendi kingitusega ja mida härra Mutik hoolega hoiab, pärineb kuuekümnendate lõpust. See on käsitisi kirjutatud tekst kollaseks tõmmanud kirjapaberil.
Lugupeetav sm. Mutik! Sõidame täna Viljandisse. Palun tehke siin asjad kõik korda nädala lõpuks. Pühapäeval 1. juulil kell 12 oleme kodus. Asta tahaks kööki näha õrnsinisena (kui sobib) ja seinakappi ja aknaalust kappi tänavapoolses toas samavärvilistena (hallina). Koridorist me juba rääkisime. Minu arvates võiks köögi seinad erinevates toonides anda (kui sobib). Jääme lootma Teie tasemele ja maitsele, mida ma Teie juures väga hindan. Tervitades Georg Ots
Härra Mutik jätab südamlikult jumalaga, ta soovib kõikidele ilusaid jõulupühi ja läheb koju uusi pilte maalima.
