Illustratsioon Leo Lätti

Kuidas tuua enese­tapja katuselt alla või veenda pantvangi­võtjat oma ohvrit vabastama? Politsei läbi­rääkijad valgustavad Ekspressile oma töö igapäeva.

Reimo Raivet naerab. Olen talle just esitanud väga rumala küsimuse: “Kas läbirääkimised näevad samasugused välja, nagu näiteks “Surmarelva” filmis?”

“Ei, filmidel on meie tööga vähe pistmist. Võib-olla ainult “The Negotiator” oli selline film, kus on üritatud midagi tegelikkusele vastavat edastada, aga sedagi ainult alguses,” vastab politsei läbirääkimisüksuse juht.

Üksuse sünnist saab tänavu kümme aastat. Rootslaste õpetussõnade saatel loodud ning esimeste kobavate sammudega end kehtestanud üksus on näinud traagilisi, aga ka uskumatult jaburaid vahejuhtumeid.

“Esimene juhtum tuli nii ruttu. Vanem naisterahvas tahtis ennast ära tappa. Esimese hooga jäigi arusaamatuks, kas ta tahab veenid läbi lõigata või aknast alla hüpata,” alustab Raivet.

Seni olid läbirääkijad piirdunud vaid teoreetiliste õppustega. Tegelik juhtum aga näitas kohe kätte reaalsed vajakajäämised. Koostöö eri üksuste vahel puudus ja läbirääkija läks enesetapjaga üksi rääkima.

“Esialgu ei tahtnud ta üldse rääkidagi, et kes ja mis ta on. Lõpuks sai olukord lahendatud, paari nädala pärast ta helistas ja tänas.”

Läbirääkijad peavad olema valmis selleks, et pool tundi tuleb pidada monoloogi. Alles seejärel jõutakse heal juhul dialoogini. Samamoodi võib teine pool telefonikõne katkestada, kuid seni on telefon ikka hiljem taas vastu võetud.

Läbirääkijatel polnud toona mingit arusaama, kes mida tegema peaks, kuidas peaks toimuma üksustevaheline koostöö. Raivet toob noori politseikadette õpetades näite, et kui koostööd pole ja läbirääkija suudab panna relvastatud röövli alla andma, siis võivad teised üksused heal juhul kurjategija maha lasta, halval juhul järgneks väikest mõõtu sõda.

Eestis oskusteave puudus ning õppida tuli oma vigadest. Raivet mõtleb täna kergendusega, et neil vedas, et toonased vead tõsisemaid tagajärgi kaasa ei toonud. “Seadsime end rumalalt ohtu ja see, et läbirääkija surma ega viga ei saanud, oli vahel ikka puhas õnn. Kui me täna end ohtu seame, teeme seda juba teadlikult ja ainult väga äärmuslike juhtumite korral.”

Kümne aasta jooksul on läbirääkija viga saanud kõigest ühel korral. Esimese asjana teevad läbirääkijad endale selgeks – kas pole ohtu ja kuidas end mitte ohtu panna. Libeda posti otsa enesetapjaga läbi rääkima minna ei tasu, kuna libisedes võib emb-kumb teise lihtsalt kaasa haarata.

Ka seni ainus vigastusega lõppenud olukord oli pigem tobe. Neljanda korruse aknale oli roninud üks järjekordne enesetapja. Esmalt maja ees alanud vestlus kolis suitsiidiga ähvardaja loal korterisse. Läbirääkija üritas veenda allahüppajat aknalt maha tulema, kuid see üritas end kääridega vigastada. Politseinik läks vahele, tekkis rüselus – lõpptulemusena sai politseinik käärid kõhtu.

Haaberstis asuvas eramajas läks abielupaar omavahel tülli. Peretülid ongi suitsiidikatsete kõrval põhilised juhtumid, kus läbirääkijaid vajatakse. Sel korral võttis aga relvaga pereisa pantvangi naise ja kaks last.

Läbirääkijad said küll mehega mitmel korral ühendust, kuid korraga kõlas lask – mees oli end maha lasknud.

“Me tegeleme endaga ja teeme endale selgeks, et tõenäosus kellegi vigasaamiseks on meie töös reaalselt olemas. Kui läheb halvasti, siis on kaks võimalust – kas suudad endaga hakkama saada ja töötad edasi või pead lahkuma,” räägib Raivet läbirääkijate käibetõest. “Läbirääkimine pole võlukunst, et inimest hüpnotiseeritakse. Inimene teeb ikkagi, mida ta ise tahab, ja meie saame ainult luua talle võimaluse arutamiseks, aja mahavõtmiseks ja lahenduste otsimiseks.”

See algas kell pool kümme õhtul. Koplis, keset viiekorruselist maja keesid abielupaari tunded üle. Naisele lõppes see peksasaamisega ja ta kutsus politsei. Aga politsei saabudes hakkas tugevas joobes rusikakangelane politseinikke ähvardama. Vähe sellest, mees avas gaasikraanid ning lasi terve korteri gaasi täis.

“Ma ei oska öelda, palju kahetoalises korteris gaasi võis olla, aga kui ta oleks kiirelt plahvatuse korraldanud, siis oleks asi väga ohtlik olnud. Korter asus keset maja ja seal oleks olnud palju süütuid ohvreid,” meenutab Raivet.

Siis hakkas korterisse sulgunud mees ähvardama enesetapuga ning rõdule ronima. Kui tavaliselt tähendab see läbirääkijate jaoks ohu süvenemist, siis sel korral olid need käigud kergenduseks. Avatud rõduuksest pääses korterit täitev gaas välja. Kella 2–3 paiku öösel jäi kõik vaikseks ja politsei ründas korterit, purupurjus mees magas keset tuba.

Keskmiselt peavad läbirääkijad aastas tegelema 12–20 juhtumiga. Kõige pikemalt on läbirääkijad järjest tööl olnud ligikaudu 36 tundi. Kolm vene noormeest otsustasid 17aastase neiu pantvangi võtta ja nõuda ärimehest isalt 300 000 eurot lunaraha. Ei 2011. aastal juhtumit kajastanud ajakirjandus ega kohtutoimik paljasta, et läbirääkijad juhtumi lahendamisel kaasa lõid.

Samamoodi olid läbirääkijad üle ööpäeva rakkes, kui rumalast naljast sai alguse Briti poissmehe päästeoperatsioon. Mees kukkus eestlastest juhututtavatega koos jooma ja seltskonnal tekkis mõte nalja teha. Inglase sõpradele anti teada, et mees on röövitud.

“Ehkki kuritegu seal polnud, oli see meile väga tõsine väljakutse. Meie ülesanne oli hoida inglase sõpru valmiduses röövijatega suhtlema,” selgitab Raivet. “Me ei tohi sellisel juhul enda stressiga tegeleda, vaid peame tegelema ikkagi teistega.”

Läbirääkijad teevad seda tööd muude ametiülesannete kõrvalt. Raivet ise on näiteks Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juht. Kui tuleb kutse läbirääkimistele, peab tavatöö kõrvale jääma. Pikkade läbirääkimiste jooksul ei saa läbirääkija ka magada, mistõttu ta ei pruugi järgmisel päeval enam töövalmis olla. “Meil on keskmiselt 6–7 inimest juhtumi kallal, kõigil on omad kindlad ülesanded, aga Eesti peale me kaht vahetust kokku ei saa. Inglise poissmehe juhtumi korral vahetasid britid neli korda läbirääkijaid, aga meie tegime kogu selle aja sama meeskonnaga. Ühe läbirääkija tõime laupäeva õhtul Tartust ära,” meenutab Raivet.

Röövitud tüdruku juhtumis oli Raivet ise läbirääkijaks. Järgmisel päeval oli ta omakorda valves, kuid toona tuli peale pantvangidraama. “Ma ei suutnud siis ise rääkida, vaid täitsin tiimis muid ülesandeid,” tunnistab Raivet.

Läbirääkija peab suutma oma stressi ohjata ning kainelt mõelda. Tuleb mõelda raamidest väljapoole, ei tohi hakata enda maailmapilti peale suruma ega kileda häälega rääkima. Selliseid vajalikke omadusi loetleb Raivet.

Kohati jääb läbirääkijatele tunne, et nemad on esimesed, kes “klientidega” üldse suhtlevad. “Inimesed räägivad absoluutselt kõigest,” kirjeldab Raivet. “Nad on valmis rääkima väga intiimsetest-personaalsetest asjadest, millest pole ilmselt räägitud ei abikaasale ega sõpradele. Nad räägivad-räägivad-räägivad, me oleme ilmselt pahatihti esimesed, kes kuulavad.”

Üldiselt on peresuhted need, mis viivad inimese viimase piirini. Mingit seaduspära kalendrikuude ega nädalapäevade kaupa pole. Mõni kuu on tühjus, teine kuu jälle mitu juhtumit järjest. Omaette fenomeniks on Kose asula, kus politseinikud on pidanud kahtlaselt paljudel kordadel probleeme lahendama.

Enamasti on mängus alkohol, napis enamuses on ka vene emakeelega inimesed. Ja väga suures enamuses on läbirääkijate “vestluskaaslasteks” mehed. Naisi tuleb ette üksikuid.

“Naistel on pigem suitsiidimõtted ja paaril korral on olnud ka oht laste elule, kuid reaalselt ühtegi väga tõsise ähvardusega juhtumit naistega ei meenugi.”

Mõned inimesed nõuavad süüa, mõned juua, kas või viina. On nõutud ka autot, kuid seda pole seni antud. Soovitakse kohtuda ka oma naisega, keda alles pool tundi tagasi peksti. Või siis rääkida presidendiga. Sel juhul näeb politseinike taktika ette, et küsitakse, mida tahetakse presidendile öelda. Presidenti pole siiani öösel üles aetud.

“Inimesed on helistanud ja tänanud. Linna peal õnneks ära ei tunta, sest stressiolukorras on inimestel justkui tunnelnägemine – ega nad täpselt ei mäletagi, kellega rääkisid. Ega mina ka ei jäta väga meelde, et kes kusagil oli.”