Vladimir Juškin
Selle aasta 11. juulil külastas ­Vladimir Putin jälle Valamo Issanda Muutmise kloostrit. Pühakoja lävel võttis presidendi vastu Moskva ja Kogu Venemaa patriarh Kirill. Vladimir Putin andis aupaklikult suud pühade isade Sergi ja Hermani reliikviale, pani küünla Valamo Jumalaema ikooni ette ja vestles siis patriarhiga.

Ajaloolises minevikus on Valamos käinud kaks Venemaa imperaatorit – Aleksander I ja Aleksander II. Esimene külastas Valamot nukrate mõtetega, sest oli juba haige. Ent Aleksander II käis Valamo kloostris paar aastat enne pärisorjuse kaotamist.

2. augustil 2000. aastal tegi president Putin eravisiidi Pihkva-Petseri kloostrisse, kus käis koobastes, kummardas paljude pühameeste ja õigeusu kiriku askeetide säilmete ees, et seejärel peaaegu tund aega vestelda mungakambris Venemaa ühe kõige tuntuma erakmunga arhimandriit Johanniga (Krestjankiniga).

Erakmunki on peaaegu kõigis kloostrites, kuid isa Johann (suri 2006. aasta veebruaris) oli üheks erakmunkluse tugisammastest ja õigeusu vaimulaadi hoidjaks.

Millest küll vestlesid üksiklane ja president? Mida palub president kirikutes? Mida küsib president jumalalt?

Me võime ainult ähmaselt aimata, sest täpselt ei tea me paljutki.

Putini enda sõnul olevat teda isa eest salaja ristitud Rõlejevi tänaval Issanda Muutmise pühakojas (ema ja Leningradi kommunaalkorteri naabrinaine Anja).

Presidendi kooliõpetaja Vera Gurevitš on tihti Putiniga kohtunud ja temaga pikalt vestelnud, kui viimane oli üliõpilane, siis KGB ohvitser, linnavalitsuse ametnik ja riigi president. Ta väidab, et Putinite perekonna eluruumis ei olnud ainsatki ikooni, kuigi ema oli usklik, kandis risti ja käis kirikus.

Putini sõprade sõnul hakanud ta aina religioossemaks muutuma, kui 90. aastate lõpus oli oma kaks tütart Peterburi lähistel põlevast suvilast välja toonud.

Putini elukäik ei olnud siiski eriti edukas.

Pärast NSVL KGB Punalipulise Andropovi-nimelise Instituudi lõpetamist suunati lõpetanud tavaliselt KGB Esimesse Peavalitsusse, mis vastutas välisluure eest, kuid Putin saadeti Leningradi ja Leningradi oblasti KGB valitsusse.

1985. aastal suunati Putin tööle Ida-Saksamaale KGB ametlikku esindusse Dresdenis NSVL-SDV Sõpruse Maja direktori ametikohale. KGB residentuuri SDVs ei olnudki, sest vastavalt käskkirjale sotsialistlike riikide territooriumil julgeolekukomitee luuretegevusega ei tegelenud. Seda enam, et idasakslastel oli oma suurepärane agentuurluure, mida ei tohtinud segada. Vaatamata noorusunistustele Putin luuresse ei pääsenudki.

Siis, Nõukogude Liidu lagunemise järel, saab temast Peterburi linnapea Anatoli Sobtšaki esimene asetäitja, kuid pärast Sobtšaki lüüasaamist valimistel langeb Putin föderaalse tasandi riigiametnike seast välja. Aga õige pea teeb ta ootamatu lennu võtmelise tähtsusega ametikohtadele Moskvas ja saab lõpuks ka presidendiks.

Näib, et võimalik on suure tõenäosusega formuleerida Putinit 2000. aastast painanud küsimus oma saatusest ja ettemääratusest: „Kas minust sai president Jeltsini oligarhide kokkulepete tagajärjel, kes tahtsid minu selja taga Venemaad valitseda, või siis jumaliku ettenägemuse tulemusel?“

Vene hüperboreaalne pärimus on säilitanud kaks ettekuulutust: ettekuulutuse vene monarhia taastamisest ja ettekuulutuse praegu kestvast dünastiate vahelisest raskest üleminekuperioodist. Kelle pähe pannakse Venemaa valitseja kroon?

Teisisõnu, hüperboreaalse pärimuse ettekuulutused Putinile kui tsaarile hoopiski ei osuta. Teoloogid oletavad siiski, et kunagi räägib ajalugu Vladimir Putinist: „Ta ei olnud tsaar, kuid oli saadetud, et õgvendada teed tulevasele tsaarile.“

Niisiis, kui me eeldame, et erakmungad kloostrites ja kiriku kõrgemad vaimulikud peavad Putini valimist Venemaa presidendiks jumalikuks nägemuseks (aga mida muud saavad nad arvata?), saamegi lähtepunkti, kust alustada Venemaa presidendi tegevuse ja tegude mõõtmist.

Pattulangemine

Oletame, et Putin palvetab sageli, nagu seda nõuabki õigeusu traditsioon. Millest ta jumalaga räägib? Võimu, raha ja tervist on tal palju enam kui inimesele vaja. Ehk palub ta pattude andestust?

1999. aasta juunis algatasid justiitsalampolkovnik Andrei Zõkov ja viis tema kolleegi VF Peaprokuratuurist uurimise suurtest eelarvelistest riisumistest Peterburis, kuhu olid segatud linna administratsiooni tippametnikud.

Kriminaalasi nr 144128 sai tuntuks kui Putini kriminaalasi, sest Putin sattus kahtluse alla seoses abiga, mida ta võis osutada Tambovi kuritegelikule grupeeringule ja veel ühele Afganistanist Peterburi sadama kaudu Läände narkootikume vedavale kuritegelikule klannile. 1999. aasta lõpul uurimine siiski lõpetati, aga 2000. aastal, kui Putinist oli saanud president, saadeti Zõkov 46aastaselt enneaegselt pensionile.

19. oktoobril 2015. aastal andis Hispaania prokuratuur Riiklikule Kohtupalatile üle süüdistuskokkuvõtte kriminaalasjas nr 321/2006 (Gennadi Petrovi grupeering oli Hispaania territooriumil tegutsenud 1996. aastast).

Putini enda sõnul olevat teda isa eest salaja ristitud Rõlejevi tänaval Issanda Muutmise pühakojas.

Hispaania prokuröride andmetel oli Gennadi Petrovi grupeeringuga juba ammu koostööd teinud endine kaitseminister Anatoli Serdjukov, endine peaminister Viktor Zubkov, Uurimiskomitee juht Aleksandr Bastrõkin, endine infotehnoloogiate minister Leonid Reiman, Hoiupanga president German Gref ja teised.

Tambovi kuritegeliku grupeeringu kriminaalasja raamides tulid Hispaanias avalikuks Hispaania Alikantes asuva Putini villa dokumendid. Hispaania ajakirjandus teatas viitega uurimisorganitele, et Petrov valitses ühte osa Putini omandusest.

Ajalehe Novõi Peterburg üks asutajatest Nikolai Andruštšenko käis kui Leningradi linnanõukogu saadik tihti Anatoli Sobtšaki ja Vladimir Putini kabinetis. Ta mäletab, et Gennadi Petrovi nähti ka Vladimir Putini kabinetis üsna sageli, aga Putini büroo juhataja Igor Setšiniga olid Petrovil vägagi soojad suhted. Seal nähti ka Vladimir Kumarinit (Tambovi organiseeritud kuritegeliku grupeeringu liider) ja teiste kuritegelike grupeeringute liidreid.

Kumarin oli kooperatiivi Ozero liige, tema struktuurid valvasid kooperatiivi. Ta oli tihedates sidemetes kooperatiivi Ozero ühe asutaja Vladimir Smirnoviga (endine Rosatomi juht ja endine kooperatiivi Ozero esimees). Koos temaga juhtis Vladimir Kumarin Peterburi kütusekompaniid. Mõlema nimed esinevad firma SPAG kriminaalasjas, kust paljud on maailma eri riikides süüdi mõistetud (tegelesid rahapesuga ja äritsesid Kolumbia kokaiiniga).

Kompanii SPAG, peakorter Frankfurt Maini ääres, asutas 1992. aastal Liechtensteini advokaat Rudolf Ritter, aga ka Vladimir Smirnovi ja Vladimir Kumarini struktuurid ning Peterburi linnavarade valitsemise komitee. Kuni 2000. aastani oli firmas SPAG palgata nõunikuna arvel Vladimir Putin.

Patukahetsus

Patukahetsus eraldab teatavasti inimese hingest patuse osa ja minevik hävib. Võimalik, et Putin kahetses ja sai pihil preestri kaudu pattude andestuse.

Moskva Sretenski kloostri eestseisjat, Moskva ja Kogu Venemaa Patriarhaadi vikaari piiskop Tihhoni (Georgi Ševkunov) peetakse Vladimir Putini vaimseks juhiks.

Intervjuus ühele Kreeka ajalehele ütles isa Tihhon 2001. aastal: „Vladimir Putin on tõepoolest õigeusklik kristlane, mees, kes käib pihil, käib armulaual ja teadvustab endale ülimat vastutust jumala ees, teenides talle usaldatud kõrgel ametikohal. [--] Inimene, kes tõepoolest armastab Venemaad ja soovib riigile head, võib üksnes palvetada Vladimir Vladimirovitši eest, kelle jumalik nägemus on viinud Venemaa etteotsa.“

2013. aastal teatas isa Tihhon ajalehele Financial Times ühe detaili: „1999. aasta lõpul veidi enne presidendiks määramist tuli Putin ootamatult kloostrisse.“ Sellest ajast peale hakkasid nad avalikkuse ette ilmuma sageli koos: isa Tihhon saatis Putinit ringreisidel Venemaal ja välismaal.

1930. aastatel asus Sretenski kloostris NKVD ühiselamu. Seal toimusid ka massilised mahalaskmised. NKVD kaastöötajad lasksid maha või saatsid vanglasse üle 300 000 vaimuliku.

Ent isa Tihhon väidab: „Paljud KGB agendid teenisid Venemaad. Luure ohvitserid, keda ma tunnen, tegutsesid sedaviisi Vene riigi nimel ja neid ei tohi arvata repressioonide süüdlasteks.“

Isa Tihhon on Vene Õigeusu Kiriku riiklik-fundamentalistliku tiiva üks ideolooge, kel ei oleks midagi selle vastu, kui kiriku peaks saaks jälle isevalitsejast imperaator.
Illustratsioon Ats Nukki.

Õnnistamine

7. mail 2004. aastal toimus president Vladimir Putini teine inauguratsioon. Rituaal ei sarnanenud vähemalgi määral esimesega. President Putini saabumist inauguratsiooni võtetele filmiti samadest punktidest, kust olid tehtud Nikita Mihhalkovi filmi „Siberi habemeajaja“ võtted imperaator Aleksander III saabumisest Kremli lavale. Tõsi küll, filmis pidi tornide tipud ära lõikama, sest muidu oleksid viisnurgad kaadrisse jäänud.

26. märtsil 2005. aastal, täpselt viis aastat pärast Vladimir Putini valimist presidendiks, külastas ta Kostromad. Seal Ipatjevi Püha Kolmainu kloostris kummardas ta Ipatjevi Tihvini Jumalaema ikooni ees.

Ipatjevi kloostrit peetakse isevalitsuse vaimseks pärusmaaks. Just Ipatjevi kloostris õnnistati Romanovite dünastia esimene tsaar Mihhail 14. märtsil 1612. aastal Tihvini Jumalaema ikooniga valitsejaks.

Ivan Groznõi käis Tihvini ikooni kummardamas 15 päeva enne valitsejaks kroonimist, et saada õnnistust tiitlile „tsaar“ (keiser) pühapaigast, mida olid arvestanud nii Rooma kui ka Konstatinoopol.

Vladimir Putinit õnnistas Kostroma ja Galitši peapiiskop Aleksandr. Ipatjevi Püha Kolmainu kloostri arhimandriit Johann ütles toona ajakirjanikele: „Jah, peaaegu samal ajal märtsis õnnistati Mihhail Romanov valitsejaks. Jumalal ei toimu siiski midagi juhuslikult. Mõelge nüüd ise.“

Selle aasta 30. juulil võttis president Putin Peterburis vastu mereväe paraadi. Ajalugu ei tea nii mastaapse mereväe paraadi korraldamist, sinna koondati peaaegu pool rivis olevatest lahingulaevadest, et demonstreerida jõudu. Paraadi saatvas diktoritekstis oli ohtralt tagasipõikeid, et just Venemaa isevalitsejad – alates Peetrist kuni Nikolai I-ni – korraldasid niisuguseid mereväeparaade. Kuid õukondliku telekunsti tõeliseks meistriteoseks pidasid ajakirjanikud rakurssi, kuidas näidati Vladimir Putini esinemist. Näis, et tänane Venemaa isevalitseja pani Peetri heameelest käsi hõõruma.

Päevalehe Kommersant andmetel olevat paraad esialgu kavatsetud korraldada Kroonlinnas, kuid ideest loobuti just sobiliku fooni puudumise tõttu.

Ilmselge, et Putin ei telli kõiki rakursse ise. Ent kui Putin usub kindlalt, et ta on jumala võitu, siis lähikondlased tunnetavad seda, kasvatavad usku sõna ja ajakirjanduse abil.

Palvetaja, palverändur, jumala võitu

2011. aasta lõpul kohtus Putin oma usaldusisikutega. Selle kohtumise stenogramm paigutati Kremli saidile. Siis oli seal tekst: „Siin väidetakse, et mausoleum Lenini kehaga ei vasta meie traditsioonidele. Miks ei vasta? Sõitke Athosele, sõitke Pihkva-Petseri kloostrisse ja te näete, et see kõik vastab meie traditsioonidele. [--] Bolševikud võtsid traditsioonid üle, tegid seda efektiivselt, vastavuses oma aja vajadustega.“

Taiplikud vaatlejad märkisid kohemaid, et see on presidendi mõttemaailma üks võtmelise tähtsusega tekstidest. Võtmelise tähtsusega sõnadeks on traditsiooni ülevõtmine. President Putini isevalitsus ja õigeusk ongi traditsiooni ülevõtmine Putini kombel.

Kui kirik on Putinile KGBs teenitud perioodi ja Leningradis rikastumise patud andeks andnud ning ta usub kindlalt, et tema saatuse on kindlaks määranud jumalik nägemus, võib tema elu strateegia valemiks olla „ela Tauria isevalitseja Putinina kuni võimalik“, sest elu Kremlis soodustab pikaealisust, aga medal Krimmi eest on juba sepistatud.

Kirikuajaloolased väidavad, et kirikliku võidmise saladus avas Ivan Groznõile tsaari müstilise sideme sügavuse rahvaga ja sellega lahutamatult seotud religioosse vastutuse haarde. Ivan tunnetas end kogu Venemaa kloostriülemana. Ja sellest hetkest alates juhtis tema tunnetus lõplikult kõiki isiklikke tegusid ja riiklikke algatusi.

Kui see tõepoolest on tõsi, siis ei ole meile kõige ohtlikum Putin, vaid lääneriikide kasulikud idioodid, kes ergutavad meid mõistma Putini tegude loogikat.

Oma tegude loogikat seletab ta ise, seda (presidendi loogikat) selgitab pressisekretär Peskov ja välisminister Lavrov, selle viivad rahvani kõik riiklikud telekanalid. Näiteks: 1) Süürias võitleme me rahvusvahelise terrorismiga (tegelikult kaitseme Assadi režiimi ja tugevdame oma sõjaväebaase). 2) Me pakume maailmale konservatiivsete väärtuste vene kontseptsiooni (tegelikult finantseerime ja osutame agentuurset toetust kogu maailmas parem- ja vasakäärmusradikaalsetele grupeeringutele ning nende võitlusele olemasolevate valitsustega). Sellise valeloogika näiteid võiks tuua lõputult.

Teisisõnu, läänemaailma kasulikud idioodid ergutavad meid tegutsema, lähtudes valedest eeldustest. Tähendab, õhutavad tegutsema Kremli katteoperatsioonide raamides.

Seejuures on teada, et Putin ei ole maletaja, kelle tegevuses tõepoolest valitseb loogika, jäigad reeglid, intellekt ja kord. Tema mängib pokkerit, kus peamiseks on manipulatsioonid, loogika ja reegliteväline tegevus, bluff ja omavoli. Ja vastutust tunneb ta ainult teda armastava rahva ja jumala ees.

Imperaator Aleksander III väitis: „Kogu maailmas on meil ainult kaks ustavat liitlast – meie sõjavägi ja laevastik. Kõik ülejäänud ründavad meid esimesel võimalusel.“ Aga just imperaator Aleksander III ajal ei olnud Venemaa ainsatki päeva sõjas.

Ei tohi segada Putinil „valitsemast“ Venemaad. Ei tohi Putinil lubada meiega reegliteta mängida.