President Bush silmitsi parema Ameerikaga
Ameerika Ühendriikide presidendiks tahtvale inimesele kehtib kaks põhinõuet: tema noorpõlves peab olema väeteenistusega seotud episood, mis tõestaks kandidaadi valmisolekut kodumaa nimel ohvreid tuua, ning seal ei tohi olla ühtki suhet naisega, kes pole tema seaduslik abikaasa. Need nõuded kehtivad ka tegeva presidendi puhul.
Ühendriikide eelmine president Bill Clinton oli kõrges ametis vaieldamatult särav isiksus ning lennukas visionäär, kes tahtis oma valitsusaega jäädvustada ajaloo annaalidesse nimetusega Progressive Era (pidi olema demokraatlike reformide aeg nagu president Rooseveltil oli olnud New Deal). Presidenti ja esileedit tabanud järjestikused seksiskandaalid on aga jätnud sellest ajajärgust paraku hoopis teise mälestuse.
Ühendriikide praeguse presidendivalimise kampaania täht demokraat John Forbes Kerry on samasugune sotsiaalse närviga poliitik nagu oli demokraat Clinton. Kerry olulisem valimislubadus on Washingtoni võimukoridoride puhastamine arvukaid huvigruppe esindavatest lobistidest, kelle mõjujõud ning osavus Ameerika seadusandjate kogus on arenenud niikaugele, et nad suudavad tegelikult kõik neile ebasobivad algatused kalevi alla suruda.
Kerry on tegev Massachusettsi osariigi senaatorina. Ta on olnud selles ametis juba 20 aastat kõigi siit tulenevate järelmitega: on vaid aja küsimus, millal praeguse presidendi George W. Bushi valimismeeskonna sopatoimkond leiab Kerry pikaajalisest tegevusest mõned faktid, mis näitavad senaatori enda seotust teatud huvigruppidega. See on vältimatu, ja tegelikult ongi mõnede korporatsioonide nimed seoses Kerry tööga Washingtonis juba kõlanud. Sellesuunalised paljastused ning süüdistamine kahepalgelisuses peavad ilmselt Kerry kõrvaldamisel mängima trumpässa rolli.
Proovitakse ka vana head naisteliini. Tundub, et kõikide USA vippide kõrval on kunagi olnud mõni seiklushimuline praktikant. Vippide rajalt mahavõtmise skeem on järgmine: kõmuajakirjanik riputab haisupommi kusagile võrguväljandesse, kõlakat paljundavad kollased ajalehed, seejärel palub mõni nn tõsine ajakirjanik süüdistatavalt kommentaari; see eitab kõike otsustaval moel, ning selle eituse trükivad ära juba NY Times ja Washington Post. Hiljemalt sel hetkel hoomab üldsus, et kui juba NYT ja WP asjast kirjutavad, siis peab seal taga midagi olema – ehk nagu valimiskampaaniate sopatoimkondades öeldakse, mud always sticks.
Kerry on esimesele rünnakule siiski hästi vastu pannud; aga seda võibolla seetõttu, et isegi praktikandid õpivad midagi. Noor naisajakirjanik, keda hakati seostama Kerryga alates möödunud neljapäevast, redutab kusagil Aafrikas, ilmutamata vähimatki soovi oma kolleegidele pihtida. Praktikant Monica kurba saatust meenutades tulebki seda pidada ainuvõimalikuks käitumisviisiks.
Kerry eluloos on aga ohtlikke naisi veelgi. Näitlejanna Jane Fonda, näiteks. Fondaga puutus Kerry kokku 70ndate alguse rahuliikumise ajal ja kuigi sellel kokkupuutel pole seksuaalseid värvinguid (vist), on kunagine tutvus ohtlik Fonda enda isiksuse tõttu. Suurt näitlejannat peavad paljud konservatiivsed ameeriklased pehmelt öeldes vaimselt tasakaalutuks inimeseks ja sellise sõpruse meenutamine võib olla Kerryle kahjulik.
Mõningast probleemi võib kujutada ka senaator Kerry seaduslik abikaasa Teresa Heinz Kerry. Naise kohta, kes on seotud ühe Ameerika suurima toiduainetetootja perekonnaga, kasutatakse hüüdnime "Ketšupikuninganna". Heinz on vägev kaubamärk – nii vägev, et Teresa varandust hinnatakse 500 miljoni dollari suuruseks. Probleem pole siinkohal mõistagi ketšupis, vaid Teresa harjumuses rääkida asjadest nii, nagu need on. Kandidaat Kerry abikaasa rääkis ühes intevjuus avalikult oma mehe hiljutisest eesnäärmeoperatsioonist, murdes sel moel ühe Ameerika tabudest. Nimelt pole ka sealmaal kombeks rääkida presidendikandidaatide tervisehädadest.
Samas võib Teresa otsekohesus mõjuda keerutamisest tüdinud valijaskonnale köitvalt. Teresa on üldse väga huvitav iskisus. Ketšupiimpeeriumi sai ta päranduseks esimeselt mehelt, kes hukkus 1991. aastal lennuõnnetuses. Teresa ise sündis Portugali tollases koloonias Mosambiigis arsti perekonnas, ta õppis Lõuna-Afrikas, ta valdab vabalt viit keelt, mistõttu töötas mõnda aega isegi ÜRO juures tõlgina. Iseendas kinni ameeriklaste kõrval on kosmopoliitne ning maailma näinud Teresa rõõmustav nähtus.
Senaator Kerry pole vähem põnev isiksus. Kui Ameerikas on üldse olemas siniverelisi, siis kuulub Kerry emaliini pidi vaieldamatult nende hulka. Massachusettsi praeguse senaatori emapoolse suguvõsa alguses seisavad Ühendriikide varase ajaloo suurkujud John Winthrop seenior ning juunior. Winthrop seenior oli 17. sajandi alguses Massachusettsi esimene kubrener, tema samanimeline poeg oli alguses sealsamas asekubrener, hiljem aga naabruses asuva Conneticuti esimene kuberner. Emaliinis kõrgi Uus-Inglismaa koorekihti kuuluva Kerry isapoolne haru saab aga alguse ühest Austria-Ungari juudi suguvõsast. Kerry vanaisa anglitseeris oma jidiši nime ning läks isegi üle katoliku usku – äri nimel, sest Bostonis teistmoodi peenemasse seltskonda ei pääsenud. Kuigi vanaisa Fritz Kohn läks üle goj'de poolele, pälvis mehe eluloo hiljutine avaldamine ajalehes Bostobn Globe USA juudikogukonnas soodsat tähelepanu. Kerryle see vahest kahjuks ei tule.
Presidendikandidaat Kerry on olnud ka ise maailmarändur. Ta kasvas diplomaadi perekonnas. Sel ajal, kui tema isa oli viiekümendate aastate alguses välisteenistuses Lääne-Berliinis, pandi noor John õppima mainekasse Šveitsi kooli. Märgitakse, et tema klassikaaslasteks olid lapsed, kelle soontes voolas Habsburgide, Bourbonide, Rotschildide, Bacardide veri.
Arvestades presidendikandidaat Kerry ja tema praeguse abikaasa Teresa perekondlikku ja eluloolist tagapõhja (kindlasti ka varanduslikku seisu), tekib õigustatud kahtlus, kas nn lihtsad ameeriklased suudaksid sellist presidenti omaks võtta. Kerry eluloos on siiski üks soodne seik, mis näitab teda lihtsa Ameerika poisina. Sel ajal, kui Valge Maja praegune peremees on sunnitud tõestama, et ka tema oli Vietanami sõja ajal väeteenistuses – koduse Texase rahvuskaardis küll, aga ikkagi sõdurimundris –, pole kandidaat Kerryl siinkohal vaja midagi tõestada. Mereväelane Kerry saabus Vietnami sõjast tõelise kangelasena. Sõjavastaseks muutununa ning teiste omataoliste eeskuju järgides aurahasid Valge maja tarast üle loopides (veteranidel oli omal ajal kombeks need protesti märgiks andjale tagasi visata), tuli leitnant Kerryl teha õige mitu heidet.
Kerry sõjamehekarjäär tegi ammu aega tagasi peavalu ka ühele teisele presidendile. Kolmkümend aastat tagasi tegeles patsifist Kerry juhtumiga Vietnami sõda õigustav Richard Nixon isiklikult. 1971. aasta aprillis ilmus täies lahingmundris ja aurahades Kerry Ühendriikide senati väliskomisjoni ette, andes senaatoritele aru Vietnamis tegelikult toimuvast. Paadunud oportunist Nixon arvas nägevat Kerrys sugulashinge. “Tuli sealt pistrikuna, aga kui haistis poliitilist võimalust, muutus rahutuviks,” tegi Nixon kokkuvõtte.
Nixoni sopatoimkond võttis tookord vastu otsuse, et “noor demagoog” tuleb hävitada. Üritus ilmselt nurjus. Ent Nixonil oli selles mõttes õigus, et Kerry poliitiline karjäär sai tõesti alguse Vietnami sõja kritiseerimisest. Karjäär on olnud nii edukas, et nüüd tuleb juba president Bushi sopatoimkonnal Kerry hävitamisega tegelda.
Vana sõjamees Kerry on lubanud täiega tagasi lüüa. Vaatlejad ennustavad kõigi aegade räpasemat valimiskampaaniat.
