Priiusekultuse ajuvabadus

“Give us liberty or give us death” on läbi ajaloo olnud progres­siivse mõtte ja mässu manifest. Noored on alati olnud võitlev osa ühis­kon­nast. Geograafilisest positsioonist läh­tu­valt ühise Vaenlasega õnnistatud eestlasele on priiusevõitlus saanud eriti hingelähedaseks.

21. sajand tervitab meid vähemalt teo­reetiliselt ennekuulmatu poliitilise, ma­jan­dusliku, sõna- ja mõttevabadu­se­ga. Aja ja ruumi kammitsaist päästvate tehniliste võimaluste ja infovoogudega. Dilemmaga.

Meie, selle ajastu noored, oleme Pahadest ilma jäetud.

Aga elu ei salli tühikuid. Nii elame freelancer’ite maailmas. Tunneme inimesi, kes teevad kurat-teab-mida, ent on selles väidetavalt nii head, et saavad endale attitude’i lubada. Tühikutäiteks on tekki­nud olukord, kus on võimatu määratleda, mis valitseb mille, kes kelle üle. Stabiilsus on tabu, selle nimi on Rutiin. Mälu ei eksisteeri, sotsiaa­l­ne amneesia on popp. Kõik unustatakse ja andestatakse – käitumise- ja mõttemust­rid, sümpaatiad ja ebameeldivused – jäetakse kiiresti, võetakse tagasi veel kiiremini. Sest meil on see võimalus. Sest meil on vabadus. Ei ole midagi ühtlustavamat  veendumusest omaenese unikaalsuses.

“It looks like freedom but it feels like death, it`s something in between I guess.”1

Freelancer’lus on muutunud käibeva­luutaks mitte üksnes tööl, kus aktsepteeritavaks korralduseks peetakse tõesti vaid vabakutselisust või siis vähemalt ideeliselt ja logistiliselt paindlikku graafikut; vaid ka kõikides teistes eluvaldkondades­. Free­lancer sõber, freelancer armastaja, freelancer lapsevanem?  “No strings attached hoiak” 2003. aastaks igasse peresse?!

Esmapilgul kahtlemata väga ahvatlev väljavaade. Mis võiks olla toredam tunnustatud vastutustundetusest? Ent kui elu koo­sneb väidetavalt (Matt Ridley “Genoom”) “kahest väga erisugusest osku­sest: võimest replitseerida ja võimest luua korda”, siis kas ei ole meie muteeru­nud arusaam va­ba­dusest vaid suur eksitus? Kõigest raamistav pubekalik rollikäitumine? Kõrvalekalded normist on IN, sest erineda on minu inimvabadus. Aga kes paneb tähele, millal saab vabadusest sund? Oma arvamus on vajalik, ent vaid valemisse sobivana. Järelevalvega priius, umbes nagu loomaaias.

Tegelik isiklik vabadus tundub olevat mitme tundmatuga võrrand, mille meie laiskusest ja võimetusest oleme taandanud verbaalonanismile.

Vabadus viib rahva barrikaadidele – üht­­se sõnakuuleliku massina sammume oma “Give me death”-loosungeid uhkelt pea ko­hal hoides turvalise keskpärasuse poole.

¹ Leonard Cohen “Closing Time”

* Katrin Oja õpib Tartu Ülikoolis PR-i ja sotsioloogiat