Printsess herneteral
“Läti president Vaira Vike-Freiberga lükkas tagasi Eesti riigipea Arnold Rüütli kutse sõita Tallinna tähistama Balti riikide NATO täisliikmeks saamise aastapäeva,” teatas uudisteagentuur BNS 28. märtsil peaaegu et dramaatilisel toonil. Järgmise päeva õhtustes uudistes võis näha Kadrioru parketil kaht lipsustatud vanema põlve riigijuhti, kes püüdsid printsessi korvist hoolimata teeselda, et neil on üksteisega väga huvitav olla. Leedu president Valdas Adamkus teatas, et ta ei näe Freiberga eemalejäämises teab mis suurt tragöödiat.
Ometigi järeldasid poliitanalüütikud Läti presidendi eemalviibimisest, et Balti kett, mis on vahepeal taandarenenud Balti kelgunööriks, hakkab sootuks katkema.
Põhjus on Moskvas. Freiberga teatas jaanuari esimesel poolel oma minekust venelaste 9. mai võidupühale, olles selle otsuse väidetavasti langetanud Tallinna ning Vilniuse kolleegidega kooskõlastamata. See on üldteada. Kuid Balti presidentide halvenenud suhtetes on süüdi ka üks teine suur idaslaavi pealinn – Kiiev.
Mäletatavasti tabas mullu novembris Ukrainat kodusõjahõnguline kriis. Kõik sai alguse presidendivalimiste tulemuste võltsimisest, mille tagajärjel puhkes ukrainlaste kuulus “oranž revolutsioon”. Nendel päevadel olid ka Leedu presidendil Adamkusel käed-jalad tööd täis. 26. novembril väisas ta koos Poola riigipea Aleksander Kwasniewski ja Euroopa Liidu välispoliitika juhi Javier Solanaga Kiievit. Täpselt samal päeval pidid Balti presidendid kohtuma Vilniuses, et kooskõlastada asju, mis vajasid kooskõlastamist. Tookord jäeti üldsusele mulje, et Adamkus jõudis teha mõlemat – käia abiks Kiievis ning võõrustada kohvilauas oma Balti kolleege. Viimase kinnituseks edastati üldsusele kolme presidendi ühisavaldus, mis on dateeritud 26. novembriga ning kus kinnitatakse, et presidendid kohtusid Vilniuses, et seal juures viibis ka Leedu peaminister, ning et arutati kolmepoolseid suhteid, ELi ja NATO värki, ning – NB!, läbikäimist naaberriikidega. Vaid üks riik on kõigi Baltimaadele ühisnaaber. Venemaa. Üldsusele jäi mulje, et Rüütel, Adamkus ja Freiberga arutasid Moskvasse minekut.
Siis tuli jaanuari esimese poole pomm, kui Läti president teatas Vilniuse ja Tallinna suureks üllatuseks oma ainuotsusest minna Moskvasse. Eestist kostis arusaamatust väljendav nohin. Leedus oldi kirglikumad. Sealne veteranpoliitik, endine president ja parlamendi spiiker, nüüd Europarlamendis tööd rügav Vytautas Landsbergis teatas, et Läti on olnud tihtipeale Baltimaade nõrgim lüli. “Separatistlik samm” ja “rahvuslik konformism”, müristas Gediminaste mantlipärija Riia presidendilossi suunas.
Pole kahtlust, et Läti president solvus hingepõhjani. Solvus kahekordselt. Jaanuari lõpus andis ta usutluse Leedu raadiojaamale Žiniju Radijas, teatades et novembrikohtumine, kus pidi arutatama Balti presidentide ühisliini Moskva suhtes, kukkus sisuliselt läbi, sest Adamkus lahkus juba kohtumise alguses, minnes selle asemel Kiievisse tähtsamaid asju ajama.
Baltimaade printsess jäi Vilniuses silm silma vastu Eesti presidendiga. Adamkuse poolt oli see protokolli rikkumine. See oli ebaviisakas, võibolla isegi ebainimlik tegu. Mida oli Kanada humanitaarteaduste akadeemia presidendil, Kanada pühholoogide ühingu endisel presidendil, Montreali ülikooli professor emeritusel Vaira Vike-Freibergal rääkida endise Tartu Näidissovhoosi direktoriga? Neil pole isegi ühist suhtlemisvahendit, sest Freiberga muidu igati korralikus lingvistilises pagasis vene keel puudub.
Läti president on pärast Moskvasse mineku otsust kinnitanud igal sobival juhul, et tema ülesanne on seal selgitada Balti rahvaste erilist suhet Teise maailmasõja sündmustesse, häbimärgistada Molotov-Ribbentropi pakti ja viidata teistkordsele Nõukogude okupatsioonile. Läti president on kinnistanud rahvusvahelise meediastaari positsiooni. Temaga on tänavu ilmunud intervjuusid Saksa, Austria, Prantsuse ja Hispaania suurtes päevalehtedes. Temalt küsitakse, miks ta läheb Moskvasse, nagu küsitakse sedagi, miks Eesti ja Leedu presidendid ei lähe. Freiberga seletab ja põhjendab nii enda kui meie eest.
Hispaania päevaleht El Pais tituleerib Landsbergise hurjutatud “Baltimaade nõrka lüli” siinse ranniku “Raudseks leediks”, kinnitades oma lugejatele, et teda on korduvalt võrreldud Margaret Thatcheriga. Saksa lehes Frankfurter Allgemeine Zeitung seostab uus Raudne Leedi 9. mai pidustused geopoliitikaga, teatades, et Vladimir Putinil oli illusoorne usk, nagu võiks Moskva hoida oma mõjuvõimu endise N Liidu aladel. Saksa raadiojaamale Deutschlandfunk antud usutluses arvas Freiberga, et Jossif Stalin pööras hauas ringi, kuuldes, et iseseiva Läti Vabariigi president saabub tema võidupäeval Moskvasse. Prantslaste päevalehes Le Monde seletab lätlanna, et Stalini võit Hitleri üle ei “valgenda” stalinistlikku režiimi puhtamaks. “See oli sõjaline võit, see polnud demokraatia võit”, sedastab ta. Vaira Vike-Freiberga on muutunud Baltimaade esirääkijaks. Adamkuse viimane intervjuu mõnes suures Lääne lehes jääb aastate taha. Rüütli viimane… detsembris 2001 Rootsi lehele Dagens Industri?
Kontrollimata andmetel tahaks meie Kadrioru peremees olla Läti ja Leedu presidentide lepitaja, mis olnudki tema algatatud 29. märtsi Tallinna kohtumise eesmärk. Formaalselt selleks, et tähistada meie kolme riigi NATOsse astumise aastapäeva (ehkki NATO põlistes riikides tähistatakse 4. aprilli, mis on 1949. aasta Washingtoni lepingu sõlmimise päev). Siin võinuksid Vike-Freiberga ja Adamkus Kadrioru peremehe sulni kandlemängu taustal väikse lepitusreilenderi keerutada. Tundub siiski, et Freiberga pole mullusest Vilniuse solvangust üle saanud. Võibolla pole ta üle saanud ka Rüütliga suhtlemise traumast. Ning tegi nüüd tagasi. Niimoodi naiselikult. Las Adamkus ka suhtleb nelja silma all Eesti presidendiga...
Baltimaade printsess on meestele tänavu juba ohtralt korve jaganud. Riias pesitsevad Itaalia ärimehed kuulutasid ta äsja Läti võluvaimaks naiseks, kinkides talle oma tunnete märgiks sõiduauto Fiat Panda. Muidugi jäi nende kink vastu võtmata.
Riias toimunud ülemaailmse vabamüürlaste kongressi kokkukutsujad tahtsid väga Freibergat oma külalisena näha. Neile öeldi ära. Printsessi ümber sebivad endised ss-lased ja Nõukogude veteranid, tema tähelepanu otsivad originaalitsejad nagu Ventspilsi linnapea Aivars Lembergs, kes kutsus oma presidenti üles just neil päevil toimuval Stockholmi visiidil tõstatama võimalike reparatsioonide küsimust koleda rüüstetöö eest, mis rootslased 17. sajandi keskel Kuramaal toime panid. Issanda loomaaed, mis Läti presidenti ümbritseb, on ikka väga kirev ja liigirikas.
Võibolla on see põhjus, miks Freibergal endalgi kaob aegajalt side tegelikkusega. Väidetavasti põhjustanud ta Bratislavas NATO tippkohtumisel arusaamatut õlakehitust oma NATO liitlaste hulgas, hakates neilegi päevakorda ignoreerides rääkima, kuidas Nõukogude väed Teise maailmasõja päevil Baltikumi okupeerisid. Ta teinud seda didaktiliselt, nagu professor oma üliõpilastele, põhjustades liitlastel väsimust. Ent teisalt, kui George W. Bush saabub mai alul Riiasse, jäädes Freiberga meelevalda pikkadeks õpetlikeks tundideks, kulub selline loeng ilmselt marjaks ära.
Kümnendal veebruaril toimunud Baltimaade parlamendiliikmete, ajaloolaste ja politoloogide telesillal, mis oli pühendet 9. mai küsimusele, arvas Eesti ajaloolane Enn Tarvel, et Moskvas toimuv hakkab sarnanema võidutriumfidele, mis korraldati Vana-Roomas või Vana-Venes Ivan Julma päevil. Tarvel lisas: “Kleopatra eelistas osalemisele Octavianuse võitja triumfis enesetappu.”
Seekord otsustas Kleopatra teisiti. Osaleb triumfis, et muuta see omaenda suurvõiduks.
Vaira Vike-Freiberga
Sündis Riias 1937. aastal.
Perekond põgenes Nõukogude vägede lähenedes Saksamaale. Järgnesid pikad aastad Saksa põgenikelaagrites, siis Marokos, misjärel suundus perekond Kanadasse.
1998. aastal kutsuti Läti Instituudi juhatajaks. Järgnes valimine Läti Vabariigi presidendiks.
Freiberga suhted venelastega on väga pingelised. 30. jaanuaril k.a teatas ta ühes Läti telekanalis järgmist: "Muidugi me ei veena ega muuda nende elatanud venelaste teadvust, kes panevad 9. mail vobla ajalehele, joovad viina ning laulavad tšastuškasid, meenutades, kuidas nad kangelaslikult vabastasid Baltikumi."
Freiberga sai kuulda irvitusi, et ta võiks teada, mille kõrvale venelased voblat söövad.
Voblandust mitte jagav akadeemik on suunitluselt psühholingvist. Ta pälvis 1995. aastal Pierre Chauveau medali, mida jagatakse Kanada silmapaistvamatele teadlastele iga kahe aasta tagant.
Abikaasa Imants Freibergs on rahvusvaheliselt tuntud küberneetik.
