Privaatsuse valvur

Viljar Peep (39) on nüüdsest kaalukauss, kes otsustab, kas sinu ja minu isiklikud saladused on hästi hoitud. Temast saab andmekaitseinspektsiooni uus peadirektor.

Viljar Peep on mees, kes hakkab oktoobrist sõna võtma, kas tohib raadios õnnitleda onu Juliust Äksist 80. sünnipäeval ning kas Põlva ühisgümnaasiumi kodulehel tohib avaldada, et 1982. aastal lõpetas 11.a klassi Oliver Kruuda ja kaks aastat varem lõpetas sama kooli endine minister Ester Tuiksoo.

Viljar Peep ise on eraelu delikaatsuse supernäide. Ta ei taha rääkida oma perest ega isegi nimetada sõpru, kes võiksid teda üleriigilises lehes ülistada. “Ma ei ole “Tõehetke” liputaja,” ütleb ta. Seda sõna kasutab ta mitu korda, iseloomustades inimesi, kes ise tahavad pajatada enda kohta pikantseid jutukesi.

Internetist on siiski võimalik vähese vaevaga teada saada, et Viljar Peep:

lõpetas 1984. aastal  Rõngu põhikooli, kus tema ema või keegi sama perekonnanimega sugulane oli õpetaja;

1987. aastal lõpetas Elva gümnaasiumi;

1992 kandideeris Isamaaliidu nimekirjas Riigikokku;

2002 tagastati talle Rõngu kandis maatükk;

on kaitsnud ajaloo erialal 1995. aastal magistri- ja 2006 doktorikraadi;

toetab Vabaduse monumenti;

tema perekonnal on seos Ida-Virumaaga;

tal on seos genealoogiaga.

Kas nendes interneti infokildudes on midagi sellist, mis riivab tema privaatsust?

“Ei ole,” vastab ta.

Me kohtume Viljar Peebu praegusel töökohal justiitsministeeriumi kaminaasaalis. Ta nimetab seda ruumi oma lemmikuks, sest seal on art déco stiilis originaalkamin – Peebu ajaloohuvi on varjamatu.

On kaks märksõna, mis iseloomustavad Euroopas eesrindlikku Eesti asjaajamist.

Neist üks, mille üle Eesti võib uhkust tunda, on meie avaliku teabe seadus, ja sellest kinnipidamise kontroll hakkab olema Viljar Peebu üks tulevane tööpõld andmekaitseinspektsioonis. Seadus nõuab, et ametnikud peavad mõne päevaga vastama kodanike küsimustele ning ametkondade dokumenditoodangust enamik on avalik – Euroopas on see silmapaistev.

Teine moodsa Eesti märksõna on avalikud registrid: klaviatuuril siblimise kiiruse kaugusel on inimese kinnisvara ja tema naabrite ülesleidmine ning ettevõtja rahalise seisu selgitamine.

Ühtlasi võib välja uurida, kas keegi kuulub mõnda erakonda, on tal uhke merekaater, on ta sõlminud naisega abieluvara lahususe lepingu või on tema lahutust arutanud kohus. See on olnud Viljar Peebu senise töö vili.

Peaminister Andrus Ansip ütles läinud esmaspäeval valitsuse pressikonverentsil, et Viljar Peep on mitmete Eesti registrite isa. Täpsustamiseks soovitas ta pöörduda justiitsminister Rein ­Langi ehk Peebu ülemuse poole.

Ilma Viljar Peebu senise tööta justiitsministeeriumis registrite loomisel poleks Eesti selline, nagu ta on. See on tõsi. Ajaleht Äripäev poleks samuti selline, nagu ta on. Andmebaasid on ajakirjanike esmane käsitöövahend. Ülemaailmses ettevõtlusvabaduse edetabelis ei surfaks Eesti esikümnes.

Isegi kinnisvarabuumi ajal suutis Eesti notarite ja kinnisvara registrite süsteem läbi hekseldada tohutu mahu tehinguid ilma oluliste vigadeta. Samal ajal on Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides vaidlused registrivigade pärast advokaatidele pikk ja rammus leib. Meil Eestis on ette näidata üks Tiesenhauseni juhtum ja tõesti vaid üksikud kohtuasjad.

Omandi avalikkus Eestis on samuti muljetavaldav. Kinnistusregistrist võib välja uurida inimese maa ja majad koos hüpoteekidega . Samas on link Maa-ameti kodulehele, kus võib vaadata krundi aerofotot selgitada, kes on tema naabrid.

“Kolleegid mujalt maailmast on sellise avalikkuse taseme üle imestanud,” ütleb Viljar Peep.

Kas Eesti inimesed on nurisenud?

“Ei, ma näen ainult välismaiste kolleegide üllatust.”

Viljar Peep on loomult analüütik, talle meeldib lahendada keerulisi ülesandeid: sõnastada vajadus ja sõeluda välja lahendus. Ta pole aga mingi IT-mees. Hariduselt on Peep ajaloolane, kellele pakuvad huvi juura ja majandus.

Et ta on oma tööga hästi hakkama saanud, näitab seegi, et neljal korral on Peebu osakonna vastutusala oluliselt laiendatud ja see on väljunud registripidamise piirest. Äriregistri küsimustele on liidetud kinnisvara, notarid, riigi õigusabi, kohtutäiturid, pankrotihaldus ja kohtud.

Peebu senine tegevus võib olla isegi vastuolus tema tulevase tööga. Ta on teinud kõik, et võimalikult suur hulk infot oleks kiiresti ja vigadeta kättesaadav. Nüüd peab ta kaaluma, ega selline avalikustatus riiva kellegi eraelu.

Eales varem pole andmekaitse­inspektsioonist räägitud nii palju kui tänavu. Aastavahetusest jõustus uus seadus ning asutus püüab lisaks teabe kaitsele tegelda rohkem ka inimeste eraelu kaitsega. Ametkond on sattunud avaliku tule alla.

Sünnipäevaõnnitluste ja koolilõpetajate nimekirjade trükkimise keelamine tundub arusaamatu.

Ajakirjanikud muretsevad, sest nad ei tohiks rääkida kuriteos kahtlustatavatest nimeliselt, kuni need pole süüdi mõistetud. Paljud artiklid jääksid ilmumata.

Samuti kardavad ajakirjanikud uude seadusesse ilmunud nõuet, et eraelulise info avalikustamise taga peab olema “avalik huvi”. Ilma avaliku huvita ei hakkaks keegi sulge haaramagi, kuid kohtus vaidlemiseks tundub sõnapaar ebamäärane.

Taas on põhjust vaadata andmekaitse inspektsiooni poole, sest terve maailm tarbib infot uuel moel. Viimase aasta või kahega on meie suhtumises internetti toimunud murrang.

Blogipidamine on igapäevane asi, samuti võõraste eraelu kohta blogidest lugemine. Inimesed tutvuvad Orkutis, lapsed näitavad bikiinipilte Rate’is. Kui imikul on lööve, ei helistata arstile, vaid küsitakse nõu anonüümsetelt sõbrannadelt perefoorumis.

Eraelulise info tähendus on muutunud. Selle aasta jooksul on kohtud teinud kolm otsust, mis mõjutavad meie igapäevast lugemis- ja filmimaterjali. Inno Tähismaa ja Olavi Ruitlane rääkisid oma blogides, mis nendega on juhtunud. Kohus leidis, et nad rikkusid sellega eksabikaasa ja laste õigust eraelu puutumatusele.

Või film “Magnus” – üks mees paljastas oma elu mängufilmis. Endine naine ei tahtnud, et temast räägitaks, ning nõudis filmi keelamist. Kohus nõustus. “Kuradi raske on vaagida meedia ja kunsti küsimusi,” nõustub Peep.

Kes vastutab anonüümsete internetikommentaatorite solvangute eest? Tänavu kevadel mõistis kohus Vjatšeslav Leedo muret ja nõuab netikommentaaride tsenseerimist.

Nagu öeldud, on käes uued ajad, mis nõuavad uut lähenemist. Kuidas kaitsta inimeste eraelu internetiühiskonnas? Inimesed patravad bussis telefoni intiimseid üksikasju, pildistavad trammi alla jäänut mobiiliga, neid võib ilmakaamerast näha rannas päevitamas. Tundub loomulik, et osa meie eraelust on avalik.

Eestis on traditsioon õnnitleda eakaid Vikerraadios ja aval dada kohalikus lehes kooli lõpetajate ja esimesse klassi astunute nimed. Aga kui üks inimene ei taha, et tema nimi avalikustatakse? Kas siis tema huvi kaalub üles kogukonna traditsiooni?

Viljar Peep arvab, et sellised küsimused on põnevad. Andmekaitse­inspektsioon peabki neid vaagima. Juhtum juhtumi järel tuleb kaalukausile panna. Vastused sünnivad siin ja praegu. Pall on meie käes.

Hariduselt ja hingelt ajaloolane

• Viljar Peep astus 1987. aastal Tartu ülikooli ajaloo teaduskonda. Ta lõpetas selle 1993. Aasta varem oli asunud õpetajana tööle Otepää spordikooli.

• 1996. aastal andis ta koos Priit Kamaga välja uue vabariigi esimese kodanikuõpetuse õpiku gümnaasiumidele.

• 1995. aastal kaitses magistritöö “Eesti Vabariigi VI Riigikogu ning tema poliitiline ja juriidiline taust”.

• 1995–1999 luges majandusajaloo loenguid tehnikaülikoolis.

• 1997. aastal toimetas raamatu “Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Koguteos”. Eessõna kirjutasid president Lennart Meri ja Viljar Peep.

• Pärast 12aastast pingutust kaitses põhitöö kõrvalt 2006. aastal doktoritöö teemal “Sotsiaalpoliitilise õigusloome arengujooned esimesel omariiklusajal”.