Eesti Päevaleht käis aga detsembris kohtumas ühte meie põhjapoolsesse naaberriiki pagenud Mandre ohvriga, kes lubatud hea teenimisvõimaluse asemel kaotas Mandre vahendatud klubile töötades oma füüsilise ja vaimse tervise. Nüüd seal välisriigis loodab ta tagada endale ja oma lapsele turvalisema elu. Ta on 30-aastane ühte last kasvatav naine. Siin räägib ta meile ära oma loo.

„Töötasin ehitustöödel. Kaks aastat tagasi, kui tuli majanduskriis, kaotasin töö. Otsisin tööd igalt poolt. Ehitusel ei leidnud, poodidest ei leidnud. Mul oli laps. Koristamise tööd sain. Sõbrannadega, kellega koos tööd otsisime, nägime kuulutusi lehes, mida oli massiliselt igal pool, pakkusid tööd Tallinnas tantsijana. Läksime sõbrannadega klubisse tööle. Seal tuli minuga rääkima tüdruk, kes oli ringi käinud – küsis, kas tahad Kreekasse minna. Tema oli Indrek Mandre tüdruk. Pidi olema agent, ja väga head tingimused. Pidin minema Mandre juurde koju, fotograaf pidi tegema fotod, mis saadetakse Kreeka klubi omanikule.
Ta andis mulle lepingu, aga ma ei kirjutanud kohe alla, võtsin koju kaasa ja lugesin sõbraga. Seal olid arusaamatult kõrged trahvid. Ja ebaselged töökohustused. Näiteks sületants. Trahv oli ka selle eest, kui loobud lepingust, kui halvasti käitud klientidega – väga kõrged trahvid olid. Ma ehmatasin väga ära. Aga siis ma mõtlesin, ma ei kavatse ju neid rikkuda, tahan hästi tööd teha. Reisist ma loobuda ei tahtnud, arvasin, et see mind ei ohusta. Kirjutasin alla.”

Indrek Mandre vahendusel Kreeka striptiisiklubisse tantsima saadetud naise sõnul lubas Mandre esialgu teda aidata, kuid ei teinud lõpuks tantsijate kaitseks midagi, vaid nõudis võlgade tasatöötamist.

Vahistatud ärimehe Indrek Mandre Kreekasse vahendatud naine räägib, et kogu korraldus klubis oli suunatud sellele, et naisi privaattantsu tegema suunata – see oli ainuke tõhus teenimise võimalus.

„Mandre lepinguga töötasin nädala Helsingis, pärast seda pidin Kreekasse minema. Kaks päeva enne jäin aga haigeks, tervisekindlustust ei olnud, seega läksin ikka, kuigi mul oli palavik. Ei julgenud taganeda, sest trahvid olid nii kõrged. Suitsuses ruumis oli väga halb, kohe esimesel ööl pidin hakkama töötama. Tundsin, et hakkan teadvust kaotama. Aga selle esimese öö eest samas ei makstud mitte midagi! Pidin terve nädala töötama, et teenistust saada. Kuna ma ei töötanud tervet, ei saanud midagi.

Sunniti palavikuga töötama

Helistasin Mandrele, et ma ei saa Kreekasse minna, kõrge temperatuur. Ta ütles, et kahe päeva pärast pead minema, piletid on ostetud. Mul oli väga halb olla, ei saanud voodist üles tõusta. Sõitsime koos ühe teise naisega Kreekasse, tema ja mina olime seal haiged kuu aega. Pidime ikka tööd tegema. Aasta hiljem uuringutel selgus, et mul oli siis juba kopsupõletik. Tekkisid tüsistused, krambihood, siis oli juba edasiarenenud kopsupõletik, käest lastud, pikaajaline.

Kreekasse jõudes esimene päev kohe anti uusi korraldusi, millest enne polnud juttu. Pidin täitma plaani. Pidin end ööklubisse sisse registreerima. Pidime mänedžerile viivitamatult 400 eurot maksma lennupiletite eest. Mandre oli öelnud, et nende eest tuleb maksta 300. Esimesed viis minutit oli šokk. Teiseks teatati, et peame teatud arv punkte koguma öö jooksul. Kui ei tee normi täis, siis on teenistus väga väike. Elamiskulude eest, mis olid lepingus, selgus, et garantiid ei ole. Mandre oli lubanud, et kodu saab olema väga ilusas kohas, mere ääres. Akna ees oli tegelikult betoonsein. Merd üldse ei näinud, ega mägesid. Oli tuba koledas hotellis Ateena äärelinnas, kus olid tarakanid. See oli nagu Kopli liinidel, nii vaene piirkond, et vaesed inimesed teisi vaeseid ei rünnanud. Turiste seal ei käinud. Ainult kohalikud asotsiaalid. Hotell oli väga kaugel klubist. Sinna viidi autoga. Kui hilinesime alla tulekul, siis pidime oma kulul maksma, aga see polnud reaalne, see oli väga kallis.

Lepingus oli lubatud, et elamistingimused on head ja olemas on kodutehnika. Meil oli aga pisike tuba, vannituba oli katki, söögitegemisvõimalust polnud, pesu pesta ei saanud. Pakuti võimalust teenuseid tellida hotellis, selleks aga polnud raha. Rääkisime ühe ukrainlasest koristajaga, et oleme haiged, tahame teed teha – ta tõi meile salaja kuuma vee tuppa. Teda võidi selle eest karistada, kuna seda oleks tulnud tellida.

Selles hotellis elas tüdrukuid, kes töötasid viies erinevas klubis. Meid viidi siis üle korterisse, kus polnud ühtegi tooli ega muud mööblit, magasime täispuhutavatel madratsitel, mis läksid iga öö tühjaks. Mingit kodutehnikat seal ei olnud. Seitsmekesi olime kolmes toas. 250-liitrine boiler oli, ei saanud pesta end. Kõrval oli pood, müüjad olid Venemaalt ja Valgevenest. Meil ei olnud raha, kogu grupi peale ostsime pelmeene ja kiirnuudleid.

Kui tulid kliendid klubisse, tantsisime kolm korda öö jooksul. Teenida saime ainult konsumatsiooni ja sületantsu eest privaadis. Mina pidin kallutama klienti alkoholi ostma. Punktikaart vastas kahele eurole, kui klient ostis väikese joogi. Kui topelt jook, siis kaks kaarti. Kui oli juurdetellimine, sai lisakaardi. Sületants oli kolm kaarti. Viis minutit tantsu oli 12 eurot kliendile, aga tüdruk sai 3 eurot.
Privaattants oli kallis kliendile. Seal oodati, et seks on sees. Pornosõud tehti ka. Mehed, kes käivad sellistes klubides, eeldasid seksi.

Ma ei saanud kunagi 10 kaarti nädala jooksul. Öeldi, et ma töötan väga halvasti. Siis nägin, et mingit teenistust ma ei saagi ja tagasisõidupiletit osta ei saa. Klubi juht ütles, et ma ei saa ära sõita. Mulle öeldi, et pean töötama, kuni kõik võlad on tasutud. Öeldi, et üks tüdruk, kes oli ära läinud, leiti üles ja teda karistati. Kui hiljem leidsin selle tüdruku üles Tallinnas, polnud tegelikult keegi teda üles leidnud.

Mul olid enesetapumõtted, et ma ei vea välja nendes tingimustes, ma ei saa niimoodi elada. Mõtlesin, kuidas tappa, et oleks vähem valus. Aga mul oli väike laps, ma ei saanud. Nutsin. Mul oli nii sügav depressioon, et istusin seal klubis kohal ega suutnud midagi teha. Meile pakuti kokteile, ma arvan, et sinna pandi absinti. Ei saanud magada seepärast, see oli erguti, tundsid end teistsugusena, stimuleerituna. Oli olukord, et ainult kahest kokteilist oli tüdruk juba purjus.

Mandre keelas ära tulla

Helistasin Mandrele, et meie lepingut ei täideta. „Sa ütlesid, et hakkad meid kaitsma, lepingu järgi sa pidid seda tegema,” ütlesin talle. Ta ütles, et püüab läbi rääkida. Aga neid tingimusi ikka ei täidetud. Ma ütlesin, et tahan ära tulla. Aga Mandre ütles, et piletid pead ju tasa tegema. Kogu raha ja võlg tuleb maksta. Kui küsisin, et miks piletite hind kerkis lubatud 300-lt 400-le, siis Mandre ütles, et tema ju seda ei teadnud. Ta ei teinud mitte midagi meie kaitseks.

Rääkisin talle, et olen väga haige, et kõikides ruumides suitsetati – kui tunned end halvasti, siis on selline tunne, et õhku ei ole. Terve öö jooksul ei tohtinud tänavale ka minna.

Järelevaataja: põgene ära

Ühel päeval, kui nutsin kõva häälega ööklubi kauges nurgas, meie järelevaataja tuli minu juurde. Ta kontrollis meie käitumist. Aga ta ei tohtinud meiega rääkida. Ta näitas laseriga tüdruku peale – sellega ta näitab, kuhu tuleb liikuda. See tundus nii, nagu me oleksime mingid loomad. Igal juhul ta ütles: põgene ära siit. Meid nähti koos ja kohe tekkis probleem sellest. Siis ta oli vihane, et mingid juua täis vene mehed tulid klubisse ja ta arvas, et need on ka Tallinnast. Nad tulid tasuta vaatama tantsu, midagi osta ei tahtnud. Ma jooksin nende juurde, hea meel oli kuulda vene keelt.

Tuli välja, et nad olid ikka kreeklased. Aga üks rääkis vene keelt, oli ülikoolis õppinud. Ta ütles, et ta ei tohi oma töö tõttu käia sellises klubis, aga oli seal sõbra sünnipäeval. Nad teadsid, et siin on tüdrukud Ida-Euroopast. Selgitasin talle, millised tingimused siin on. Ta ütles, et kohtume kuskil mujal, et ma ei räägiks temast sõpradele, see peab olema saladus, kui ta aitab. Ma ei rääkinud kellelegi, läksin kohtuma temaga neutraalsele pinnale. Ta ütles, et teab selle klubi omanikku hästi. Et seda asutust on tahetud kinni panna, jaht käib, aga pole õnnestunud.

Tüdrukud, kes klubi omanikuga suhtlevad, on tõsises ohus. Eriti need, kes on väljastpoolt Euroopa Liitu. Kuid ta teab, et ka Eestist on tüdrukud jäänud teadmata kadunuks. Ta kirjeldas, kuidas politsei on Kreekas enamasti ära ostetud. Kui klubile korraldati reid, siis klubi ikka jätkas tegutsemist. Tüdrukutel ei olnud tööluba, olid illegaalid. Nemad said kohtulikult karistada. Mulle ka öeldi enne klubis, et pean Kreekas tööloa vormistama, sest mul on hall pass.

See tööloa vormistamine pidavat maksma 500 eurot. Aga see mees ütles nüüd, et maksab tegelikult 20–30 eurot. Ning selle tegemine oleks võtnud 2–3 päeva. 500 eurot mul muidugi maksta ei olnud, seepärast pidin kodus istuma, kui oli oht, et politsei tuleb klubisse reidile. Kodus istumise eest tuli jälle trahv – ehk nende päevade eest mulle ei makstud.

Ma mõtlesin, et näitan töölepingut politseile, selle eest aga ähvardati. Need naised, kes tegidki tööloa nende kaudu – kui tuli politsei, võeti kõik kinni ja selgus, et tööloa vormistamine oli olnud võltsing. See oli kõik üks suur pettus. Kui sain sellest kõigest teada, tekkis hirm ja depressioon.

Päästis võõra hea süda

Otsustasime siis selle kreeklasega, et ma sõidan Eestisse tagasi. Mees ostis mulle ise pileti. Ta tegi seda oma headusest, kui mul ei olnud mitte midagi ega kedagi. Sõitsin Tallinnasse esimese lennuga, millele pileti sain.

Kui ära tulin, kartsin, et Mandre helistab. Ma olin ju ikkagi lepingule alla kirjutanud. Mees Kreekast ütles, et kui keegi helistab, siis talle teatada, et ta aitab mind. Ta helistas mulle ise kuu aja pärast. Politsei oli teinud reidi sinna klubisse, kõik isikud oli arreteeritud. Omanik ka. Kuid tema suhtes ei leitud piisavalt tõendeid, sest tema ise ei juhatanud seal tegevust. Nad ikka tegutsevad edasi. Neil on klubide kett.

Minule enam õnneks ei helistatud. Kartsin väga oma lapse pärast. Põgenesin siia teise riiki, sest siin on turvalisem. Siin on küll kõik hästi kallis, aga siin on tööd. Sellest Kreeka ajast alates tekkisid mul tõsised terviseprobleemid. Tallinnas käis mul reanimatsioon kodus. Näiteks augustis hakkas halb laeva peal – paanikahäire. Mul tulevad peale need hood, vajan reanimatsiooni. Inhalaatorit on vaja kasutada. Enne oli mul tervis korras. Pidev stress ja suur hirm on.

Mulle tehti siin ka terviseuuringud. Pooleli on puude vormistamine. Viimane kord kutsuti lapse koolist kiirabi, kui olin talle järele läinud, ja viidi haiglasse. Nii ootamatult tekivad need tervisehäired.
Praegu töötan koristajana siin. Kui oleksin üksi lapsega, oleksin näljas. Aga on meessõber, kes teeb juhutöid. Rendime korterit. Töötan praegu ametlikult.”

Kuula intervjuuklippe Mandrega, kus ta vastab siin esitatud väidetele, EPL-i internetiportaalist.



JABURJUTT

Mandre: jutt privaattantsust-seksist on laim!

Indrek Mandre vastas kaks nädalat tagasi, et siin kirjeldatud väited on valed. Ta selgitas, et töötajatega, kelle ametinimetuseks ütleb ta tantsijad-hostess’id, sõlmitud lepingud välistavad ekspluateerimise ohvriks sattumise võimaluse.

„Tegemist on väga lapsiku laimukatsega. Kõik meie klubid pakuvad normaalse kvaliteediga majutust, mõni klubi ka päris luksuslikku majutust. Teie päringus kirjeldatu ei vasta tegelikkusele ühegi meie klubi puhul. Üheski meie klubis ei ole mingeid kirjeldatud trahvisüsteeme ega isegi mitte sarnaseid süsteeme. Seetõttu ei saa olla ka mingite selliste süsteemide tõttu miinustesse jäämist,” kirjutas Mandre.

„Jutt privaattantsust-seksist on jabur! Need väited on laim! Prostitutsioon ja sellele kaasaaitamine on rangelt keelatud nii meie agendilepinguga, klubide lepingutega kui ka klubide tavapraktikaga. Klubides on kaamerasüsteemid ja/või turvamehed, kes jälgivad privaattantse. Mingit sundi tööks, ei haigena ega tervena, olla ei saa. Mingit võlgade tõttu tööl kinnihoidmist ei ole meie klubides esinenud,” eitas ta kõiki väiteid. „Kõik need väited kogumis viitavad pahatahtlikule ja võib-olla ka kriminaalkuriteona kvalifitseeritavale laimule,” lisas Mandre. Seejärel hoiatas ta Eesti Päevalehte järgmiselt: „Meie Kreeka tüdrukud lubasid ise EPL-i ja laimu allikad kohtusse kaevata, kui EPL neid kodumaal perekondade ja lähedaste silmis tembeldab sunnitöölisteks ja privaattantsu ajal seksijateks.”

„Meie klubid on tuntud, omanikud on teinud oma klubidesse suuri investeeringuid, nii otseseid materiaalseid kui maineinvesteeringuid. Sellised klubid ei riskiks oma tegevuslubade ja investeeringutega, samuti oma mainega teie kirjas kirjeldatud räigel viisil ja ulatuses.”


LEPING

Mandre leping nõuab rikkumiste eest suuri trahve

Meiega rääkinud naine näitas meile oma Mandrega sõlmitud lepinguid. Agendilepingus, kus on Mandre ja naise allkiri all, on kirjas, et klubid garanteerivad palga alates 50–90 eurot päevas, headel päevadel kuni 600 eurot päevas. Esineja kohustub selle lepinguga järgima klubide reegleid. Lepingus on kirjas: „Kui Esineja rikub lepingut või tekitab Agendile kahju ja ei hüvita kahju koheselt on Agendil õigus avaldada lepingu ja Esineja kohta infot omal äranägemisel.”

Enne lepingu sõlmimist on aga Mandre teinud naisest paljastavad pildid.) Trahvi suurus lepingutingimuste rikkumise eest on 1000 eurot. „Lisaks hüvitatakse lepingu rikkumisega põhjustatud kahjud, sh saamata­jäänud kasum. Kui Esineja rikub lepingu p. 8.2 (puudutab lepingu kehtivust – K. I.) siis tasub Esineja Agendile trahvi lepingutingimuste rikkumise eest 5000 EUR ja 25 EUR iga rikkumise päeva eest.”

Rikkumistena on näiteks märgitud klientidega ebaviisakalt käitumine, kes aga defineerib, mis see on, pole märgitud.

Samuti on naisel ette näidata teine leping, Tantsija leping. Sellel on all ainult Mandre allkiri, klubi ega tantsija oma ei ole. Seal on kirjas, et tantsijale on garanteeritud 60 eurot päevade eest, kui tantsib topless-striptiisi. Kuid kohe järgmine lause ütleb, et kui teenib vähem kui kümme kaarti jookide ja tantsude eest, võib klubi vähendada seda 30 euro peale. Ning veel lisatakse, et kui rikutakse lepingu eelmisi punkte – kus on juttu tingimustest –, ei tagata ka seda garantiid.



Mandre minevik kirev kui lõunamaa turg

Arestimaja pole kõlavaid tiitleid armastavale Indrek Mandrele sugugi võõras koht.

Aastaid tagasi esitas maksuamet toonasele puiduettevõtte Adonis Baltic Timber Group (ABTG) juhile Mandrele kriminaalsüüdistuse enam kui kümne miljoni kroonises maksupettuses. Kriminaalasja raames viibis Mandre kuriteos kahtlustatavana 48 tundi vahi all.

Mandre maksuvaidlus arenes üheks Eesti kuulsamaks. Lugu algas 2001. aasta kevadel, kui maksuamet jättis tema palgiekspordifirmale tagastamata üle kümne miljoni krooni enammakstud käibemaksu.

Süüdistuse kohaselt esitasid ABTG juhatuse liikmed Indrek Mandre ja Rein Lembit Palipea käibedeklaratsioonides valeandmeid, näidates fiktiivsete arvete järgi enammakstud käibemaksu, ja taotlesid riigilt alusetult selle summa tagastamist.

Omal ajal oli Indrek Mandre kibe Viru ärikas. Ta ostis Tallinnas valuutat kokku ja müüs Tartus edasi, sest sai seal tublisti kõrgemat hinda. Kui eraäri au sisse tõusis, siis lõi Mandre kooperatiivi Adonis. 1988. aasta algul asutatud firma tootis klaasplastist autojuppe ja õmbles riideid. Venemaalt saabusid kokkuostjad. Maksti palju, kohe ja sularahas.

Aastail 1992–1994 ostis Mandre Venemaalt toorkangast ja müüs selle läände. Ta näis vahendajana olevat lausa geenius.
1990-ndate teisel poolel jõudis Mandre metsaärini. Adonise palgivirnad olevat Kunda linnas päikese varjutanud. Firma ostis kasvavat metsa, tellis raiumis- ja transporditeenuse. Raha liikus jälle kiiresti.