13.02.2009, 00:00
Professor Varblane: “Kärpimine on alles algus”
Tartu ülikooli majandusprofessor Urmas Varblane räägib, kuidas eelarvekärped Toompeal ülepeakaela kokku pandi; mida ta ise kriisiistungil valitsusele soovitas ja mida pärast kärpimist majanduse elavdamiseks tuleb teha.
Rahvusvahelise majanduse asjatundja Urmas Varblane on viimasel nädalal
kõige enam tähelepanu saanud teadlane. Tema juhitud mitteametlik
komisjon õpetas valitsusele sisuliselt majanduse
põhitõdesid ja koostas 16 näpunäidet, kust ja kuidas
riigi kulusid maha lõigata.
Komisjoni kuulusid veel
tööturuspetsialist Raul Eamets, Eesti Panga asepresident Märten
Ross ja eksmajandusminister Jaak Leimann. Mehed istusid koos Eesti Pangas ja
töötasid tasuta oma vabast ajast.
Tegelikult oli nende
eesmärk selgust saada, mida teha Eestis eurole üleminekuks. Kuid
selle teema raames kerkis üles hoopis vajadus arutada eelarve
kärpimist.
Varem polnud valitsus teadlasi sel moel eelarve
ettevalmistamisse kaasanud. Mistõttu poliitikute seas levisid kohe
jutud, et kui asi jamaks läheb, saab osa süüst Varblase pundi
kaela ajada.
Kas valitsus on hakanud
teaduspõhiselt riiki juhtima?
Ei. Mingit tohutu
suurt muutust ei ole toimunud.
Sisuliselt kärpis
eelarvet suvaline seltskond?
Niisuguse kiirustamise puhul,
nagu kärped kokku pandi, on lähenemisviis kaugel teaduslikust
põhimõttest.
Meie soovitasime koostada tabel ja panna
sinna täistööajaga töötajad, valitsusametnikud,
põllumehed, pensionärid, lapsed ning vaadata, kuidas kärped
kedagi neist puudutavad. Et tekiks tasakaalustatud pilt.
Ja selline tabel tehti?
No kellel siis aega
oli?
Kuid õige vastus on, et ma ei tea. Võibolla
õhtul tehti...
Möödunud nädala
esmaspäeval esinesite valitsuses ja siis oligi kõik?
Oligi kõik. Valitsuse istungil sain umbes viis minutit
rääkida. Saime kohal olla ja mõnes kohas öelda, et
mõelgu tuleviku peale.
Eestis on ju nii palju meetmeid, mis
on välja mõeldud eeldusel, et majanduskasv on igavene. 2007. aasta
kevade valimised pumpasid niisugused ootused inimestes nii üles, et
rikkusid ühiskonna täiesti ära. Tervele
talupojamõistusele öeldi, et lahku, lahku, lahku, lase jalga,
ära mõtle nii!
Mida soovitasite
valitsusele?
Meie soovitused lähtusid üldisest
majandusolukorrast ja selle arenguloogikast. Me lihtsalt
rääkisime, millised on üldised põhimõtted.
Ja need olid?
Esimene oli see, et
2009. aasta eelarvet ei tohi vaadata isoleeritult. Ükskõik mida me
praegu teeme, peame mõtlema ka aastate 2010 ja 2011 peale.
Teine põhimõte oli, et ei tohi lüüa segamini senist
kulude struktuuri. Me ei saa öelda, et üks koht on ohver ja selle
arvelt topime kogu augu kinni. See ei ole ka rahaliselt võimalik, sest
meil lihtsalt ei ole eelarves kohta, kust võtta korraga kaheksa
miljardit ära ja öelda, et nüüd on kõik korras.
Kolmandaks ütlesime, et peaks proovima kärpida
võimalikult laiapõhjaliselt. Siis ei ole kärbete
sügavus nii suur. Siis ongi võimalik saavutada selline tunne nagu
Samost (“Olukorrast riigis” saatejuht Anvar Samost
– toim.) kurtis, et ei olegi nagu mingid suured kärped, et
kuskilt neid välja ei paista.
Et nülgida
igaühelt võrdselt natuke?
Ei ole päris
õige, et kõikjalt võrdselt. Järgmine punkt oli, et
kui vähegi võimalik, tuleb säilitada riigi investeeringud ja
tuleviku arengu väljavaated.
See, kui riik oma investeeringud
ära tõmbaks,
võimendaks halba olukorda veelgi, sest maksutulud jäävad
sealt tulemata, tööpuudus kasvab, sotsiaalmaksu laekumine
väheneb.
Järgmine põhimõte oli, et midagi ei
saa kuulutada tabuks. Et ei ole nii, et näiteks sotsiaalteema on tabu,
mida ei tohi puutuda. Eks seal oli ju sellist arusaamist. See tuli ikka
väga kõvade vaidlustega, et midagigi ära tehti.
Praegu jääb mulje, justkui keegi andis kuskilt valitsusele eelarve
ja nüüd läheb vaja riigimehelikku julgust, et midagi teha. Kus
see julgus detsembris oli, kui eelarve vastu võeti? Tol ajal, kui
eelarve vastu võeti, olid kõik majanduskasvu prognoosid ammu
miinusmärgiga. Aga eelarve võeti ikka vastu kasvuga. Peab ikka selg
olema juba väga vastu seina, kui otsuseid tegema hakatakse.
Mida pakkusite pensionitõusu osas?
Pensioni kasvu arvutatakse sotsiaalmaksu laekumiste ja tarbijahindade kasvu
alusel. Möödunud aastal sotsiaalmaks kasvas ja inflatsioon oli
kõrge, mis annaks alust pensione tõsta 13–14 protsenti.
Kuid tänavu ja ka tuleval aastal sotsiaalmaksu laekumised kahanevad,
inflatsioon langeb järsult ja järelikult peaks pension hoopis
vähenema.
Kuid meil Eestis kehtib põhimõte, et
pensionid ei vähene. Järelikult on vaja kuskilt raha neil aastatel,
katmaks seda miinust. Mõistlik on ju nii teha, et üle mitme aasta
selle aasta pensionitõus jaotada ja siit tulebki see väiksem
tõus.
Rääkisime, et pensione saab tõsta
neli-viis protsenti. Siis suudaks valitsus veel oma näo säilitada.
Koostasime ka tabeli, milline on tõenäosus, et see ettepanek
üldse läbi läheb, milline on poliitiline resonants.
Ja tulemus?
Tulemus on, et
praktiliselt nii tehtigi. Algul oli seal ka teisi ideid, et
pensionitõusu üldse mitte teha või edasi lükata
sügisesse. Aga edasilükkamine ei lahenda probleemi, sest siis tuleks
2010. aasta päris hull, kuna peaksime kahanevate sotsiaalmaksutulude
juures maksma täies mahus kasvanud pensione.
Kas
valitsus oli soovitustega nõus?
Mõned asjad
ei läinud üldse loosi.
Näiteks?
Pensioni kohustusliku teise samba
küsimus. Majandusmehe seisukohalt ei ole mingit
põhimõttelist probleemi inimesel, kui ta saab nelja pluss
kahe protsendi asemel paar aastat kaks pluss üks protsenti.
Talle jääks ka praegusel keerulisel ajal üks protsent palka
rohkem kätte.
Eestis on pensionisüsteemiga liitunute
palgafond laias laastus sada miljardit aastas. See tähendaks, et üks
miljard jääks raha rohkem tarbida ja selle pealt saaks riik maksusid.
See parandaks eelarve tulude poolt ka. Ja teiselt poolt oleks riigil see kaks
protsenti, mida ta vähem maksab, veel üle miljardi kokkuhoid. Selle
ettepaneku realiseerimine oleks vältinud praegust õpetajate palkade
kärpimise teemat.
Aga ta olnuks valus.
Eks
pensionisüsteemi usaldusväärsuse teema on tähtis muidugi.
Kuid inimesed kogusid sambasse aastaid raha ja kaotasid finantskriisi
tingimustes ühe aastaga 20 protsenti, isegi rohkem. See oli väga
arvestatav ettepanek võrreldes teiste meetmetega. Praegu
räägitakse õpetajate palgatõusu 100 miljonist, siin aga
rääkisime vähemalt paarist miljardist.
Meil oli ka
radikaalsem variant. Panna näiteks null pluss null protsenti
aastaks või kaheks. Lihtsalt öelda, et kaks aastat juurde ei
maksta, vanad, mis
on, lähevad edasi.
Kes olid selle vastu?
Sotsid?
Loomulikult. Nemad rõhutasid
penisonisüsteemi usaldusväärsuse teemat.
Mingid
meetmed olid valitsusel ka nädalavahetuse töö tulemusena tahvli
peale pandud. Kuid kõik see asi oli tehtud ülepeakaela. Selle
asemel, et detsembris normaalselt realistlik eelarve vastu võtta,
hakkas pihta tsirkus Barcelona!
Kas teie jutust tekkis
valitsuses kõva kära?
Ei midagi erilist.
Mõned ütlesid hiljem, et väga hea, et sa meelde tuletasid, et
me peame seda kõike mitme aasta perspektiivis vaatama.
Poliitikud leidsid samas, et kui tekib jama, siis on hea
näpuga Varblase komisjoni poole näidata.
Me saime
sellest kohe aru. Ja tunnustusena poliitikutele, minu arvates ei ole nii
tehtud. Ei ole öeldud, et “nemad käskisid nii teha”.
Need kärped on alles algus.
Peaksime nüüd arutama, kuidas majanduskahanemine üle elada.
Kui me vaatame, kui suur on nominaalselt Eesti majandus 2010. aasta
lõpuks, siis ta on sama suur nagu aastal 2006.
Kas tagasilöögi ulatus on riigiisadele kohale
jõudnud?
Rahandusministeerium saab selle asja
keerukusest juba tükk aega aru. Aga Ivari Padaril on eriti
raske, sest ta on sotside parteimees ja samal ajal veel rahandusminister
ka. Samal ajal seisab sotsiaalkulude real eelarves tohutu suur number. See
kombinatsioon näeb Mephisto moodi välja, kerge see küll ei
ole.
Mida peaks valitsus edasi tegema?
Järgmine samm on arutada, mida teha meie piiratud
võimaluste juures, et majandust elavdada.
Seejärel
tuleb mõelda, mida kevadel töötutega peale hakata, millised
hädaabitööd välja mõelda, millised
ümberõpped Euroopa Liidu rahaga käima panna. Neid peaks praegu
talvel ette valmistama, et kui kevad kätte tuleb, siis oleks inimestele
tööd anda.
Rahandusministeeriumi kantsler
rääkis juba paar kuud tagasi, et eurorahaga saaks töötuid
ümber õpetada küll, aga meil pole neid ka siis kuhugi
panna.
Just. See on ilmselgelt probleem. Küsimus on
ilmselt selles, kuidas hoida mingit hulka inimesi
töövõimelisena nii kaua, kuni majanduse tõusufaasis
neid jälle vaja läheb. Kui inimene ei ole harjunud enam üldse
tööl käima, siis on väga raske teda uuesti tööle
panna.
Mida töötute armeega
teha?
Siin ei ole imelahendust. Kevadel tuleb hakata
inimestele pakkuma hädaabitöid.
Üks asi, mis kohe
äkki pähe tuleb, on see, et üks kolmandik Eesti
metsast on Riigimetsa Majandamise Keskuse käes. Kevaditi tegeldakse metsa
istutamisega, samuti korrashoiuga. Nüüd tuleks ilusti läbi
mõelda, kas meil on vaja selleks inimesi, kuidas seda teha. Võiks
panna töötud metsa istutama, puhastama, üles tegema.
Eelmise vabariigi ajal korrastati hädaabitöödel Pirita
randa, kindlustati Emajõe kallast.
Praegu ei saa
töötuid teedeehitusele saata, nad ei oska teid ehitada.
See on kvalifikatsiooni küsimus tõepoolest. Aga
metsatöödele saaks vabalt panna. Ega mul neid ideid nii äkki
pähe ei tule. Aga siin on vaja praegu ideid koguda, milleks saab kasutada
seda suurt töötute hulka.
Kuid on ilmne, et Eesti
ettevõtlus ei suuda kõiki neid inimesi rakendada. Ja
võimalus väli
smaal tööd otsida, mis oli varem puhver, ei toimi enam nii
hästi.
Laias laastus on valitsusel neli
võimalust. Kulusid juba kärbime, reserve kasutame,
laenuvõtmine on alanud. Jääb üle maksude
tõstmine.
Maksude tõstmine on kõige
kehvem variant. Seda ei tohiks teha kriisi põhjas. Siis me siit august
välja ei tulegi. Kuid nüüd võiks arutada juba selle
üle, milline on meie maksusüsteem pärast kriisist
väljumist.
Ja me oleme jätnud ühe asja
tähelepanuta. Tundub, et me oleme nende nelja asja puhul vabad. Aga
me ei ole vabad. Me peame proovima teha nii, et eelarve defitsiit ei ületa
kolme protsenti SKTst.
Siis võime krooni
asendada euroga. Miks on euro nii tähtis?
Olen
sügavalt veendunud, et nii kaua, kuni me ei ole eurotsoonis, ei kao jutud
devalveerimisest ega kao ebakindlus. Me ei saa enam tõsiseid investoreid
Eestisse.
Mida peame veel kiiresti
tegema?
Arutama, kuidas ekspordikrediite ja
investeeringutoetusi nii välja anda, et bürokraatia ära ei tapa.
Sest EASis võib see minna niisuguseks, et kriis on enne
möödas, kui raha kätte saad.
Meie
arengu võti on eksport. Aga eksportida on raske.
Praegu räägitakse, et Eesti firmadel ei ole välisturul midagi
teha. Ma ei ole nii pessimistlik. Väga paljudel firmadel oleks ka
nüüd võimalusi. Näiteks laupäeval arutasime
magistrantidega mitmesuguseid turule sisenemise ideid. Näiteks ka sellist,
kus e-lahenduse abil saaks kasutada Eesti röntgenoloogide kompetentsi, et
vaadata Lääne-Euroopa haigete röntgenipilte.
See on
sedasorti asi, millest ma unistan. Et me investeerime inimestesse, nad saavad
targaks ja suudavad pakkuda teenuseid, mille eest korralikult makstakse,
ja sealjuures nad ei pea kodumaalt ära minema.
Majandus liigub “loodusliku valiku” stsenaariumi pidi
Aasta tagasi valmisid Urmas Varblase ja Raul Eametsa juhitud töörühmal Arengufondi tellimusel Eesti majanduse neli tulevikustsenaariumi. Praegu on selge, et Eesti majandus liigub neist kõige mustemat pidi ja on üle elanud kõva maandumise.
Stsenaarium “looduslik valik”
Aasta tagasi valmisid Urmas Varblase ja Raul Eametsa juhitud töörühmal Arengufondi tellimusel Eesti majanduse neli tulevikustsenaariumi. Praegu on selge, et Eesti majandus liigub neist kõige mustemat pidi ja on üle elanud kõva maandumise.
Stsenaarium “looduslik valik”
- Lühikese ajaga lõpetab tegevuse väga palju firmasid.
- Ehkki ettevõtted võitlevad ellujäämise eest, ei vii see vähemalt esialgu nende tehnoloogilise taseme tõusule, sest firmadel on suuri raskusi raha hankimisega.
- Tööpuudus kasvab.
- Tõenäoliselt hakkab kasvama väljaränne.
- Valitsusel tekivad suured kohustused sotsiaalsete probleemide leevendamiseks, kuid neid ei soovita ega suudeta täita.
- Ettevõtete turuväärtus langeb. Suureneb välisinvestorite huvi Eesti ettevõtete omandamiseks (analoogia 1998. aastaga).
- Eesti positiivne kuvand mõraneb kiiresti.
- Firmade tegevus on põhiliselt individualistlik. Nad ei kasuta koostöövõimalusi riigi, teiste ettevõtete ega muude partneritega.
- Riigi roll innovatsiooni edendamisel ja majanduse ümberkohandumise toetamisel on väike (eriti võrreldes konkurentmaadega).
- Kokkuvõttes toimub suhteliselt kiire majanduse struktuuri muutumine. See taastab konkurentsivõime osas valdkondadest, kuid on Eestile väga kulukas nii majanduslikult, sotsiaalselt kui ka moraalselt.