02.05.2008, 00:00
Pronksiöö kasumiaruanne
Välisminister Urmas Paet jagas enne pronksiöö aastapäeva
meediale taustamaterjali, millest selgub, et aprillisündmused maksid Eesti
majandusele üle kahe miljardi krooni.
Paber viitas
tehnikaülikooli uuringule, mille kohaselt varasematel aastatel moodustas
transiidi osa sisemajanduse kogutoodangus 6–10 protsenti, mullu aga 5
protsenti. Üks protsent SKTst moodustab “vaid” 2,4 miljardit
krooni.
Ajalehti ja telekanaleid huvitas aga rohkem jutt, et kohus
on langetanud otsuse 84 rüüstaja osas ning riik kulutas purukspekstud
poodide kahjude hüvitamiseks 28 miljonit krooni.
Seetõttu jäi majandusmõjude puhul kõlama
õpetus, et “aprillisündmusi ei saa üle
tähtsustada”.
Kõik see jätab mulje, et Paet
on justkui unustanud või tahab unustada, et ta kuulus valitsusse, kes
kulutas vaid mõned kuud enne aprillimässu 2,35 miljardit krooni
maksumaksjate raha Eesti Raudtee tagasi ostmiseks.
Tegemist oli nn
strateegilise investeeringuga, kuigi suurärimees Olari Taal ütles
selgelt välja, et “raudtee oleks riigi jaoks strateegiliselt
tähtis siis, kui soomusrongid võiksid olla taktikalised
relvad”.
Ostule eelnenud viiel aastal teenis raudtee
keskmiselt 294 miljonit krooni puhaskasumit aastas. Mullu aga vaid 144
miljonit, kusjuures lõviosa sellest andis peahoone müük, mitte
kaubavedu. Ettevõte vallandas igast üheksast töötajast
ühe.
Raudtee tagasiostmisel rääkis peaminister Andrus
Ansip, et tehing peab end ära tasuma 14 aastaga. Huvitav, kas oleme
graafikus? Või läheb selle äriga samamoodi nagu
Reformierakonna plaaniga viia meid Euroopa Liidu viie jõukama riigi
sekka?
Tallinna Sadam raporteeris aasta tagasi rekordiliselt
suurtest kaubamahtudest ning kavandas Brüsseli abiga Muugale hiigelsuuri
laiendustöid. Suvel lükkas aga firma plaanid edasi ning palus
ajapikendust dividendide väljamaksmisel.
Sadama tegevuskasum
kahanes mullu 13 protsendi võrra ja puhaskasum koguni 44 protsendi
võrra.
Statistika näitab selgelt, et transiidiäri
kukkus oluliselt pärast aprillisündmusi ja näiteks
söeterminal püsib tühi seniajani.
Välisminister Paet ei ole käinud Kremlis selga
koogutamas, et kaubavoogusid tagasi saada ning Eesti majandust edendada.
Millest võime järeldada, et Vene transiiti oli aasta tagasi
Eesti riigile vaja, praegu mitte.
Samamoodi muutis peaminister
Ansip meelt euro kasutuselevõtmise asjus. Ühtäkki enne
valimisi hakkas ta rääkima, et eelistab eurole kiiret majanduskasvu.
Praegu pole meil üht ega teist.
Kuid mõistetel ongi
komme ajas muutuda. Kaks aastat tagasi räägiti, et nn järsu
maandumise korral aeglustub majanduskasv viie-kuue protsendini aastas
või veel madalamale tasemele.
Praegu
räägitakse kolme-nelja protsendi suurusest majanduskasvust ja
Eesti Pank arvestab, et mõne kvartali lõikes võib kasv
asenduda kahanemisega. Aga keegi ei räägi avalikult, et tegemist on
raske maandumisega. Näiteks Eesti Panga asepresident Märten Ross
ütles audiitorfirma KPMG ajakirjas, et “ei ole vahet, kui
kõrgelt kukud, peaasi, et padjad on all”.
Tegelikult
pole ka oluline, kas pronksiöö “maksis” majandusele 2,4
miljardit krooni või vähem või rohkem. Kõik need
kahjud kaalub üles teadmine, et Eesti riik oskab kriitilistel hetkedel
otsustavalt käituda. Tinglikult võib seda nimetada vabaduse
hinnaks.