Paber viitas tehnikaülikooli uuringule, mille kohaselt varasematel aastatel moodustas transiidi osa sisemajanduse kogutoodangus 6–10 protsenti, mullu aga 5 protsenti. Üks protsent SKTst moodustab “vaid” 2,4 miljardit krooni.


Ajalehti ja telekanaleid huvitas aga rohkem jutt, et kohus on langetanud otsuse 84 rüüstaja osas ning riik kulutas purukspekstud poodide kahjude hüvitamiseks 28 miljonit krooni.


Seetõttu jäi majandusmõjude puhul kõlama õpetus, et “aprillisündmusi ei saa üle tähtsustada”.


Kõik see jätab mulje, et Paet on justkui unustanud või tahab unustada, et ta kuulus valitsusse, kes kulutas vaid mõned kuud enne aprillimässu 2,35 miljardit krooni maksumaksjate raha Eesti Raudtee tagasi ostmiseks.


Tegemist oli nn strateegilise investeeringuga, kuigi suurärimees Olari Taal ütles selgelt välja, et “raudtee oleks riigi jaoks strateegiliselt tähtis siis, kui soomusrongid võiksid olla taktikalised relvad”.


Ostule eelnenud viiel aastal teenis raudtee keskmiselt 294 miljonit krooni puhaskasumit aastas. Mullu aga vaid 144 miljonit, kusjuures lõviosa sellest andis peahoone müük, mitte kaubavedu. Ettevõte vallandas igast üheksast töötajast ühe.


Raudtee tagasiostmisel rääkis peaminister Andrus Ansip, et tehing peab end ära tasuma 14 aastaga. Huvitav, kas oleme graafikus? Või läheb selle äriga samamoodi nagu Reformierakonna plaaniga viia meid Euroopa Liidu viie jõukama riigi sekka?


Tallinna Sadam raporteeris aasta tagasi rekordiliselt suurtest kaubamahtudest ning kavandas Brüsseli abiga Muugale hiigelsuuri laiendustöid. Suvel lükkas aga firma plaanid edasi ning palus ajapikendust dividendide väljamaksmisel.


Sadama tegevuskasum kahanes mullu 13 protsendi võrra ja puhaskasum koguni 44 protsendi võrra.


Statistika näitab selgelt, et transiidiäri kukkus oluliselt pärast aprillisündmusi ja näiteks söeterminal püsib tühi seniajani.


Välisminister Paet ei ole käinud Kremlis selga koogutamas, et kaubavoogusid tagasi saada ning Eesti majandust edendada.


Millest võime järeldada, et Vene transiiti oli aasta tagasi Eesti riigile vaja, praegu mitte.


Samamoodi muutis peaminister Ansip meelt euro kasutuselevõtmise asjus. Ühtäkki enne valimisi hakkas ta rääkima, et eelistab eurole kiiret majanduskasvu. Praegu pole meil üht ega teist.


Kuid mõistetel ongi komme ajas muutuda. Kaks aastat tagasi räägiti, et nn järsu maan­dumise korral aeglustub majanduskasv viie-kuue protsendini aastas või veel madalamale tasemele.


Praegu räägitakse kolme-nelja protsendi suurusest majanduskasvust ja Eesti Pank arvestab, et mõne kvartali lõikes võib kasv asenduda kahanemisega. Aga keegi ei räägi avalikult, et tegemist on raske maandumisega. Näiteks Eesti Panga asepresident Märten Ross ütles audiitorfirma KPMG ajakirjas, et “ei ole vahet, kui kõrgelt kukud, peaasi, et padjad on all”.


Tegelikult pole ka oluline, kas pronksiöö “maksis” majandusele 2,4 miljardit krooni või vähem või rohkem. Kõik need kahjud kaalub üles teadmine, et Eesti riik oskab kriitilistel hetkedel otsustavalt käituda. Tinglikult võib seda nimetada vabaduse hinnaks.