Dmitri Linteri intervjuud
Linter andis 26.-27. aprillil Vene telekanalitele ligi 20 intervjuud. Rääkis kodusõja eelaimusest, eakale naisterahvale kallaletungimisest 70 Eesti eriüksuslase poolt, rahumeelsete inimeste peksmisest, Kolmandast Reich'ist, gestapost, väeosade sissetoomisest. Sellest, et Eesti politsei ja sõjavägi ootavad massilisi proteste ja on valmis inimesi kinni panema, julmalt reageerima, nuiadega vaeseomaks peksma naisi, lapsi. Esines ÖV liidrina.
26. aprillil kell 22.08 ütles in­tervjuus: "Protsess on juhitamatu, me hoiatasime. Valitsus otsib võimalust, kuidas tagasi astuda. Valitsus tahab verd ja politseinikud on sihitud sellele, et tappa ja hävitada oma vastaseid."
Hommikul väidab, et kannatada on saanud palju inimesi. Arvab, et tapetuid on rohkem ja ühe inimestest tappis politseinik. Nimetab sündmusi politsei provokatsiooniks. Ütleb, et valitsus peab sisse viima erakorralise olukorra ja tänavatele tooma sõjaväe. Ei usu, et riik stabiliseerub. Avaldab kartust, et vahistatakse. Vägivald oli suunatud naiste ja laste vastu. Ütleb, et asja organiseerisid ameeriklased.
Prokuratuuri hinnangul esitas Linter intervjuudes valeväiteid eesmärgiga õhutada rahvas veel suuremat viha Eesti riigi vastu.

Dimitri Klenski kirjad
Jaanuaris 2007 edastas Klenski ÖV liikmetele jurist Sergei Seredenko koostatud avalduse "Mobilisatsioon". Seal räägitakse mobilisatsioonist, valmisolekust number üks ja et ÖV olgu esimesel üleskutsel valmis tulema Tõnismäele ja kaitsma mälestusmärki. Märtsis edastas avalduse, milles lubatakse monumendi eest ohverdada oma heaolu, isegi anda elu.
20. aprillil edastas pöördumise: "Kas Euroopa ootab kohalike venelaste relvastatud vastupanu? ÖV on vägivalla vastu, aga riiklik vandalism Tõnismäel võib saada sädemeks, mis viib teatud sündmuste kordumiseni, mis on saanud Pariisi sündmuste nimetuse. ÖV ei kavatse vastutada võimalike korratuste eest."
24. aprillil edastas üleskutse väljenditega "meile sülitati hinge", "kui kaua võib kannatada alandamisi?", "meid on kümneid tuhandeid", "kui meid on palju, siis me suudame kaitsta sõdurit". "Võta kaasa küünlad, lilled, kutsu võimalikult palju sõpru. Kindlasti saada see teade kõikidele oma sõpradele ja tuttavatele."
Nende kirjade põhjal leidis prokuratuur, et Klenski tegeles ÖV liidrina mässu organiseerimisega. Klenski väitis kohtus, et ÖV palus temal kui ajakirjanikul pelgalt tekste toimetada.

Dimitri Klenski telefonivestlused
26. aprillil kell 00.16 kõne Larissa Neštša­dimovaga (ÖV juhatuse liige - seesama naine, keda Linteri sõnul 70 eriüksuslast mõni tund varem peksid). Arutavad rahutusi ja ilmutavad rahulolu.
Klenski kasutab väljendit: "Hästi maksime kätte enda eest." Neštšadimova naerab ja räägib, kuidas poisid naeravad ja räägivad, et pronkssõduri asemel ei ole hoopis linna.
Kell 00.20 kõne aktivist Juri Žuravljo­viga. Žuravljov kannab purustamistest ette ja Klenski kiidab: meie omad on tublid.

Dimitri Klenski intervjuud
Klenski andis 26. aprilli varahommikul kolm intervjuud, kus esines ÖV aktivisti, koordinaatori ja juhatuse liikmena ning rääkis muuhulgas: "ÖV ei kanna vastutust kodanike ja gruppide spontaanse tegevuse eest. Selle eest peab vastutust kandma valitsus, kes provotseerib rahvast."
Räägib politsei provokatsioonist, Neštšadimova peksmisest, Ameerika huvist. Rahvusküsimusest, mälestuse ja keele hävitamisest. Ei välista, et Eesti saab teiseks Sarajevoks.
30. aprillil antud intervjuus räägib kinnipeetute alandamisest, vägivallast. Hitlerist, koonduslaagritest, gestapost. Provokatsioonist - väidetavalt oli kahe öö jooksul kolm hukkunut, kes peksti surnuks.

Maksim Reva kirjad ja SMSid
12. jaanuaril vestlus Zarenkoviga. Reva nendib, et jõud on rahvas, kes koguneb Rahvusraamatukogu juurde. "Võimule on vaja näidata, et ta ei ärataks elajat. Las võim teab, et elajas on tõesti olemas, lihtsalt ta magab."
26. aprillil saadab 68 sõnumit sisuga: "Tõnismäel pannakse mälestussamba ümber piirdeaeda. Vahtkond."

Mark Sirõki SMSid ja vestlused MSNis
24. aprillil vahetas SMSe Venemaa abonentnumbriga. Sirõk lubas monumendi vahtkonda 10 inimest. Küsis inimestele maksmiseks raha, mida ka lubati. Venemaalt tuli käsk seista valves iga päev kell 8-22 kuni 9. maini.
Seejärel saatis sõnumeid, et on vaja poisse, kes saavad seista monumendi juures ükshaaval raha eest. Venemaalt saabus käsk, et kulutused ei läheks liiga suureks. Sirõk vastas, et poisid asuvad vahtkonda tunnitasuga 80 krooni.
MSNis rääkis Sirõk kellegi Katjuškaga, et ootab Moskvast inimesi, kes hakkaksid pidama vahtkonda, ja et üüris neile korteri.
Kellegi Goriaga rääkis, kuidas käis Venemaal laagris, kus teda võeti vastu Naši liikumise komissariks. Kiitles, et on üks 600 liidrist kahemiljonilises organisatsioonis. Kirjutas, et on luuraja Venemaalt, kes pisikeste sammudega teeb riigipööret.

Miks kohus Linteri õigeks mõistis?
Kohtunik tutvus nende faktidega ja leidis, et need ei tõenda mitte kui midagi. Vastupidi: kohtuniku hinnangul on Linter tavaline tühikargaja, keda ÖV liikmed tõsiselt ei võtnud. Klenski aga on tavaline ajakirjanik, kellele Eesti meedia omistas rühmituse juhi rolli.
Kohtuotsuses seisab: "Linter nõuab Venemaalt Georgi linte ja lippe, palub vahendeid, inimesi Lätist, ajakirjanikke Venemaalt, palub panna foorumitesse infot, käsib inimesi koguneda Kosmose juurde, räägib sõjaväe, politsei koondamisest Tallinnas jne." 
"Kusjuures ise on väga närviline, hüperaktiivne, võib tõepoolest jääda esialgne mulje aktiivsest organisaatori tegevusest. Kuid kui süveneda kõnede tekstidesse, võib öelda, et tegemist on inimesega, kes ületähtsustab ennast, kes on juht vaid oma silmis. Mitte keegi ÖV liikmetest Dmitri Linterit tõsiseltvõetava liidrina ei võtnud, tema korraldusi keegi ei täitnud."
"Mingit sõjaväge Tallinna tänavatel ei olnud, kuigi Linter lootis neid seal näha, samuti keegi tema käsu peale ei kogunenud ka Kosmose juurde jne."

Miks kohus Klenski õigeks mõistis?
"Klenski puhul toetus prokurör meilivahetusele, millest nähtub, et enamik dokumente olid vormistatud Klenski poolt, kuid Klenski pole kunagi eitanud, et tema ajakirjanikuna korrigeeris tekste. Kuidas aga sidus riiklik süüdistaja Klenski sellist "tehnilise korrektori" tegevust massilise rahutuse organiseerimisega, jäi kohtule arusaamatuks."
Klenski intervjuude kohta leidis kohus, et Öise Vahtkonna aktivistiks ja koordinaatoriks nimetasid Klenskit ajakirjanikud. "Teiseks, nagu seletas Klenski ise, väljendas ta intervjuudes oma isiklikku arvamust, mis on tema kui Eesti Vabariigi kodaniku põhiseaduslik õigus. Oma intervjuudes ta ei ähvardanud, vaid hoiatas, et nendel sündmustel võivad olla rasked tagajärjed."
Kohtunik leidis ka, et kuigi süüdistus pani rõhku sõnale "mobilisatsioon", seletas Klenski kohtus, et sõna "mobilisatsioon" ei ole ainult sõjaväe termin, seda sõna kasutatakse ka näiteks meditsiinis.

Miks kohus Reva õigeks mõistis?
Maksim Reva süüd tõendava 68 SMSi kohta kirjutas kohtunik: "Kuid kas see sõnum jõudis adressaatideni? Kuidas need adressaadid reageerisid sellele sõnumile? Kas nad kõik läksid Tõnismäele? Kas nad kõik osalesid massilises korratuses? Mis tagajärg oli üldse sellel M. Reva poolt saadetud sõnumil? Nendele küsimustele süüdistus ei vasta, tõendid selle kohta puuduvad."

Miks kohus Sirõki õigeks mõistis?
Sirõki juttu, et ta valmistub revolutsiooniks ning nimetab end spiooniks Venemaalt, kes väikeste sammudega teeb riigipööret, nimetab kohtunik lapsikuks naljaks. "Nendesse ei peaks kohtu arvates tõsiselt suhtuma."

Mis saab edasi?
Riigiprokurör Triin Bergmann on lubanud kohtuotsuse edasi kaevata, sest see on tema meelest põhjendamata.

Pronksiöö kohtuasi kui maffiaprotsess

Kohtupidamine Öise Vahtkonna juhtide üle oli stiilipuhas maffiaprotsess - süüdistuse tunnistajad hämasid kohtuistungil ja ütlesid oma varem antud ütlustest lahti.
Kaitsjate poolt kohtusse kutsutud tunnistajad rääkisid, kui helded ja lugupeetavad inimesed on kahetsusväärsel kombel kohtu alla sattunud. Kohtualused kas vaikisid, irvitasid või filosofeerisid õigluse teemal.
Tulemus - õigeksmõistev otsus ja klotseritega ehitud käte aplaus. Ning ühiskonna kahestumine - kas oli kohus kinni makstud või prokuratuur saamatu.
Iga kohtuotsus, olgu see õigeks- või süüdimõistev, võib olla (ja enamasti ongi) õiglane. Aga ta võib olla ka ekslik. Mitte et kohtunik meelega eksiks või seadustest aru ei saaks.
Esimese astme kohtuniku (ehk maakohtuniku) töö ongi just sellepärast nii raske (kuigi ülipõnev), et tema valvsa silma ja puuhaamrikese sfääris ehk kohtusaalis etendatakse p ä r i s  e l u.
Emotsioonid, tõed ja väljamõeldised, ka valu ja alandus elatakse seal uuesti läbi. Laval kohtuvad head ja halvad, naiivsed ja kavalad tegelased.
Kõik see loob olukorra, kus inimlikult ja isegi professio­naalselt on arusaadav, et kohtunik läheb emotsiooni­dega kaasa. Muutub kas liiga leebeks või liiga karmiks. Jätab kahe silma vahele mõne tõendi või ei põhjenda otsust piisavalt.
Sellisteks juhtudeks ongi leiutatud kolmeastmeline kohtusüsteem. Ringkonnakohtus enamasti emotsioone ei ole, riigikohtus pole neid kunagi. Seal lähtutakse kuivadest faktidest ja nende tõlgendamise reeglitest.