TABATUD: Detsembrimässu ajal arreteeritud riigipöörajad Lillakas ja Käär. Endine punaarmee brigaadikomandör Lillakas tuli Venemaalt salaja Eestisse. EESTI RIIGIARHIIV

Organiseeritud möll Tallinna tänavail, meeleavaldused Moskvas Eesti saatkonna ees, Eesti-vastane räige propagandasõda – midagi niisugust oleks justkui ka varem meiega toimunud. Pronkssõduri juhtum toob vägisi meelde 1920. aastate alguse, mil noorel Eesti riigil tuli taluda suure idanaabri lakkamatut survet. Ajalugu küll ei kordu, kuid ta riimub sageli.

Uus taktika – propagandasõda

Vabadussõjaga kadus rahva poolehoid enamlusele kiiresti – kui oktoobris 1917 oli Eestis umbes 20 000 enamliku partei liiget, siis 1920. aasta alguseks oli neid vaid 700. Sellele Venemaa viiendale kolonnile Eestis anti hoop hoobi järel. Kevadel pärast Tartu rahu sõlmimist alustas tööd Kaitsepolitsei, kes kohe likvideeris mitmed kommunistide põrandaalused organisatsioonid.

Kiiresti Venemaa kahjuks pööranud oludes võttis viimane võitluses Eestiga kasutusele uue taktika. Käivitati raevukas Eesti-vastane propaganda ning hakati pantvange võtma. Nimelt, kui Eestis püüti kinni mõni tähtsam kommunist, arreteeris tšekaa Venemaal omakorda eestlasi, keda siis süüdistati kas spioneerimises või spekuleerimises. Nii oli Eesti sunnitud tegema venelastega vahetuskaupa.

Eriti suur kära algas Venemaal siis, kui ööl vastu 3. maid 1922 tabati Tallinnas kommunistide juht Viktor ­Kingissepp. Kuna Kingissepp veel samal ööl välikohtu otsusega maha lasti, ei jäänud Venemaale enam võimalust teda kellegi vastu välja vahetada. Niisiis jäi üle propaganda. Esimese reageeringuna laskis Tallinna Vene saatkond leina märgiks oma lipu poolde vardasse.

Ajalehtedes algas Eesti materdamine. Krasnaja Gazeta needis “Eesti valgekaartlise bande timukaid, kes end demokraatlise Eesti vabariigi valitsuseks nimetavad”. Eestikeelne Edasi kutsus üles vägivallale: “Lihunikkude tegude peale vastame uue kallaletungimisega; iga töölise tapmise peale vastame kümne kodanlase tapmisega. Eesti lihunikud mäletagu, et meie käes on hulk nende pantvange.” Edasi ärgitas ka looma võitlusgruppe Eesti sandarmite hävitamiseks.

Samal ajal ajalehtede lausrünnakuga korraldati miitinguid ja demonstratsioone Eesti Vabariigi esinduste ees Peterburis ja Jamburgis. Samuti peeti rida koosolekuid, mille resolutsioonides nõuti näiteks pantvangide mahalaskmist – “tööliste juhi elu eest Eesti kodanluse sada alatut hinge!”. Kära päädis 17. mail vastu võetud demonstratiivse otsusega nimetada Jamburg ümber Kingissepaks.

Uue sõnana tõi Vene propaganda välja ei millegi muu kui fašismi. Ajalehtedes hakkasid suvel 1924 ilmuma kirjutised, kus räägiti Tallinnas tegutsevast fašistide salaorganisatsioonist, mis kavatseb riigipööret. Selle kära varjus aga käis tõelise riigipöörde ettevalmistamine.

Lapsed aeti Eesti-vastasele ­miitingule
Vahetult enne 1. detsembri mässu toimus novembris 1924 Tallinnas 149 kommunisti protsess, mis kindlasti vähendas oluliselt kommunistide löögijõudu. Venemaa reageeris protsessile uue propagandalaviiniga. Üle kogu riigi, eriti aga Peterburi sõjaväeringkonnas, korraldati sõjaväeosades protestimiitinguid. Eesmärk oli selge, kütta armees üles Eesti-vastast hüsteeriat ning olla valmis sissetungiks Eestisse. Miitingutel nõuti “boikotti mõrtsukate vabariigile” ja “kõigi nõukogude Venemaal asuvate Eesti kodanlaste raudupanekut”.

17. novembril 1924 toimus Peterburi Eesti konsulaadi ees tõeline propagandatulevärk. Pool päeva pi dasid sõjaväeosad, töölised, riigiametnikud ja isegi koolilapsed kihutuskoosolekuid. Konsulaadist marsiti plakateid kandes mööda ja karjuti käsu peale Eesti-vastaseid sõimusõnu.

“Lapsed olid meeleavaldusele otse koolist aetud ja et nad koju sööma ei läheks, korraldati neile lõunasöök ja lubati priipiletid kinosse. Ülikoolis olid plakatid ülesriputatud: “Kes närukaelaks osutub ja meeleavaldusele ei lähe, seda peksame larhvi”,” kirjeldas ajakirjanik ­Eduard Laaman.

Novembri lõpul aga mobiliseeriti Eesti ja Läti piiri ääres 56. territoriaaldiviisist neli aastakäiku ning alustati õppustega. Nagu Vene sõjaväe enda ajaleht hiljem kirjutas, oli mobilisatsioon tulnud kõigile nii ootamatult, et liikvele läksid jutud algavast sõjast.

Seda välksõda valmistas Moskvas ette Venemaa üks juhte Grigori ­Zinovjev isiklikult, kes vajas pärast “maailmarevolutsiooni” läbikukkumist Saksamaal sügisel 1923 enda rehabiliteerimiseks partei ees üht võitu. Zinovjev kutsus enda juurde punaarmee luureülema J?nis B?rzi?ši ja ütles talle: “Me ei hakka tegutsema nii nagu Saksamaal. Meil on vaja uusi meetodeid – mitte mingeid streike, mitte mingit agitatsiooni. Ainus, mis meil vaja, on mõni tugev monoliitne grupp, mida juhiks käputäis punaarmee komandöre, ja kahe-kolme päevaga oleme Eestis peremehed.”

Vajalikud löögirühmlased mobiliseeriti Peterburis kiiresti ning B?rzi?š andis nad Vene väliskomissariaadile alluva Peterburi välismaalaste büroo sekretäri ­Rudolf Vakmanni käsutusse.

Löögirühmad Venemaalt
Novembri lõpuks 1924 olid ettevalmistused lõpetatud ja 28.–29. novembril hiilisid löökrühmlased üle Eesti piiri. Seljakottides toodi kaasa relvi ja muud lahingvarustust.

Nii olid 1. detsembril Eestis kohal punaarmee kindralstaabi ohvitserid Karl Rimm ja A. Tummeltau, endised brigaadikomandörid Lillakas, Riuhkrand ja Teiter, Punaarmee Pihkva polgu komandör Jaan Lemming ja hulk teisi pikaajalise lahingukogemusega eestlastest ohvitsere.

Lisaks Zinovjevile osales putši ettevalmistamises veel hulk Kominterni ja Venemaa juhtivtegelasi, nagu Otto ­Kuusinen, Lev Kamenev, Vjatšeslav ­Molotov ja isegi ka Jossif Stalin. Sõjaväelastest aga näiteks punaarmee staabiülem Mihhail Frunze, punaarmee varustusülem J. Unschlicht jt. Tallinnas korraldas Zinovjevi käsul vägesid siinne Venemaa saadik M. Kobetski.

Mässu mahasurumise ajal tabati koos Erich Vakmanniga ka Vene saatkonna töötaja, kuller J. Maritov. Maritov tunnistas üles enda osalemise putši ettevalmistamises, andis välja rea mässu juhte ja peastaabi asukoha Tõnismäel ning kinnitas, et Tondi kasarmuid rünnanud lööksalga juhid ja relvad olid Venemaalt. Lisaks Maritovile võttis putšist otseselt osa veel hulk Vene saatkonna töötajaid, kellest tabati viis.

Kuigi mäss ei tulnud täiesti ootamatult, valitses Tallinnas varahommikul koordineerimatus ja peataolek. Putšistidel õnnestus hõivata mitu elutähtsat asutust, nad mõrvasid 21 inimest, nende hulgas teedeminister Karl ­Karki. “Sel momendil rippus Eesti Vabariigi saatus noateral,” iseloomustas seda sõjaväe­luure kauaaegne ülem kolonel Karl ­Laurits. Seekordne Moskva rünnak õnnestus siiski tõrjuda. Osalt ka seetõttu, et Venemaa, kartes Inglismaa sekkumist, otsustas viimasel hetkel oma käed puhtaks pühkida. Nii jäi ära ka Vene vägede tõ enäoline sissetung Eestisse.

Detsembrimässu õnnestumine oleks toonud Eestile kohutavad tagajärjed. Juba enne mässu olid koostatud nimekirjad neist eestlastest, kes tuleb pärast riigipööret kohe hukata. Ainuüksi Pärnus, kus toona elas umbes 18 000 inimest, kuulus likvideerimisele vähemasti 1800 isikut. Terves Eestis aga umbes 60 000 ehk kogu eliit.

Kas meile oleks appi tuldud?

Euroopa ajakirjandus reageeris detsembrimässule elavalt. Poolehoid selles Taaveti ja Koljati võitluses kuulus selgelt Eestile. “Eesti rahvas väärib meie täielikku sümpaatiat praegustel katsumise aegadel. Oma vahvuse ja meelekindlusega on ta päästnud end suurest hädaohust. Revolutsiooni propaganda, mida aetakse Moskvast ja Peterburist, on üleilmne oma püüetes ja Tallinna mäss on tähelepanuväärt hoiatus. Ta heidab heledat valgust nõukogude poliitika viimase aja arenemise peale,” kirjutas The Times.

“Et venelased on asjasse segatud, on kindel. Juhtivad kommunistid pole mitte ainult kaudselt vastutavad oma propaganda kaudu, vaid aitasid väljaastumisel ka otseselt kaasa,” süüdistas Briti sotsialistide leht The New Statesman.

“See on üldist iseloomu kandev hädaoht, mille vastu tuleb võidelda. Kuna revolutsionäärid rahvusvaheliselt tegutsevad, tuleb ka nende vastu võitlust rahvusvaheliselt organiseerida,” teatas Temps Pariisist.

Deutsche Allgemeine Zeitung kutsus aga kogu Euroopat üles. “Euroopa näeb und, et Vene kommunistlik partei on oma maailmarevolutsiooni plaanist loobunud. Tallinna mäss peab Euroopat sellest unest äratama.”

Niisuguseid toetusavaldusi on saanud Eesti ka praegu. Kuid kas oldi valmis Eestit ka tegelikult aitama? Ei. Detsembris näitas seda Eesti tagantjärele veaks osutunud samm. Nimelt sai Eesti saadik Londonis Oskar Kallas 1. detsembril välisministrilt käsu paluda Inglise laevastik Tallinna alla. Kallas edastas palve Briti välisministeeriumile, ent sai keelduva vastuse. Ministeeriumi Põhjaosakonna juhataja John D. Gregory kinnitas küll Londoni jätkuvat toetust Eesti iseseisvusele, kuid lisas: “Mis me teha võime, kui näiteks venelane teile kallale tungib? Me ei või sõjariistadega ühegi Euroopa maa vabadust kaitsma minna.”

Õnnetuseks jõudis laevade lugu ka Briti ajalehtedesse, mis jättis Eestist mulje, et see väike riik ei saa oma riikluse kaitsmisega ise hakkama. Ja see oli kasulik Venemaale, kes püüdis Balti riike näidata negatiivses valguses. Või nagu väitis Briti luureohvitser R. J. ­Meiklejohn – venelased soovisid 1. detsembriga suurt kära teha ja näidata Eestit kui ebastabiilset riiki, kus Lääne ärimeestel on ohtlik äri ajada.

Pronkssõduri vapustuse üle elanud Eesti võiks eelnenud loost õppust võtta. Välisajakirjanduse ja kõiksugu poliitikute toetusavaldusi Eestile on küll liigutav kuulda, ent neist ei maksa joovastusse sattuda. Appi tullakse vaid sellele, kes suudab end ka ise kaitsta. Meil pole aga isegi paari lennukit, millega õhuruumi turvata. Kui hiljaaegu lükati tagasi Kaitsepolitsei palve töötajate arvu suurendada, siis millest me räägime? Kaitsepolitsei oluline tugevdamine ja K-komando sarnaste üksuste juurdeloomine ei peaks ju käima eelarveülejäägiga eputavale riigile üle jõu.