Pronkssõdur - vana tuttav Vene käekiri
Organiseeritud möll Tallinna tänavail, meeleavaldused
Moskvas Eesti saatkonna ees, Eesti-vastane räige propagandasõda
– midagi niisugust oleks justkui ka varem meiega toimunud.
Pronkssõduri juhtum toob vägisi meelde 1920. aastate alguse, mil
noorel Eesti riigil tuli taluda suure idanaabri lakkamatut survet. Ajalugu
küll ei kordu, kuid ta riimub sageli.
Uus taktika
– propagandasõda
Vabadussõjaga kadus rahva
poolehoid enamlusele kiiresti – kui oktoobris 1917 oli Eestis umbes 20
000 enamliku partei liiget, siis 1920. aasta alguseks oli neid vaid 700.
Sellele Venemaa viiendale kolonnile Eestis anti hoop hoobi järel. Kevadel
pärast Tartu rahu sõlmimist alustas tööd Kaitsepolitsei,
kes kohe likvideeris mitmed kommunistide põrandaalused organisatsioonid.
Kiiresti Venemaa kahjuks pööranud oludes võttis
viimane võitluses Eestiga kasutusele uue taktika. Käivitati
raevukas Eesti-vastane propaganda ning hakati pantvange võtma. Nimelt,
kui Eestis püüti kinni mõni tähtsam kommunist, arreteeris
tšekaa Venemaal omakorda eestlasi, keda siis süüdistati kas
spioneerimises või spekuleerimises. Nii oli Eesti sunnitud tegema
venelastega vahetuskaupa.
Eriti suur kära algas Venemaal siis,
kui ööl vastu 3. maid 1922 tabati Tallinnas kommunistide juht Viktor
Kingissepp. Kuna Kingissepp veel samal ööl välikohtu
otsusega maha lasti, ei jäänud Venemaale enam võimalust teda
kellegi vastu välja vahetada. Niisiis jäi üle propaganda.
Esimese reageeringuna laskis Tallinna Vene saatkond leina märgiks oma lipu
poolde vardasse.
Ajalehtedes algas Eesti materdamine. Krasnaja
Gazeta needis “Eesti valgekaartlise bande timukaid, kes end demokraatlise
Eesti vabariigi valitsuseks nimetavad”. Eestikeelne Edasi kutsus
üles vägivallale: “Lihunikkude tegude peale vastame uue
kallaletungimisega; iga töölise tapmise peale vastame kümne
kodanlase tapmisega. Eesti lihunikud mäletagu, et meie käes on hulk
nende pantvange.” Edasi ärgitas ka looma võitlusgruppe Eesti
sandarmite hävitamiseks.
Samal ajal ajalehtede
lausrünnakuga korraldati miitinguid ja demonstratsioone Eesti Vabariigi
esinduste ees Peterburis ja Jamburgis. Samuti peeti rida koosolekuid, mille
resolutsioonides nõuti näiteks pantvangide mahalaskmist –
“tööliste juhi elu eest Eesti kodanluse sada alatut
hinge!”. Kära päädis 17. mail vastu võetud
demonstratiivse otsusega nimetada Jamburg ümber Kingissepaks.
Uue sõnana tõi Vene propaganda välja ei millegi muu kui
fašismi. Ajalehtedes hakkasid suvel 1924 ilmuma kirjutised, kus
räägiti Tallinnas tegutsevast fašistide salaorganisatsioonist,
mis kavatseb riigipööret. Selle kära varjus aga käis
tõelise riigipöörde ettevalmistamine.
Lapsed aeti Eesti-vastasele miitingule
Vahetult
enne 1. detsembri mässu toimus novembris 1924 Tallinnas 149 kommunisti
protsess, mis kindlasti vähendas oluliselt kommunistide
löögijõudu. Venemaa reageeris protsessile uue
propagandalaviiniga. Üle kogu riigi, eriti aga Peterburi
sõjaväeringkonnas, korraldati sõjaväeosades
protestimiitinguid. Eesmärk oli selge, kütta armees üles
Eesti-vastast hüsteeriat ning olla valmis sissetungiks Eestisse.
Miitingutel nõuti “boikotti mõrtsukate vabariigile”
ja “kõigi nõukogude Venemaal asuvate Eesti kodanlaste
raudupanekut”.
17. novembril 1924 toimus Peterburi Eesti
konsulaadi ees tõeline propagandatulevärk. Pool päeva pi
dasid sõjaväeosad, töölised, riigiametnikud ja isegi
koolilapsed kihutuskoosolekuid. Konsulaadist marsiti plakateid kandes
mööda ja karjuti käsu peale Eesti-vastaseid
sõimusõnu.
“Lapsed olid meeleavaldusele otse
koolist aetud ja et nad koju sööma ei läheks, korraldati neile
lõunasöök ja lubati priipiletid kinosse. Ülikoolis olid
plakatid ülesriputatud: “Kes närukaelaks osutub ja
meeleavaldusele ei lähe, seda peksame larhvi”,” kirjeldas
ajakirjanik Eduard Laaman.
Novembri lõpul aga
mobiliseeriti Eesti ja Läti piiri ääres 56.
territoriaaldiviisist neli aastakäiku ning alustati õppustega. Nagu
Vene sõjaväe enda ajaleht hiljem kirjutas, oli mobilisatsioon
tulnud kõigile nii ootamatult, et liikvele läksid jutud algavast
sõjast.
Seda välksõda valmistas Moskvas ette
Venemaa üks juhte Grigori Zinovjev isiklikult, kes vajas pärast
“maailmarevolutsiooni” läbikukkumist Saksamaal sügisel
1923 enda rehabiliteerimiseks partei ees üht võitu. Zinovjev kutsus
enda juurde punaarmee luureülema J?nis B?rzi?ši ja ütles
talle: “Me ei hakka tegutsema nii nagu Saksamaal. Meil on vaja uusi
meetodeid – mitte mingeid streike, mitte mingit agitatsiooni. Ainus, mis
meil vaja, on mõni tugev monoliitne grupp, mida juhiks
käputäis punaarmee komandöre, ja kahe-kolme päevaga oleme
Eestis peremehed.”
Vajalikud löögirühmlased
mobiliseeriti Peterburis kiiresti ning B?rzi?š andis nad Vene
väliskomissariaadile alluva Peterburi välismaalaste büroo
sekretäri Rudolf Vakmanni käsutusse.
Löögirühmad Venemaalt
Novembri
lõpuks 1924 olid ettevalmistused lõpetatud ja 28.–29.
novembril hiilisid löökrühmlased üle Eesti piiri.
Seljakottides toodi kaasa relvi ja muud lahingvarustust.
Nii olid 1.
detsembril Eestis kohal punaarmee kindralstaabi ohvitserid Karl Rimm ja A.
Tummeltau, endised brigaadikomandörid Lillakas, Riuhkrand ja Teiter,
Punaarmee Pihkva polgu komandör Jaan Lemming ja hulk teisi pikaajalise
lahingukogemusega eestlastest ohvitsere.
Lisaks Zinovjevile osales
putši ettevalmistamises veel hulk Kominterni ja Venemaa juhtivtegelasi,
nagu Otto Kuusinen, Lev Kamenev, Vjatšeslav Molotov ja isegi
ka Jossif Stalin. Sõjaväelastest aga näiteks punaarmee
staabiülem Mihhail Frunze, punaarmee varustusülem J. Unschlicht jt.
Tallinnas korraldas Zinovjevi käsul vägesid siinne Venemaa saadik M.
Kobetski.
Mässu mahasurumise ajal tabati koos Erich Vakmanniga
ka Vene saatkonna töötaja, kuller J. Maritov. Maritov tunnistas
üles enda osalemise putši ettevalmistamises, andis välja rea
mässu juhte ja peastaabi asukoha Tõnismäel ning kinnitas, et
Tondi kasarmuid rünnanud lööksalga juhid ja relvad olid
Venemaalt. Lisaks Maritovile võttis putšist otseselt osa veel
hulk Vene saatkonna töötajaid, kellest tabati viis.
Kuigi
mäss ei tulnud täiesti ootamatult, valitses Tallinnas varahommikul
koordineerimatus ja peataolek. Putšistidel õnnestus
hõivata mitu elutähtsat asutust, nad mõrvasid 21 inimest,
nende hulgas teedeminister Karl Karki. “Sel momendil rippus Eesti
Vabariigi saatus noateral,” iseloomustas seda
sõjaväeluure kauaaegne ülem kolonel Karl Laurits.
Seekordne Moskva rünnak õnnestus siiski tõrjuda. Osalt ka
seetõttu, et Venemaa, kartes Inglismaa sekkumist, otsustas viimasel
hetkel oma käed puhtaks pühkida. Nii jäi ära ka Vene
vägede tõ
enäoline sissetung
Eestisse.
Detsembrimässu õnnestumine oleks toonud
Eestile kohutavad tagajärjed. Juba enne mässu olid koostatud
nimekirjad neist eestlastest, kes tuleb pärast riigipööret kohe
hukata. Ainuüksi Pärnus, kus toona elas umbes 18 000 inimest, kuulus
likvideerimisele vähemasti 1800 isikut. Terves Eestis aga umbes 60 000 ehk
kogu eliit.
Kas meile oleks appi tuldud?
Euroopa ajakirjandus reageeris detsembrimässule elavalt. Poolehoid
selles Taaveti ja Koljati võitluses kuulus selgelt Eestile. “Eesti
rahvas väärib meie täielikku sümpaatiat praegustel
katsumise aegadel. Oma vahvuse ja meelekindlusega on ta päästnud end
suurest hädaohust. Revolutsiooni propaganda, mida aetakse Moskvast ja
Peterburist, on üleilmne oma püüetes ja Tallinna mäss on
tähelepanuväärt hoiatus. Ta heidab heledat valgust
nõukogude poliitika viimase aja arenemise peale,” kirjutas The
Times.
“Et venelased on asjasse segatud, on kindel. Juhtivad
kommunistid pole mitte ainult kaudselt vastutavad oma propaganda kaudu, vaid
aitasid väljaastumisel ka otseselt kaasa,” süüdistas Briti
sotsialistide leht The New Statesman.
“See on üldist
iseloomu kandev hädaoht, mille vastu tuleb võidelda. Kuna
revolutsionäärid rahvusvaheliselt tegutsevad, tuleb ka nende vastu
võitlust rahvusvaheliselt organiseerida,” teatas Temps
Pariisist.
Deutsche Allgemeine Zeitung kutsus aga kogu Euroopat
üles. “Euroopa näeb und, et Vene kommunistlik partei on oma
maailmarevolutsiooni plaanist loobunud. Tallinna mäss peab Euroopat
sellest unest äratama.”
Niisuguseid toetusavaldusi on
saanud Eesti ka praegu. Kuid kas oldi valmis Eestit ka tegelikult aitama? Ei.
Detsembris näitas seda Eesti tagantjärele veaks osutunud samm. Nimelt
sai Eesti saadik Londonis Oskar Kallas 1. detsembril välisministrilt
käsu paluda Inglise laevastik Tallinna alla. Kallas edastas palve Briti
välisministeeriumile, ent sai keelduva vastuse. Ministeeriumi
Põhjaosakonna juhataja John D. Gregory kinnitas küll Londoni
jätkuvat toetust Eesti iseseisvusele, kuid lisas: “Mis me teha
võime, kui näiteks venelane teile kallale tungib? Me ei või
sõjariistadega ühegi Euroopa maa vabadust kaitsma minna.”
Õnnetuseks jõudis laevade lugu ka Briti ajalehtedesse,
mis jättis Eestist mulje, et see väike riik ei saa oma riikluse
kaitsmisega ise hakkama. Ja see oli kasulik Venemaale, kes püüdis
Balti riike näidata negatiivses valguses. Või nagu väitis
Briti luureohvitser R. J. Meiklejohn – venelased soovisid 1.
detsembriga suurt kära teha ja näidata Eestit kui ebastabiilset
riiki, kus Lääne ärimeestel on ohtlik äri ajada.
Pronkssõduri vapustuse üle elanud Eesti võiks eelnenud
loost õppust võtta. Välisajakirjanduse ja kõiksugu
poliitikute toetusavaldusi Eestile on küll liigutav kuulda, ent neist ei
maksa joovastusse sattuda. Appi tullakse vaid sellele, kes suudab end ka ise
kaitsta. Meil pole aga isegi paari lennukit, millega õhuruumi turvata.
Kui hiljaaegu lükati tagasi Kaitsepolitsei palve töötajate arvu
suurendada, siis millest me räägime? Kaitsepolitsei oluline
tugevdamine ja K-komando sarnaste üksuste juurdeloomine ei peaks ju
käima eelarveülejäägiga eputavale riigile üle
jõu.