Pronkssõduri vari transiidil

Muuga sadama suure väetisetransiidifirma DryBulkTerminal juht Vladimir Volohonski ütleb, et Läti mängis meid üle ja võib kõvasti võita, kui Eesti-Vene suhetes teravneb nn pronkssõduri konflikt.

Kuidas suhtute võimalikesse Venemaa-poolsetesse majandus- sanktsioonidesse?
Alustan kaugemalt, 1991. aastast. Meie, kes me sadamas töötasime, ei katkestanud ühekski päevaks reisijatevedu ega tööd sadamas. Osalt just sellepärast kujunes meil olukord transiidis paremaks kui naabritel. Nüüd, kui poliitikud transiidist räägivad, on järsku kõlama hakanud
 spekulatsioonid teemal “Vene transiit”. Saage aru – sellist asja ei ole olemas! Ei ole ei Vene ega Venemaa transiiti. Transiit tähendab kahe otsa vahelist ühendust. Aga meie vaatame ainult üht otsa ja ütleme, et me saame ka ilma selleta hakkama. Transiit hakkab kulgema meist geograafiliselt ülevalt- või altpoolt. Läbi Läti, Leedu, Soome. Ja meie osutume tõesti mittevajalikuks lisandiks.
Asjadele tuleb läheneda realistlikult. Aga selle asemel hirmutame jälle kord Venemaa nagu kolliga. On selge, et Venemaal on probleemid. Ja neid ei tohi maha vaikida. Aga kui valitseb selline ühekülgne tõlgendamine, on see kahetsusväärne. Poliitika peaks olema tasakaalukas.
 
Suhted Venemaaga on muutunud keerulisemaks. Kas see on mõjutanud teie suhteid Vene äripartneritega?
Praegu ajavad äri peamiselt soliidsed inimesed. Ei ole enam 1990. aasta, kui varastasid kaablirulli ja olidki ärimees valmis. Tänased ärimehed oskavad käituda. Sellepärast hakkabki praegust olukorda selgitades alati lihtsalt häbi.
Miks? Sellepärast, et kuidagi piinlik on öelda “teate, see on ainult valimiste pärast...”. Kui tegemist ei olegi spekulatsiooniga, vaid probleem on Eestis tõepoolest aktuaalne, siis miks just nüüd ja mitte 1991. aastal? Sellepärast kõik ütlevadki, et põhjus on valimistes. Ja see jätab ebasiira mulje. Just seda ongi keeruline selgitada.
Vaadake, igal pool maailmas kehtivad omad mängureeglid. Paljudes demokraatlikes riikides ei tuleks kõne allagi, et parlament arutaks uusi seaduseelnõusid või võtaks vastu seadusi sada päeva enne valimisi. Tuleks endalt ausalt küsida: ma surun praegu selle seaduse läbi, valimised toimuvad ära, aga mind ei valita – ja mis siis selle seadusega edasi saab? Poliitilises mõttes on see ebakorrektne. Siinkohal tahaksin öelda, mida ma arvan meie riigi diplomaatilise kultuuri kohta. Kuidas võib saata teise riiki diplomaadiks inimest, kes seda riiki ei salli? Ma ei taha solvata Marina Kaljuranda – tema on tolerantne. Ma pean silmas Mart Helmet ja tema diplomaatilist missiooni Venemaal...
 
Transiit on majanduslik küsimus. Aga kui jätta majandus kõrvale? Kas probleem on teile tundetasandil selge?
Jah. Loomulikult on probleem hinnangus ajaloosündmustele. Aga ajalugu ei alga mingi konkreetse kuupäevaga. Mitte nii, nagu ütleb humorist Žvanetski: “Naise kirjast parteikomiteele: “1989. aasta 1. novembril kell 16.02 armusin, ja 1989. aasta 22. aprillil kell 15.45 lakkasin armastamast.””
Ajalugu nii ei alga.
Jah, okupatsioon oli. Sinna ei saa parata. Teine asi on see monument, mis siin seisab. Ausammas mitte sõdurile, kelle kannul tuli KGB, vaid sõdurile, kes võitles Hitleri-vastases koalitsioonis, millesse kuulusid nii inglased kui ameeriklased, kellest me praegu üritame nii väga eeskuju võtma. Pole tähtis, kus ta hukkus. Ta hukkus võitluses fašismiga. Aga nüüd on asi ju hoopis muus! Me oleme hakanud sellesse ajaloo hindamisse segama tuleviku probleeme. Selles hullumajas on juba absoluutselt võimatu öelda, kas see m onumen t peab seal seisma v& ;otild e;i mitte.
 
Kas Vene majandusmeetmed on tõepoolest võimalikud?
Mulle tundub, et meil on inimesi, kes neid lausa ootavad. Tuleb arvestada, et kisakõrisid on nii Eesti kui ka Venemaa poolel. Neid, kes õhutavad kon­flikti. Mõistuse häält kuulates ma ei usu, et ausammas teisaldatakse. Siin on asi majanduses ja moraalis.  
Kellele on kasulik, kui transiit Eestist ära läheb? Läti kirjutab praegu alla piirilepet. Aga kuidas meie reageerime? Lätlased jõudsid ette. Ja siit edasi on asi lihtne – majandus. Sest kui nad avavad veel üks-kaks piiriületuspunkti, hakkavad autod sõitma Läti kaudu. Ja mida meie sellest võidaksime? See oleks täpselt nii, et “????? ???? ???? – ????? ? ???? ???? ?????? ?????”.
 
Aga kuidas jääb moraaliga?
Mu ema on 83aastane, tegi läbi Leningradi blokaadi. Tema käib mälestusmärgi juures austamas nende inimeste mälestust, kes võitlesid fašismiga ja kaitsesid teda Leningradis külma ja nälja eest.
Kuidas mina sellesse suhtun? Mina käin monumendi juures austamas inimesi, kes võitlesid fašismiga. Moraali kohta ütlen nii palju: ausamba äraviimine, mahavõtmine – see on nõukogude stiil. Venemaal hävitati ju kõik, mis meenutas tsaariaega. Ja mida nad sellest võitsid? Kaotajaks jäid! Praegu aga üritavad seda kõike taastada. Ajalugu olematuks ei tee. Ja ausambad ei puutu siin üldse asjasse. Hea küll, kui me tahame kedagi tõepoolest ümber matta, siis tuleb seda teha tasakaalukalt, mitte valimiseelse agoonia käigus.
 
Kas pooldate mõnd parteid?
Ma ei kuulu ühtegi parteisse. Aga valima lähen. Olen hääletanud eri parteide poolt. Sõltuvalt nende majandusprogrammist. Praegu ma pooldan protestihääletust – ma olen kõigi vastu (naerab). Kahjuks – ja õnneks – on meie asend selline, nagu ta on. Ja seda tuleb ära kasutada. Mitte kiskuda transiiti emotsioonide pinnal käivasse arveteõiendamisse.

Vladimir Volohhonski

• 58aastane
• Oli Eesti NSV ajal Tallinna Vanasadama (seal, kus praegu asuvad reisilaevade terminalid) direktor.
• Praegu Muuga sadamas töötava lao- ja transiidifirma DBT (väetised) juhataja ning üks omanikke.
• DBT kasum oli 2005. aastal 65 miljonit krooni, aasta enne seda 81 mln kr.
• Asutas DBT koos Vene endise raudteeministri poja Rustam Aksjonenko ja siinse transiidi suurkuju, mullu surnud Aadu Luukasega.
• Võimukas ja omal alal asjatundlik juht.
• Kirglik jalgpallifänn ja -toetaja.