Protestisümbol Esja lahkub
Esja tähistab koos kaasvõitlejatega häälekalt oktoobrirevolutsiooni aastapäeva ja korraldab 1. mail Vene saatkonna ees miitingu juhtimaks tähelepanu Vene kodanike õigustele Eestis. Esja võitleb kaevurite parema elu-olu eest ning nõuab Toompeal, et Mart Laar ostaks talle saapad, kuna pensionist nende jaoks ei jätku. Esja lävib kõrgete ametnikega Eestis, Venes ning Euroopas. Esja käib riigiga kohut, tema tegevuse vastu tunneb korduvalt huvi kaitsepolitsei. Teda on ähvardatud ja üle kuulatud. Esjast valmis hiljuti dokfilm. Esja on tegija. Võitleb inimõiguste eest, nagu ta ise ütleb, mitte ainult ei räägi sellest.
Esja Šur (69) on nagu maskott. Viimasel kümnendil, võibolla kauemgi veel, on vähe olnud protestiaktsioone, kus üheks aktiivseimaks osaliseks poleks olnud Esja Lazarevna Sillamäelt.
Nüüd Esja lahkub. Miks? “Ma ei taha olla lihtsalt sümbol. Võidelda tuleb, aga ma ei saa. Keegi ei toeta meid – ei rahaliselt ega moraalselt,” lausub lüheldane, ligi seitsmekümnene ent jätkuvalt tarmukas juudiproua.
1999. aastast, kui loodi siinsete vähemuste kaitseks Kaasmaalaste Ühendus, on Esja ja tema organisatsioon Sillamäe Vene kodanike liit mängust välja jäetud. Vene ja Eesti valitsused neid ei tunnusta ning sponsorid pöörasid selja.
“Vene valitsusest teatati meile, et oleme ekstremistid ja nemad ei taha ekstremistidega tegemist teha,” lausub ta.
Isiklikud asjad müüs maha
Esja ees laual lebab tihedalt täiskirjutatud paberileht. See on loetelu isiklikest asjadest, mis ta viimase kolme aasta jooksul on maha müünud, et püha ürituse jaoks veidigi raha saada. Helistada on ju vaja, lehti tellida ning kirjapaberit ja trükimasinalinti osta. “Oma raamatukogu olen müünud, ja serviisi. Paljud asjad veel. Ma arvan, et kokku 40-50 000 krooni eest. Suurt midagi pole enam järele jäänud,” räägib proua Esja. Vana värvitelekas Raduga, mida ilmselt kellelgi vaja ei lähe, on veel alles ning raadio Melodija ka.
Mõtlen, et Esja on nördinud, äkki solvunudki. Aga vana võitleja ajab pea püsti ja ütleb, et jah, ta pole viimased 10 aastat puhkust saanud ja mitte keegi pole mu töö eest aitäh öelnud, aga solvunud ta ei ole. Solvunud peaksid Esja sõnul olema need inimesed, kelle õiguste eest ta võitles. “See peaks olema riigi asi oma kodanikke kaitsta ning toetada organisatsioone, kes inimesi aidata soovivad,” ütleb ta.
Esja ja tema võitluskaaslaste staap asub Sillamäel Rumjantsevi tänaval, stalinistlikus hoones. Rõske, kõrgete lagedega ruum, mille üüri lubas Vene saatkond Eestis suuremeelselt kinni maksta, ent pole seda siiani teinud. Näib, et viimase värvikihi sai see ruum siis, kui maja ehitati. Viiekümnendatel, siis. Seintel on plakatid lakooniliste lööklausetega, seinal mängib krapp Vene raadiojaama Majak. Telefon, mille kunagine Sillamäe meer Jaak Tamm, tänaseks siit ilmast lahkunud Tallinna ekslinnapea Esja organisatsioonile andis, on nüüdseks ammu tumm ning aparaat ise on eest ära lauasahtlisse peidetud. Kurb.
Tagasi Mogiljovi
Esja räägib, et läheb Valgevenesse, Mogiljovi linna. Seal elab siiani tema kaksikõde Mira (Sõnast mir, arvab Esja). “Ma mäletan, kui algas sõda, olime perega linna lähedal suvilas. Saksa lennukid lendasid üle küla ning kellukad õitsesid. Ning kui sõda lõppes, meil õega on sünnipäev 9. mail, kingiti meile kaks kotti õunu.”
Pärast kooli tahtis Esja saada ajakirjanikuks. Lahkus Valgevenest Leningradi sisseastumiseksameid tegema, aga ei saanud sisse. Valis siis mäeinstituudi, mille lõpetades suunati ta tööle Eestisse. Esialgu oli ta teadur Kohtla-Järvel põlevkiviinstituudis, pärast töötas Sompa kaevanduses. “Kontoritöö ei istunud mulle, tahtsin inimesi näha, tahtsin rohkem tegevust.” Esja oli kaevanduses insener-leiutaja-ratsionaliseerija, nagu ma pikast ja keerukast ametinimetusest, mille vanaproua mulle vene keeles pidulikult ette deklameerib, aru saan. Esja leiutas vajalikke seadmeid. Näiteks on tema mõttetöö vili trummel, mis põlevkivi sorteeris ning mis aastaid kavandust teenis. “Ma ei ole mingi nostalgik, aga nõukogude ajal oli kõik vajalik olemas. Ma sain oma töö eest autasusid, käisin kuurortides – Krimmis, Pärnus…,” mõtiskleb Esja.
1989. aastal läks ta aga kaevanduse juhtkonnaga tülli. “Nad tahtsid leiutajatele vähem maksta, kui oli ette nähtud,” lausub ta. Sellest ajast on Esja võidelnud. “Ma võitlesin Nõukogude ajal bürokraatiaga ja võitlen Eesti vabariigis bürokraatiaga. Inimesi on ju vaja kaitsta ametnike omavoli eest.” Me jõuame oma jutuga sinna, kust alustasime. Esja räägib pikalt ja põhjalikult inimõigustest. Organisatsioonist, mida ta juhib. Harvakuuldavalt kõrge häälega, loetleb ta järjest juhtumeid, kus lihtsad inimesed just tänu talle ja tema mõttekaaslastele on oma probleemidele lahenduse saanud. “Ja meid nimetatakse ekstremistideks!” Ta on vist ikka nõrdinud.
See, millal Esja Eesti tolmu jalgadelt pühib ning õe juurde Valgevenesse kolib, ei ole veel päris selge. “Mul on vaja veel üht-teist organisatsioonis korraldada. No ja korter on vaja maha müüa,” räägib ta kuidagi ebakindlalt, justkui poleks äraminek ikkagi nii kindel. Äkki on siinsetel ametnikel veel vara rõõmustada tülika vanainimese lahkumise üle? “Ütleme, et ma pole ses küsimuses täppi i-le peale pannud.”
