See nimepanemise asi oli nii, et talumees läind mõisa nime saama ning seal küsitud, et mis nime sa siis tahad."

Salme Eitea (91) istub diivaniserval, kiigutab jalga, naerul nägu ees, ja seletab.

"Ta old äbelik mees, ta pole teand midagi ütleda, ning vastand: ei tea. Ning mõisahärra panigi siis sellise nime: Eitea."

 

Tädi Liispeti fluorograafi-lugu

Tütar Maire Lest tuleb teisest toast.

"Memm, kas sa seda tädi Liispeti lugu rääkisid?

Salme: "Ei pole rääkind."

Tütar Maire: "Tädi Liispet oli isa õde, lõbus ja naljamaias inimene."

Salme: "Liispet sai sõja ajal aavata, kuulis viletsasti ning rääkis palju. Ta ei kuuld, kui teised rääkisid, ning siis rääkis rohkem ise!"

Maire: "Ning lugu oli nii, et ta läks arsti juurde - fluorograafi juurde. Arst küsis nime, tema vastas: Elisabeth Eitea. Arst küsis veel mitu korda üle ja Liispet kordas tähthaaval: Elisabeth Eitea. Ja mõne päeva pärast tuli Liispetile koju arsti paber, nime kohale oli kirjutanud Elisabeth ja selle taga oli küsimärk. Liispet käis pärast kodus ringi ja rääkis: vähe sellest, et ma kurt olen, nüüd olen lollakas ka veel!!!"

Salme naerab lõbusasti, jalg lööb rõõmsalt takti kaasa.

 

Salme puusaliigese lugu

Salme: "Ma olin neli-viis aastat tagasi Keila aiglas - mulle pandi uus puusaliiges. (Vana puusaliiges oli nii läbi, et tegi kõndimise ajal raks-raks-raks ning selle järgi oli hea samme lugeda.)

Ning Keila aiglas olid õed kõik vene tüdrukud ja keegi ei uskund, et Eitea saab olla inimese nimi. No ma seletasin neile siis, et vene keeles on see... Mis ta vene keeles ongid?"

Maire: "Ne znaaju!"

Salme: "No vatt, jah. Ütlesin neile, et mu nimi on vene keeles ne znaaju.  Küll nad siis imestasid - kuidas saab olla inimesel selline nimi!"

 

Milvi viktoriini-lugu

Salme: "Ning mu tütrel Milvil (praegu Milvi Aru) oli seuke asi, et ta oli viktoriinis ka sees."

Maire: "Ta mängis võrkpalli ja oli Eesti naiskonna kapten. Ning ükskord küsiti mälumängijatelt, et nimetage Eesti võrkpallikoondise kapten. Need, kes saatsid kirjaliku vastuse "ei tea", need ei saanud punkti. Aga need, kes ütlesid suuliselt - "ei tea" - nende vastus loeti õigeks!"

Salme: "Sest see kõlas nagu Eitea!"

(Pärast räägib Milvi Aru mulle telefonis, kuidas Rein Karemäe teinud võistlustest reportaaži ja rääkinud muidugi seda ka, kuidas mängija Eitea platsil tegutseb ja pärast tuldud Karemäed noomima, et ise reporter ja ei tea, mis on mängija nimi!)

 

Maire kõrgushüppamise lugu

Maire: "Ma tegin ka omal ajal sporti, hüppasin kõrgust. Ükskord olid võistlused, ma andsin ennast ilusti üles. Kohtunik küsis mitu korda üle, ja ma kordasin kannatlikult, et Maire Eitea. No tuli minu kord ja kohtunik kuulutas: Nüüd hüppab Maire ei-tea-kes! Ja kõik naersid. Ma ei saand aru ka, mis nad naeravad. Aga no katsu niimoodi keskenduda - ja j&a uml;lle latt maas!"

 

Vanapoisi pruudi lugu

Salme kiigutab aga jalga - mis tal viga kiigutada, metallist puus käib õige libedalt.

Ja tütar Maire räägib: "Kui ma tööle läksin, olin ma üsna nooruke - kaheksateist kasinasti - ning meil töötas üks vanapoiss, viitkümmet veel täis ei olnud, nelikümmend kaheksa ehk oli. Ja ükskord nääride ajal, kui pakke jagati, küsis näärivana ta käest: "No, räägi siis meile, mis su esimese pruudi neiupõlvenimi ka oli!" Vanapoiss laiutas käsi: "Ei tea!!!"

Kõik vaatavad minu otsa: no selge - meie Maire!

Mina, noor tüdruk, üleni punane..."

 

Albert Uustulndi lugu

Salme ja Maire vaatavad üksteisele otsa ja arutavad, et kes neid lugusid ikka märkas üles kirjutada või meelde jätta. Omade jaoks oli see nimi ju tavaline asi.

Ehk Maire õed Milvi ja Aino mäletavad midagi?

Milvi naerab telefonis kõlava häälega:

"Oi, selle nimega sai nalja kogu aeg! Ma olin kuuendas või seitsmendas klassis, kui ühel päeval asendas füüsikaõpetajat hilisem kuulus kirjanik Albert Uustulnd (ta oli ise lõpuklasside poiss). Ja lugu oli sedasi, et õpilane, keda ta küsis, pidi ütlema nime ja vastama hakkama. Küsis siis mind, ma tõusin püsti, ütlesin: "Milvi Eitea." Rohkem ei jõudnud ma midagi öelda, kui juba teatati: "Istu, kaks!" Ja kui siis päevik välja võeti ja hakati otsima, kuhu see kaks panna, hirnus terve klass naerda, nagu jaksas!"

 

Susside lugu

Veel üks Salme tütar, Aino (praegu Aino Vilbre), õnnestub telefoni otsa saada.

Aino: "Oi, seda oli ju küll, et poisid tahtsid ikka teada, et mis su nimi on, ja neile sai vastata, et Eitea. Ja nemad muidugi ei uskund ega saanudki teada, mis nimi on.

Aga minuga oli selline lugu, et ma lõpetasin Tallinnas kergetööstustehnikumi ja läksin Kommunaari juurdelõikajaks. Lõikasin susside jaoks nahast tükke välja. Ja siis pidi üles kirjutama, palju nahka kasutas ja lõppu nime.

Pärast käis meister vihast vuhisedes mööda tsehhi ringi ja turtsus: "Kurat võtaks, võtab siit susside jaoks nahka ja siis kirjutab, et ei tea, kes võtab!!!""

 

Igasugu muud lood

Maire: "Kuni seitsmenda klassini hüüdsid klassivennad mind hüüdnimega "Eit". Ning kui ma seitsmendasse klassi läksin, siis hakati venitama Ei tea. Aga 8. klassis olin juba Eitea."

Aga kui Maire õde Milvi mehele läks ja sai uueks perekonnanimeks Aru, siis kommenteerisid sõbrad-tuttavad, et siiamaani oli kogu aeg ei tea, ei tea! Nüüd tuli lõpuks ometi aru pähe!

Ja kui Milvi oli üksvahe õpetaja, siis õpilased ei julgenud tema poole nimepidi pöörduda, ütlesid "õpetaja Milvi".

Milvile meeldis oma nimega nalja teha. Teeb siiamaani.

Milvi: "Kui keegi küsib, mis mu neiupõlvenimi oli, ma küsin vastu: "Sa siis ei tea?" Ta ütleb: "Ei tea!" Ja siis on mul hea öelda: "Näe, tead ju küll - ma olingi Eitea!!!"

Salme pojatütr el Üllel oli tore klassivend, kes saatis Üllele kooliajal postkaardi, kuhu kirjutas peale vene keeles Ülle Neznaju. Ja kaart tuli kohale ka.

 

Eitea nimi enam edasi ei lähe

Salmel on küll mitu tütart, aga üksainuke poeg (Ülo Eitea), ja poeg Ülol on ainult tütred, neil ka juba uus nimi.

Maire: "Memm meil siin rääkis, et jääge parem mehele minemata! Muretsege lapsed ja..."

Salme (lõbusasti naerdes): "Oleks jäänd vanaks tüdrukuks, oleks nimi edasi läind! On seda meest siis nüid nii väga vaja olnd!!!"

Salme mehel Richard Eiteal (1907-1966) oli "igavene pesu" õdesid-vendi. Kuressaares elavad tänini Richardi kauged sugulased Roomet Eitea ja tema naine Eeli Eitea. Ja nende tütar Pille ja poeg Hillar. Aga Hillari lapsed pole enam Eitead. Hillar võttis naise nime - tema oma lastele nime pärast mingit jama ei taha!

Salme: "Mul on küll kahju. Selle nimega saab vahel ikka miskit nalja!"

Maire: "Sai neid poisse narrida ning..."

 

Mis siis teha?

Salmel on kaval plaan varuks: "Peab järgmise nimede jagamise tegema! Et kui siis nimepanija küsib, et mis nime sa tahad, siis vastad: ei tea!"

Üks võimalus on veel. Kui keegi Salme järeltulijatest kunstnikuks-kirjanikuks hakkab, võib ju vabalt võtta põneva kunstnikunime - Eitea!

Kui palju mõisnikud nimede panemisel improviseerida said?

Aadu Must,
ajalooprofessor

Improvisatsiooni oli, aga mitte väga palju. Seadus nõudis, et ühes kihelkonnas (mis hõlmas õige mitu mõisat) ei tohtinud olla mittesugulastel üks ja sama nimi. See tähendas, et keegi pidi nimed üle vaatama, et nad ikka erinevad oleks. Nii pandi nimed tavaliselt ikka talu nime järgi.

Aga tihtipeale oli kihelkond suur ja nimedest tuli lõpp kätte. Siis hakkasid pastorid nimesid ümber tegema. Vooremaal on näha, et Otsa nimest on tehtud Pealtotsa ja Altotsa ja igasugu muid variante. Või on muudetud mõnda tähte. Andressonist on tehtud Andrekson jne.

Aga improvisatsiooni oli muidugi ka ja nii tuli igasuguseid koomilisi nimesid. Muide - seda Eitea-nime on kasutatud ka Saksamaal.