Proua riigisekretär

Hillary Rodham Clinton (61) saab maailma võimsaima riigi välisministriks. Mida talt oodata?

Õmmeldes ehteestilikult pintsaku nööbi külge, võin rõõmuga teatada, et Hillary Clintoni nimetamine Ameerika Ühendriikide riigisekretäriks (ehk välisministriks) sobib nädalalehele Eesti Ekspress õige hästi. Meie toimetuses töötab ajakirjanik, kes on proua Clintoniga tantsu keerutanud, nii et tulevane riigisekretär pidi lausa kingad jalast heitma. (Aga sellest pajatab Madis Jürgen pikemalt leheküljel A 40.)

Siinkirjutajale jättis omal ajal sügava mulje, et üks teine tähtis ameeriklane, John McCain rääkis kunagises avalikus loengus Eesti metsavendadest. Nii kirjutab Mart Laar tänavuse oktoobrikuu ajalehes Diplomaatia. Laar teeb kaudselt järelduse, et McCaini valimine presidendiks sobinuks meile (meile sobivad need, kes teavad ja hindavad meie metsavendasid). Võib-olla on tulevase riigisekretäri tantsitamine väiksem saavutus, aga ikkagi, me oleme Ekspressi toimetuses üpris rahul. Pay us more respect!

Kuna Hillary Clintoni vastuvõetavus USA välisministrina on sellest kriteeriumist lähtudes Eestile parim, asugem teisejärgulise küsimuse juurde: kas ta on vastuvõetav ka näiteks hiinlastele, iraanlastele, venelastele või siis kaasmaalastele ameeriklastele?

Alustame viimastest. Neil on seoses Hillary Clintoni ametisse nimetamisega silme ees huvitav paralleel. Vast valitud president Barack Obama kangelane ja eeskuju on teatavasti neegerorjade vabastaja, president Abraham Lincoln. Huvitaval kombel on mõlemad mehed Illinoisi osariigi esindajaid (rohkem selliseid USA ajaloos pole). See pole kõik – Lincolni suurim rivaal 1860. aasta presidendivalimistel oli New Yorgi kuberner William Henry Seward ja ka Obama rivaal tema enda partei sees oli New Yorgi senaator, kelle nimi on Hillary Clinton.

Pärast presidendiks valimist kutsus Lincoln suurrivaal Sewardi oma meeskonda, pakkudes talle... välisministri kohta. Ning täpselt sama tegi nüüd Obama: ka tema kutsus kunagise rivaali Hillary oma meeskonda ning samuti välisministriks.

Lincolni-Sewardi tandem viis USA kodusõjani. Obama-Clintoni tandem – eks me näe. Olgem optimistlikud.

Clintoni ja Obama suhteid ei peeta sõbralikeks. Eks pika ja ränga presidendikampaania kestel ütlesid mõlemad teineteise kohta nii mõndagi, mida oleks nüüd targem unustada. Obama kasutas iroonilisi sõnu, kõneldes Hillary välispoliitilisest kogemusest, mis saadud presidendiprouana mööda maailma tuuritades (selles funktsioonis külastas Hillary umbes 80 riiki). Kokkupõrkeid oli ka konkreetsemalt. Näiteks rivaalide sõnavahetus Iraani asjus. Bushi administratsioon pani selle riigi “kurjuse teljele”, kuigi suhtlemine Iraaniga on pigem nagu kuuma kartuli hüpitamine peost pihku. Washingtonile ei meeldi Iraani tuumaprogramm, ent samas vajavad ameeriklased iraanlaste heatahtlikku neutraalsust Iraagi normaliseerimisel.

Olukord on keeruline ja nüanssiderohke. Pole saladus, et Hillary oli (on?) Iraani suhtes karmimalt meelestatud kui Barack. Viimane nimetas esimese hoiakut vaenlastega mitte rääkida “naeruväärseks”, esimene aga vastas selle peale, et teine on “vastutustundetu ja varjamatult naiivne”.

Hillary on tuntud ka selle poolest, et ta soovis panna Iraani revolutsioonilist islamikaardiväge (ajatollade isiklik sõjavägi) terroristlike organisatsioonide nimekirja. Kongressis ei läinud see seadus siiski läbi.

Clintoni esimesi muresid USA esidiplomaadiks asudes võib olla tegelemine Iraaniga. Ütleme otse, et valimiste-eelses tuhinas tema huulilt kostnud laused, nagu ka eelnevad sammud Ühendriikide kongressi liikmena, ei loo asja juurde asumiseks häid eeldusi.

Hillaryt tundvad inimesed ei kujuta ette, et ta võiks end asetada alluva rolli. Siit tekib järgmine probleem: kui Clintonil ja Obamal on erinevad nägemused välispoliitilistes küsimustes, siis kes ikkagi hakkab USA välispoliitikat kujundama?

Vastus peaks kõlama, et loomulikult president. Kui ta ei saa seda teha otse, siis kaudselt. Siin tuuakse näiteks, kuidas Bush ajas kahvlisse üle-eelmise riigisekretäri Colin Powelli. Powell asus ametisse nägemusega, mis ei vastanud Bushi omale (kas või Iraaki tungimise küsimuses), ent tema käed seoti sellega, et Bush saatis riigidepartemangu otsustavatele kohtadele omad mehed. Nimetatakse aseminister John Boltonit, kes intrigeeris ja susserdas Powelli vastu.

Hillaryle on see hoiatav eeskuju. Clintoni nõunikud (anonüümseks jäänud muidugi) räägivad, et Hillary olevat Obamalt enne riigisekretäriks hakkamise nõusolekut nõudnud kaht eeltingimust: õigust moodustada oma tiim ise ning õigust suhelda presidendiga otse, ilma et teda vahendaks rahvusliku julgeoleku nõunik. Viimase nimi on nüüdseks teada. See on merejalaväelasest kindral James L. Jones, kunagine NATO Euroopa vägede juhataja. Ta on tuntud kui tasakaalukas ja erapooletust hoidev mees, kelle toetus Clintoni ja Obama erimeelsuste puhul on siiski presidendi poolel. Arvatakse, et merejalaväelase roll ongi Clintonile vastukaaluks olemine.

Mida võibki mõnikord ehk vaja minna. Clinton on tuntud oma jäägitu toetuse poolest Iisraelile.

Ta on isegi öelnud, et USA peaks Lähis-Ida katma oma tuumavihmavarjuga ning kui keegi ründab Iisraeli, siis andma “massiivse vastulöögi”. Siit kumab lokaalse tuumasõja võimalus.

Kindral Jones on sellise ohu maandamiseks õige mees. Tal on muu hulgas suur Lähis-Ida kogemus; seal tegutsedes ta ei eelistanud juute araablastele.

Riigidepartemangu nimetatakse moolokiks, mille töös hoidmine nõuab distsipliini ja punktuaalsust. Öeldakse, et Hillaryl need omadused puuduvad. Erinevalt Obama valimistiimi laitmatust ning täpsest tööst valitses Hillary valimismeeskonnas paras kaos. Samasugusele järeldusele jõuti ka Baracki ja Hillary veebikülgede analüüsil: esimesel oli kõik peensusteni läbi mõeldud, teisel aga kuidagi lohakavõitu. Juhitakse tähelepanu, et Hillary veebiküljel oli lauseid, mis olid kirjutatud läbivalt suurte tähtedega. Seda tõlgendatakse võrgus karjumiseks. Poliitikud ei tohi karjuda.

Lõpuks meid huvitav punkt. Peale rõõmustava fakti, et proua Clinton on Rocca al Mare vabaõhumuuseumis reinlenderit keerutanud, tahaksime hirmsasti teada, milline võiks olla riigisekretär Clintoni hoiak meie idanaabri suhtes.

Ajakirja Foreign Affairs 2007. aasta novembrinumbris Clintoni nime all ilmunud mahukas artikkel “Security and Opportunity for the Twenty-first Century” (“21. sajandi julgeolek ja šansid”) sisaldab Venemaa kohta mitmeid mõtteid.

Ühendriigid ja Venemaa peaksid läbi rääkima tuumaarsenalide vähendamise küsimuses.

Moskvaga on keeruline suhelda, sest Putin takistas Kosovo iseseisvust, ta üritab energiakandjaid kasutada relvana oma lähemate ja kaugemate naabrite vastu, ta on pannud USA ja Euroopa tavarelvastuse vähendamisel ja tuumarelva leviku tõkestamisel proovile. Putin on kitsendanud oma riigis vabadusi, on loonud uue oligarhide klass i, ta sekkub endiste Nõukogude vabariikide sisepoliitikasse.

Ent samas oleks viga näha Venemaas vaid ohtu. Putin on kasutanud energiamüügist saadud rikkusi lihtsate inimeste elu parandamiseks. USA vajab partnerlussuhteid Venemaaga mitmete oluliste küsimuste lahendamisel. Iraani tuumaambitsioonide tõkestamisel näiteks. Samas peab USA selgelt ütlema, et tema soov näha Venemaas partnerit sõltub sellest, kas Venemaa tugevdab demokraatiat või pöördub tagasi autoritaarsusse ja naabrite asjadesse sekkumise poliitika juurde.

Foreign Affairsi artikkel on kirik keset küla, seal on igaühele midagi. 2007. aasta oktoobris ilmus ajalehes Boston Globe üks natuke selgem mõtteavaldus: “Kõigepealt olen ma huvitatud sellest, mida teeb Venemaa väljaspool oma piire. Ma ei arva, et ma võiksin Ühendriikide presidendina viibutada näppu ja öelda Venemaa rahvale, et neil peaks olema teistsugune valitsus.”

Kas siit saab järeldada, et riigisekretär Clinton hakkab olema esimene USA välisminister, kes tunnistab multipolaarset maailmakorda, kus riikidel on õigus korraldada oma siseelu erinevate poliitiliste nägemuste järgi? Pagan teab.

Kutselistel välispoliitika kommenteerijatel on tulekul palavad ning töörohked päevad.

Hillary Clinton

• sündinud 1947. aasta 26. oktoobril Chicagos
• hariduselt jurist, õppis Yale’i ülikoolis
• oli USA esimene leedi 1993–2001
• 2001 kuni tänaseni New Yorgi osariigi senaator
• 2008. aasta presidendivalimiste üks peategelasi
• 22. novembril levitati teadet, et valitud president Barack Obama pakub talle riigisekretäri kohta