Provintsieksootika Argentiinas

Annika Marmora leiab Loode-Argentiinas asuvast Saltast eest inimtühjad orud ja imemaitsvad lihapirukad.

Pärast lõpmatuna tunduvat lennureisi üle ookeani võib väsinud reisilist Buenos Aireses tabada väike pettumus – pole ju siin midagi nii jalustrabavalt võõrapärast, mida peale läbitud vahemaid õigustatult oodata võiks. Vaid siin-seal annab mõni ehtlatiinolik element tunnistust sellest, et vaatamata oma rõhutatult euroopalikule olemusele asub Buenos Aires siiski Lõuna-Ameerika mandri lõunakoonuses.

Seepärast eelistavadki paljud rännumehed pärast põgusat linnaekskursiooni, tangoetendust ja kohustuslikku grill-liha manustamist (vastavalt rahakoti paksusele) kas kesklinna siselendude lennujaamast või bussijaamast Argentina põnevamate kantidega tutvuma minna. Seejuures olgu öeldud, et tugevate elamuste janulisel tuleb tubli tunni-paari jagu föderaalpealinnast edasi lennata, et eksootilisema ilmega maastike ja inimesteni jõuda.

Mul õnnestus hiljuti külastada Buenos Airesest 1600 kilomeetri kaugusel asuvat  Salta provintsi Loode-Argentinas. Salta la Linda ehk Kaunis Salta, ütlevad argentiinlased. Salta tähendab nimelt ketshua keeles kaunist. Tõepoolest – see Boliivia ja Tshiili vahel asuv mägine provints köidab nii loodusliku kui ka inimkäte poolt loodud iluga. Aastal 1582 asutatud Salta pealinn on tervikuna üks paremini säilinud näiteid hispaania koloniaalarhitektuurist Argentinas. Salta võimsad kirikud, ohtrad võlvkäigud ja apelsinipuudest ääristatud kitsad tänavad meenutavad kangesti Andaluusia pärli Sevilla’t. Kuid ehituskunsti iseärasustega sarnasused ka piirduvad. Tänaval liikujaid vaadeldes teadvustub selgelt,  et siinsed peremehed pole just mitte alati olnud praegused konkistadooride järeltulijad.

Salta provintsi veidi üle miljonilisest elanikkonnast üle kolmandiku on põlisasukad indiaanlased. Palju on ka mestiitse. Enne hispaanlaste vallutusi küündis Inkade impeerium tänase Salta territooriumini. Sellest perioodist on kahjuks säilinud vaid üksikuid varemeid. See-eest aga kohtab kõikjal, ka väljaspool provintsi pealinna, keset inimtühjasid orgusid ja mägesid, imposantseid ja uskumatult hoolitsetud katoliku kirikuid, pühapilte ja muud sümboolikat. Salta igati heterogeenset rahvastikku seobki ühte vankumatu austus traditsioonide vastu. Kuid ärgem olgem naiivsed – eurooplastest rõhujate tavade kummardamine teenib siin tänaseni jõukate valgenahaliste maaomanike huve. Kõigile on teada, et lõviosa provintsis toodetavast rikkusest koguneb jätkuvalt Salta kuberneri ning käputäie teiste valgete perekondade kätte. Arhailine kombestik aga sunnib põliselanikke vaikides olukorraga leppima.

Salta linnast eemaldudes saame taas kord kinnitust teadmisele, et indiaanlased elavad ülimalt tagasihoidlikult. Nende sissetulekuallikaks on turistidele müüdav käsitöö. Eriti hinnatud on kangastelgedel kootud värvilised villased tekid, laamavillast kampsunid, mütsid ja käpikud ning hõbeehted. Indiaanlaste käest saab osta ka mäestikupäikese käes kuivatatud tomateid ja vürtse. Kindlasti tuleb proovida ka kohaliku köögi delikatesse, millest paljud
kuuluvad inkade resteptipärandisse. Nõnda ei tohiks maitsmata jätta humintat, mis kujutab endast maisitõlviku kattelehe seest serveeritavat riivitud maisi põhjal valmistatud hõrku püreed. Isukamatel sööjatel aga soovitan paluda endale kausitäis locrot ehk maisist, ubadest,  ihasaadusest ja juurviljast valmistatud konsistentset ühepajatoitu. Hoopis patt oleks aga degusteerimata jätta üle Argentina tuntud Salta provintsi empanadasid ehk käsitsi tükeldatud lihatäidisega pirukaid. Viimaseid saab isegi Salta lennujaamast külmutatud kujul kaasa osta.

Salta pealinnast välja sõites on võimalikke turismimarsruute mitu. Salta provints on ju pindalalt kolm korda suurem kui Eesti. Eriti tasub külastada Cafayate viinamarjaistandusi provintsi lõunaosas, sõita « pilverongiga » läbi Andide mäetippude, tutvuda Salta rahvusparkide ja Kolumbuse-eelse tsivilisatsiooni üksikute varemetega.

Meie valisime sihtkohaks müütiliselt ilusa Cachi küla, mis jääb Salta pealinnast “kõigest” 157 kilomeetrit Lääne poole. Argentina mastaapides polegi seda palju, kuid tähelepanu – asfaltkatteta tee Cachisse viib läbi kõrgmäestiku. Pimedas seda teekonda ette võtta ei soovitata. Päevasel ajal on aga reis Cachisse tõeline elamus, eeldades muidugi, et bensiinipaak pilgeni täis pumbatud ja pidurid autol korras.

Tolmune tee kurvitab esialgu päris pikalt kaktuselistest taimedest kaetud puna-rohekirjude mägede vahel. Aeg-ajalt jääb ette vaid mõni väike kitse- või lehmamakari. Inimasutus on hõredast hõredam. Lõpuks pääseb tee siiski mägede vahelt välja ning ees avaneb inkade ehitatud 19 kilomeetri pikkune lintsirge teelõik, mis kannab nime Tin Tini Sirge. Siin võib isegi kerge hapnikupuuduse all kannatada, sest merepinnast on tee nüüd 3000 meetri kõrgusel. Pea aga laskume taas orgu tagasi. Jääb läbida veel mõned käänud-keerud ja lähenemegi taas asustatud punktidele. Tomatid kuivavad punase vaibana mäejalamil, mõned indiaanlased koguvad saaki linade sisse. Cachi lumised harjad juba paistavad.

Indiaanlased pidasid neid 6700 meetri kõrguseid tippe soolamägedeks. Seepärast panidki nad kohale nimeks Cachi, mis tähendab ketshua keeles soola. Võimalik, et nad ei teadnud, et tegemist hoopis igilumega. Sest vaatamata sellele, et Cachi asub 2280 meetri kõrgusel merepinnast, ei saja seal kunagi lund. Õhutemperatuur püsib aasta läbi nii umbes 20 kraadi ringis.

Cachis on kontrast koloniaalstiilis hoonete ja kohaliku elanikkonna vahel veelgi teravam kui Salta pealinnas. Missa ajal Cachi imekaunisse kirikusse sisenedes võib igaüks veenduda, et mustjasssinakalt läikivate peadega kogukond on oma esivanemate rituaalid jäädavalt katoliku liturgia vastu vahetanud. Küla avaral ja piinlikult puhtal keskplatsil palli toksivad poisikesed on aga Buenos Airese tuntuimate vutiklubide värvidesse end riietanud. Tundub, et sealsamas kõrval asuv Cachi arheoloogiamuuseum on ainuke koht, kus põliselanike kultuurist veel midagi alles jäänud.

Külast veidi eemal asuva madalama mäe tipus ilusteb võimas arkaadkäikudega valge ehitis. Võiks arvata, et seal resideerib külavanem või keegi teine tähtis suurmaaomanik. Igaks juhuks ostustame kohalike käest siiski järele pärida, mis kohaga tegemist. Uhkusega kostavad meile rahumeelsed ja vaoshoitud külainimesed, et seal asub hoopis Cachi küla surnuaed. Seal, mäe otsas, jumalatele lähemal.