Provotseerimise raske kunst
Maailmakuulus viiulikunstnik Joshua Bell mängis
Washingtoni metroos neli miljonit dollarit maksval Stradivariuse viiulil
hommikusel tipptunnil ja teenis möödakäijatelt 34 dollarit. Kui
Bell mängib kontserdisaalis, makstakse talle umbes tuhat dollarit minuti
eest. Metrooeksperimendi korraldas ajaleht Washington Post, et uurida, kas
kiirustavad inimesed panevad tähele ilu enda ümber, ja kui panevad,
siis kas ja kuidas see korda läheb.
T-särki ja teksadesse
riietunud Bell mängis Bachi ja Schubertit. Ainult üks 1097st
inimesest, kes Bellist mööda tõttasid, tundis kuulsa viiuldaja
ära.
Washington Post Magazine’i toimetaja Gene Weingarten
viitab oma artiklis piiblikohale pärlite loopimisest sigade ette.
“Kui me ei leia hetkegi kuulamaks muusikat, mida esitab üks maailma
paremaid mängijaid, siis mis meid üldse suudab puudutada?”
küsib Weingarten retooriliselt, kritiseerides tänapäeval omaks
võetud hullumeelselt kiiret ja enesekeskset elutempot.
Võib ju eelkirjeldatud häppeningi nimetada järjekordseks
ebaõnnestunud provokatsioonikatseks. Siin üritati inimesi
provotseerida iluga, aga see ei kottinud kedagi. Mis saaks, kui saata
mõni Eesti megakuulsus, nagu näiteks Arvo Pärt või Eri
Klas, Balti jaama tunnelisse või Viru keskusesse viiuldama? Kuna Eesti
on väiksem kui Ameerika, siis tõenäoliselt tuntakse need
härrasmehed ära. Kuid kas keegi ka kuulama viitsib jääda,
on iseküsimus.
Provokatsioonist kunstis ja teatrilaval arutleti ka
läinud nädalal Kanuti Gildi saalis peetud sümpoosionil. Esinejad
tõdesid, et tänapäeval on mõjuva provokatsiooni
korraldamine tõepoolest keeruline. Filmimees Ilmar Raag arvas, et
paremini võiks see õnnestuda mittekunstnikul, sest rahvahulgad on
harjunud, et kunstnikud peamiselt veidrustega tegelevadki, ning see ei
üllata eriti kedagi. Siiski suutis teda ennast üllatada, et
puberteetidest publik tema uudisfilmi “Klass” kõige
jõhkramate ja valusamate kohtade peale hoopiski naeru kihistas.
Kanuti Gildi laval on tantsitud ihualasti, aga politsei pole
ühtegi etendust katkestanud.
Koreograaf Krõõt
Juurak rääkis, et tänavale on küll lihtsam minna
rõivastatult, aga laval pole suuremat vahet. Ise olen näinud,
kuidas politsei kunstikooli Non Grata häppeningi katkestas – alasti
kunstnikud rippusid Vabaduse väljakul puu otsas ning neid käsutati
alla tulema ja riidesse panema. Aga siin oli tunda, et politsei tegutses nagu
rohkem vormitäiteks – see polnud ehe skandaal, vaid pigem skandaali
tuimavõitu etendamine. Et nagu kohusetundest või nii.
Ilmar Raag arvas, et kui pronkssõduri ümber plank püsti
lüüakse, võiks plangu külge kinnitada sildid “Siia
ehitatakse sünagoog”. Aga seda ei tohiks teha sümpoosionil
samuti esinenud kunstnik Marco Laimre, sest siis ei võetaks
provokatsiooni tõsiselt.