Ei või olla!

Tundes Kaur Hansonit - oskate ehk oletada, milles teda süüdistatakse?

Oletan, et tal ärimehena on süüdistus rahalistes asjades? Ei oska küll midagi arvata.

Teil ei tekkinud temaga kokku puutudes kunagi kahtlusi, et Kaur Hansonil võiks olla pedofiilseid kalduvusi?

Ei. Polnud midagi, mis sellele viidanud oleks. Pedofiili ongi välise hoiaku ja käitumise järgi väga raske ära tunda. Mingeid iseloomulikke reeglipärasusi, mille järgi neid ära tunda, pole. Pole ka tüüpilist perekeskkonda, kust pedofiilid tulevad. Samuti ei ilmne pedofiilia varakult, enamasti on pedofiilide puhul tegemist 40-50- aastaste meestega.

Pedofiilia piirid on tegelikult väga hägusad. Sel häirel võib olla mitu kriteeriumi. Ei ole sugugi kindel, et pedofiil alati käitub täiskasvanu mõttes seksuaalselt. See võib tähendada ka paitusi-embusi, pedofiil ise võib olla ka impotent.

Ära tunda me endi keskel selliseid inimesi ei saa?

Inimese käitumisele antav seletus sõltub situatsioonist. See, kas kellegi paitused tulenevad kaastundest või pedofiilsest motiivist, ei ole kunagi ühemõtteliselt tajutav.

On see haigus, psühhiaatriline hälve?

Psühhopaat Kaur ilmselt ei ole. Psühhopaadi  või antisotsiaalse isiksuse tunneb ära selle järgi, et näiteks ei tunne ta kaastunnet, teise valu ning tal puudub igasugune oskus asetuda teise inimese olukorda. Pedofiili puhul pole kuskilt näha, et ta ei oskaks suhelda, suhteid luua.

Näiteks teatud seksuaalsusega seotud eripärased kalduvused ilmnevad suhteliselt varajases eas, kuid see veel ei tähenda, et need kalduvused kinnistuvad ja ilmnevad käitumises. Näiteks homoseksuaalsed fantaasiad on kordselt enam levinud ja esinevad ka inimestel, kes ei käitu homoseksuaalsetena. Ehk teiste sõnadega - inimesed kujutluspiltides elavad läbi asju , mida nad ei pruugi kunagi elus tegelikult realiseerida.

Lisaks on hälve kirjeldatav alati kultuuris levinud normi suhtes. On kultuure, kus seksuaalsuhe 12-aastasega ei ole pedofiilia ilming, nagu on ka kultuure, kus seksuaalvägivald lääne kultuuri mõttes on norm ehk lähedaste suhete loomulik sisu. 

Keskkond määrab selle, mida ebanormaalseks peetakse. Kui meesinimene näitab seda, mis tal on mantli all, Pirita metsas, siis ta on patoloogiline liputaja, kui ta teeb seda Chippendale´ina laval, siis on see justkui erootiline kunst.

Karta on, et peale Nabokovit on pedofiiliast kui perverssusest palju raskem rääkida, mis omakorda tähendab, et lääne kultuuriruumis on tekkimas üha rohkem diskussioone pedofiilia olemuse ja tagajärgede kohta.

Ega „Lolitat" ilma asjata ära ei keelatud, ühiskond ei osanud sellega midagi peale hakata. Aga võtame pedofiialiat kui nähtust, mis lapse psüühikat rikub, täiskasvanud inimene kuritarvitab last ja see väärastab teda kogu eluks.

Selle tulemuseks on praeguste teadmiste seisuga psüühilised häired alates posttraumaatilisest stressist, mis hävitab arengut kuni seksuaalhälveteni. Näiteks intsesti ohvritel ei ole mingit pääsu arengu- ja käitumishäiretest. Samas ei pruugi põhjuseks olla intsest ise, vaid  sellega kaasnev vägivaldsus või ebaadekvaatse süütunde tekkimine või mingi muu tegur. Pedofiilia on karistatav, sest me näeme selle tagajärgedena lastel arenguhäireid ja/või  psühhopatoloogiat.

Kaur Hansoni puhul tegi tema „avastamise" eriti raskeks see, et ta tegustes laste heaolu eest võideldes ühiskonnale nii vajalikul alal ning oli sellega meheliku hoolimise musternäiteks. Just sedalaadi empaatiat peetakse praegu  väga kiiduväärseks.

Kaur Hansoni lastekaitse-tegevuses on väga raske näha pedofiilseid motiive. See tähendaks, et oleksin pidanud hakkama kahtlustama kõiki meessoost lasteaia-õpetajaid, lastekaitsetöötajaid  jne. See tähendaks üleüldise paranoilise maailmapildi tekkimist.

Kas teie suhtumine Kaur Hansonisse muutub?

Ma viin ratsionaalselt lahku tema teod, see mis ta ühiskonnale olulist ja vajalikku tegi, ei kaota väärtust. Professionaalse psühholoogina ma võin teda mõista, nagu ma mõistan ka  kurjategijat-sarimõrvarit.

Aga inimesena?

Kummastav. Kurb. Shokeeriv.

Kust jookseb normaalse laste-armastuse ja vajaliku hoolimise piir ja kust muutub see perversseks huviks?

Toon näite: olen aeg-ajalt sunnitud parkima ja ootama Balti jaama pargi läheduses. Seal on lastele ehitatud mänguplatsid. Imelikul kombel  istuvad mänguplatsi juures olevatel  pargipinkidel mõnikord ka ülikondades mehed, kes mängivaid lapsi üksisilmi vaatlevad. No ei ole nad ei reaktsioonide ja ega vaatamise põhjalikkuse tõttu kohe kuidagi nende laste isad-vanaisad.  Sa võid ju mõelda, et selles on midagi ebaloomulikku, aga teha neile midagi loomulikult ei saa - pole ju keelatud mängivate laste pikaajaline jõllitamine ... 

Samas on meil nii palju lapsi, kes vajavad hoolivust ja tähelepanu.

Meil ei oleks midagi selle vastu, kui lapsel oleks lähedane sõber, kellega ta näiteks käib kinos ja joob limonaadi. Kui täiskasvanud inimene tahab luua lähisuhteid võõraste lastega, siis ei ole see meie arusaamise järgi normaalne.  Ühelt poolt välistab intsestihirm sugulastevahelise seksuaalsuse ja teisalt - sugulaste omavaheline psühholoogiline lähedus kaitseb lapsi ja on normaalse arengu tarvilik tingimus. 

Mis toimub sellise inimese hinges ja teadvuses, kes ühe käega kirjutab artikleid teemal „Ära löö last" ja nö teise käega, eraelus ise ahistab lapsi?

 Ega need tunded-mõtted ei puutugi teadvuse tasandil kokku. Ma võin olla verejanuline sadist kellegi võõra suhtes, ja samas hooliv pereisa oma lapse suhtes. Inimese sisemaailmas muudetakse ka üksteist välistavad tegevused, mõtted ja väärtused omavahel loogiliselt kooskõlas olevaks.

Kui missioonilt tulnud inimene tapab oma naise ja kaks last, siis sisemises maailmas võib olla tema põhjenduse loogika selge ja argumenteeritud  - tema kui pere ainus kaitsja: kui mind enam ei ole, siis nad on kaitsetud, ma armastan neid niivõrd, et ainus võimalus neid päästa kurja maailma eest on nad tappa. Selline vastutustunne tundub kõrvaltvaatajale ebaadekvaatne, kuid tema enda taustsüsteemis on see loogiline ja argumenteeritud. Ka pedofiili maailmapilti mahub korraga mitu mõttekäiku: ma armastan lapsi, ma tunnen neile kaasa, ma kaitsen neid ja...teen nendega, mis tahan. Tema maailmapildis pole midagi valesti või vastuolulist.

Ta elab oma tungid välja äraspidisel moel, olles hunt lambanahas või kits kärneriks. Hansoni senised edumeelsed teod saavad nüüd teise märgi, sõnumi sisu muutub küüniliseks.

 Isiklik motiiv ja sellest tulenev eesmärk ja see, mida inimene  avalikus sfääris teeb, ei langegi enamasti kokku. Igas tegevuses on midagi, mis on ainult isiklike huvide ja eesmärkide saavutamise pärast ette võetud.Tõsi - inimesel on kalduvus sõnastada avalikkuse ees oma tegevuste eesmärgid ja motiivid sellisena, et avalikkus suhtuks positiivselt tema tegevusse ja kus enamasti ei kõla nö. egoistlik motiiv. Kes siis ikka tahaks väita, et näiteks erakonda astumine on seotud isikliku heaolu parandamise eesmärgiga. Kuigi selline eesmärk on täiesti loomulik ja kõigile omane, ei ole avalikkuse ees sobilik oma eesmärki niimoodi deklareerida. Ehk teiste sõnadega - ühiskonnas eksisteerib tava varjata teatud isiklikke eesmärke sotsiaalselt sobilike eesmärkide ja motiividega. Eriti puudutab see selliseid isiklikke eesmärke,  millede saavutamine on antud kultuuris taunitav või karistatav.

 Me ei saa inimese üle otsustada tema sotsiaalsete motiivide põhjal - see on küll kurb järeldus.

Oleks ülimalt ohtlik teha inimeste tegutsemise eesmärkide kohta järeldusi selle alusel, mida inimesed avalikult väidavad olevat oma tegevuse eesmärgiks.

Oleks ka imelik, kui valimistel saaks kõige rohkem hääli see, kes teatab, et tema eesmärgiks on saada hea koht ja palju raha. Valimistel saab ilmselt ikka hääli see, kes lubab hoolitseda kõikide inimeste heaolu ja õnne nimel...

Mida me saame teha oma laste kaitseks?

Lastekaitse seisneb selles, et me võimalikult vähe püüame sattuda lastele ohtlikesse olukordadesse. Pane tähele, ole rohkem koos lastega, jälgi võõraid.

Selge on see, et 100% kaitset ei ole võimalik selles ühiskonnas anda, kus me elame. Loomulik soov oleks ehitada „eraldavad aiad" nö. heade ja halbade inimeste vahele. Siiski saab hinnang demokraatlikus ühiskonnas  inimese kuuluvuse kohta  „heade" ja „halbade" sekka toimuda ikka tagantjärele, mitte prognooside põhjal. Paraku.

Aga kõik see õudus toimub nendesamade aedade, kuldsete väravate taga...

...mis ongi kõige ebameeldivam uudis, et see osa, keda me oleme pidanud ühiskonna kullafondiks, ei ole alati vastav nendele ideaalide, mida me arvame neil olevat.

Kas Kaur Hansonit on mõtet kümneks aastaks vangi panna?

Kohtuotsuse taga on juriidilised argumendid. Seaduste mõttes ilmselt on, aga kas see annab tulemusi... Kui ta kümne aasta pärast sealt tagagi tuleb, on ta hoopis teine inimene. Ent põhiolemuselt inimene ei muutu.  Keskkond tingib küll käitumise, mis tähendab, et surve all on käitumine reeglitele vastav, aga niipea kui nad välja saavad, pöörduvad teatud aja möödudes endise elu juurde tagasi. Ehk sisuliselt taastub endine eluviis.

Neil on kriminaalhooldus ja kohustuslik grupiteraapia.  

Enamuse seksuaalkõrvalekallete teraapia seisneb  impulsside kontrollima õppimises. Tõsi küll, väga vähese eduga pikaajalise efekti mõttes. Käitumine pärast karistuse kandmist ei tegelikult muutu. Lihtsam on kasutada muid meetodeid.

Te peate silmas keemilist kastratsiooni?

Mitte ainult. Ka elektrishokiga „ravitakse" - samal põhimõttel nagu alkoholismi sundravis. Aga nende meetodite mõju on lühiajaline.

Kas me peaksime rääkima meedias rohkem pedofiilidest?

Kaur Hansoni näide on selles mõttes ebatavaline, et tema tõttu satuvad igasugused lastele suunatud tegevused negatiivse tähelepanu alla. Juba ajakirjanik T.H. Liivi juhtum oli piisavalt halb - aga nüüd kõik, kes väidavad, et teevad midagi laste heaks, satuvad paranoilise tähelepanu alla.