Psühholoog Pulver: Uskumatu. Kurb. Õõvastav
Kuulusite Kaur Hansoni poolt juhitud Lastevanemate Liidu teadlaskogusse, ta on teid oma meedia-sõnavõttudes tsiteerinud. Olete kuulnud, et ta viibib juba pool aastat eeluurimise all vanglas?
Ei või olla!
Tundes Kaur Hansonit – oskate ehk oletada, milles teda süüdistatakse?
Oletan, et tal ärimehena on süüdistus rahalistes asjades... Ei oska küll midagi arvata.
Te ei kahtlustanud temaga kokku puutudes kunagi, et Kaur Hansonil võiks olla pedofiilseid kalduvusi?
Ei. Polnud midagi, mis sellele viidanud oleks. Pedofiili ongi välise hoiaku ja käitumise järgi väga raske ära tunda. Mingeid iseloomulikke reeglipärasusi pole. Pole ka tüüpilist perekeskkonda, kust pedofiilid tulevad.
Pedofiilia piirid on tegelikult väga hägusad. Ei ole sugugi kindel, et pedofiil alati käitub täiskasvanu mõttes seksuaalselt. See võib tähendada ka paitusi-embusi, pedofiil ise võib olla ka impotent.
See, kas kellegi paitused tulenevad kaastundest või pedofiilsest motiivist, ei ole kunagi ühemõtteliselt tajutav.
On see haigus, psühhiaatriline hälve?
Psühhopaat Kaur ilmselt ei ole. Psühhopaadi või antisotsiaalse isiksuse tunneb ära selle järgi, et ta näiteks ei tunne kaastunnet ning tal puudub igasugune oskus asetuda teise inimese olukorda. Pedofiili puhul pole kuskilt näha, et ta ei oskaks suhelda, suhteid luua.
Hälve on alati kirjeldatav kultuuris levinud normi suhtes. On kultuure, kus seksuaalsuhe 12aastasega ei ole pedofiilia ilming, nagu on ka kultuure, kus seksuaalvägivald lääne kultuuri mõttes on norm ehk lähedaste suhete loomulik sisu.
Keskkond määrab, mida ebanormaalseks peetakse. Kui meesinimene näitab seda, mis tal on mantli all, Pirita metsas, siis ta on patoloogiline liputaja, kui ta teeb seda Chippendale’ina laval, siis on see justkui erootiline kunst.
Karta on, et pärast Nabokovit on pedofiiliast kui perverssusest palju raskem rääkida, mis omakorda tähendab, et lääne kultuuriruumis on tekkimas üha rohkem diskussioone pedofiilia olemuse ja tagajärgede üle.
Ega “Lolitat” ilmaasjata ära keelatud, ühiskond ei osanud sellega midagi peale hakata. Aga võtame pedofiialiat kui nähtust, mis lapse psüühikat rikub; täiskasvanud inimene kuritarvitab last ja see väärastab teda kogu eluks.
Selle tulemuseks on praeguste teadmiste seisuga psüühilised häired alates posttraumaatilisest stressist, mis hävitab arengut, kuni seksuaalhälveteni. Näiteks intsesti ohvritel ei ole mingit pääsu arengu- ja käitumishäiretest. Samas ei pruugi põhjuseks olla intsest ise, vaid sellega kaasnev vägivaldsus või ebaadekvaatse süütunde tekkimine või mingi muu tegur. Pedofiilia on karistatav, sest me näeme selle tagajärgedena lastel arenguhäireid ja/või psühhopatoloogiat.
Kaur Hansoni puhul tegi tema “avastamise” eriti raskeks see, et ta tegutses laste heaolu eest võideldes ühiskonnale nii vajalikul alal ning oli sellega meheliku hoolimise musternäide. Just sedalaadi empaatiat peetakse praegu väga kiiduväärseks.
Kaur Hansoni lastekaitse-tegevuses on väga raske näha pedofiilseid motiive. See tähendaks, et oleksin pidanud hakkama kahtlustama kõiki meessoost lasteaia-õpetajaid, lastekaitsetöötajaid jne. See tähendaks üleüldise paranoilise maailmapildi tekkimist.
Kas teie suhtumine Kaur Hansonisse muutub?
Ma viin ratsionaalselt lahku tema teod, see, mis ta ühiskonnale olulist ja vajalikku tegi, ei kaota väärtust. Professionaalse psühholoogina ma võin teda mõista, nagu ma mõistan ka kurjategijat-sarimõrvarit.
Aga inimesena?
Kummastav. Kurb. Šokeeriv.
Kust jookseb normaalse lastearmastuse, vajaliku hoolimise piir, kust alates muutub see perversseks huviks?
Toon näite: olen aeg-ajalt sunnitud parkima ja ootama Balti jaama pargi läheduses. Seal on lastele ehitatud mänguplatsid. Imelikul kombel istuvad mänguplatsi juures olevatel pargipinkidel mõnikord ka ülikondades mehed, kes mängivaid lapsi üksisilmi vaatlevad. No ei ole nad ei reaktsioonide ega vaatamise põhjalikkuse tõttu kohe kuidagi nende laste isad-vanaisad. Sa võid ju mõelda, et selles on midagi ebaloomulikku, aga teha neile midagi muidugi ei saa – pole ju keelatud mängivate laste pikaajaline jõllitamine...
Mis toimub sellise inimese hinges ja teadvuses, kes ühe käega kirjutab artikleid teemal “Ära löö last” ja n-ö teise käega, eraelus ise ahistab lapsi?
Ega need tunded-mõtted ei puutugi teadvuse tasandil kokku. Ma võin olla verejanuline sadist kellegi võõra suhtes, ja samas hooliv pereisa oma lapse suhtes. Inimese sisemaailmas muudetakse ka üksteist välistavad tegevused, mõtted ja väärtused omavahel loogiliselt kooskõlas olevaks.
Kui missioonilt tulnud inimene tapab oma naise ja kaks last, siis sisemaailmas võib olla tema põhjenduse loogika selge ja argumenteeritud – tema kui pere ainus kaitsja: kui mind enam ei ole, siis nad on kaitsetud, ma armastan neid niivõrd, et ainus võimalus neid päästa kurja maailma eest on nad tappa. Selline vastutustunne tundub kõrvaltvaatajale ebaadekvaatne, kuid tema enda taustsüsteemis on see loogiline ja argumenteeritud. Ka pedofiili maailmapilti mahub korraga mitu mõttekäiku: ma armastan lapsi, ma tunnen neile kaasa, ma kaitsen neid ja... teen nendega, mis tahan. Tema maailmapildis pole midagi valesti või vastuolulist.
Hansoni senised edumeelsed teod saavad nüüd teise märgi, sõnumi sisu muutub küüniliseks.
Isiklik motiiv ja sellest tulenev eesmärk ja see, mida inimene avalikus sfääris teeb, ei langegi enamasti kokku. Tõsi – inimesel on kalduvus sõnastada avalikkuse ees oma tegevuste eesmärgid ja motiivid positiivsetena, kus enamasti ei kõla n-ö egoistlik motiiv. Kes siis ikka tahaks väita, et näiteks erakonda astumine on seotud isikliku heaolu parandamise eesmärgiga. Ühiskonnas eksisteerib tava varjata teatud isiklikke eesmärke sotsiaalselt sobilike eesmärkide ja motiividega.
Mida me saame teha oma laste kaitseks?
Lastekaitse seisneb selles, et me võimalikult vähe püüame sattuda lastele ohtlikesse olukordadesse. Pane tähele, ole rohkem koos lastega, jälgi võõraid.
Selge on see, et sada protsenti kaitset ei ole võimalik selles ühiskonnas anda, kus me elame. Loomulik soov oleks ehitada “eraldavad aiad” n-ö heade ja halbade inimeste vahele. Siiski saab hinnang demokraatlikus ühiskonnas inimese kuuluvuse kohta “heade” ja “halbade” sekka toimuda ikka tagantjärele, mitte prognooside põhjal. Paraku.
Aga kõik see õudus toimub nendesamade aedade, kuldsete väravate taga...
...mis ongi kõige ebameeldivam uudis, et see osa, keda me oleme pidanud ühiskonna kullafondiks, ei ole alati vastav nendele ideaalide, mida me arvame neil olevat.
Kas Kaur Hansonit on mõtet kümneks aastaks vangi panna?
Kohtuotsuse taga on juriidilised argumendid. Seaduste mõttes ilmselt on, aga kas see annab tulemusi... Kui ta kümne aasta pärast sealt tagasi tuleb, on ta hoopis teine inimene. Ent põhiolemuselt inimene ei muutu. Keskkond tingib küll käitumise, mis tähendab, et surve all on käitumine reeglitele vastav, aga niipea kui nad välja saavad, pöörduvad teatud aja möödudes endise elu juurde tagasi. Ehk sisuliselt taastub endine eluviis.
Neil on kriminaalhooldus ja kohustuslik grupiteraapia.
Enamiku seksuaalkõrvalekallete teraapia seisneb impulsside kontrollima õppimises. Tõsi küll, väga vähese eduga pikaajalise efekti mõttes. Käitumine pärast karistuse kandmist tegelikult ei muutu. Lihtsam on kasutada muid meetodeid.
Te peate silmas keemilist kastratsiooni?
Mitte ainult. Ka elektrišokiga “ravitakse” – samal põhimõttel nagu alkoholismi sundravis. Aga nende meetodite mõju on lühiajaline.
Kas me peaksime rääkima meedias rohkem pedofiilidest?
Kaur Hansoni näide on selles mõttes ebatavaline, et tema tõttu satuvad igasugused lastele suunatud tegevused negatiivse tähelepanu alla. Juba ajakirjanik T. H. Liivi juhtum oli halb küllalt – aga nüüd äratavad kõik, kes väidavad, et teevad midagi laste heaks, paranoilist tähelepanu.
