Psühholoogi kassiarmastus ajab naabrid hulluks

Noor naine teeb kodutute kasside hooldamisega elu põrguks naabritel, kellest nii mõnigi on vängele haisule alla vandunud ja ära kolinud.

„Tunnete, jah?“ uurib hambaarst Kadri Einre, kui juhatab meid oma hambaravikabinetti Veerenni tänava majas. Juba trepikotta astudes lööb ninna aimatav kassipissi hais.

Treppe mööda neljandale korrusele jõudes on hais juba nii vänge, et silmad jooksevad vett. Vanasti haisesid niimoodi kolhoosi sigalad. Kusjuures pööninguluuk on irvakil ja õhk koridoris liigub.
Kolm aastat tagasi kolis selle kesklinna magusas piirkonnas asuva maja kolmandale korrusele 31aastane psühholoog Mari. Noore haritud naise kirg oli ja on kaitsetud loomad ning nende tohterdamine. Mari pereliikmeteks said kassid ning oma loomaarmastuse märgiks postitas ta internetti nimetuse „My Family“ alla fotosid oma kassidest ja küülikust. Ka Facebooki kontol on Mari enda näo asemel pannud metsiku kaslase portree.

Psühholoogina on Mari keskendunud inimese vaimse tervise arendamisele. Ta peab külalislektorina erinevates kohtades loenguid, üheks teemaks "Sa saad parandada oma enesetunnet.“

Samal ajal ei suuda Mari ise sama soovituse järgi elada ega lase seda teha ka oma majanaabritel. Kohe pärast seda, kui Mari sisse kolis, hakkas tema korterist trepikotta imbuma vänget kassiväljaheidete haisu.

Esimesena püüdis naist korrale kutsuda tema all korterit üürinud advokaat. Mees vestles kirgliku loomaarmastajaga, kes lubas kohe-kohe välja kolida, kuid lubaduseks see jäigi.  Ühistu kahel viimasel üldkoosolekul on põhiteemaks olnud Mari korralekutsumine. Asjaga on tegelnud nii Munitsipaalpolitsei kui Veterinaar-ja toiduamet. Majanaabrid on isegi omakohtu korras püüdnud psühholoogile kätte maksta, kuid - tulutult seegi!

Kõigil ametkondadel on käed püsti – kassiväljaheidete haisu vastu Eesti Vabariigis kaitset ei ole!

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist