Kell kümme hommikul 17. jaanuaril. Tartu maantee kohtumajas istuvad üle laua vastamisi Kati Ernits ning teisel pool ­Maarja Tali ning Triin Vokk, advokaadid kõrval.

Kati Ernits on Eesti esimeste sertifikaati omavate teraapiakoerte, samojeedide Sandy ja Fjodori omanik. 6aastane Fjodor on lugemiskoer, Sandyga käib Ernits lastele koolis õpetamas, kuidas koeraga käituda. Näiteks, miks koertele meeldib rahu ja vaikus või et miks ei tohi koera mitmekesi silitada.

Triin Vokk ja Maarja Tali on kohtus kui Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühingu (EATKÜ) juhatuse liikmed. Tali on ühingu kõneisik ja omamoodi maskott – ta on ühingut vedanud neli aastat ja võtab teraapiakoertega seonduvat väga tõsiselt.

Tali soov on, et Eestis oleks teraapiakoerte üle kindel kontroll. Riiklik register näiteks.

Miks? Kas või hiljutise juhtumi tõttu, kui üks lasteaed soovis endale ühingu kaudu teraapiakoera külla kutsuda.

Kui ühingust öeldi, et laste arv on liiga suur, siis teatati, et nad leidsid koerajuhi juba ise. Hiljem selgus, et koer oli võetud varjupaigast ja viidud sinna teiste koerte murdmise pärast.

„Minul hakkas seda kuuldes jube,“ ütleb Tali. Ja nagu selgub – Eestis ei reguleeritagi, keda võib üldse teraapiakoeraks nimetada.

Vanad kolleegid Ernits, Tali ja Vokk istuvad kohtus vastakuti nagu võõrad.

Ernits läks ühingu vastu kohtusse, sest ta on väga solvunud. Nimelt saatis EATKÜ eelmisel aastal laiali kirja, et Kati Ernits on rikkumiste pärast ühingust välja visatud ega tohi oma koeri enam nimetada lugemis- ega teraapiakoerteks.

« Avalehele 8 Kommentaari