Pult on surnud
”Eesti televisioonitaeva kõige igavam saade on “Pult” “ kirjutab Andres Laasik. “Televisioonis on teatavasti iga minut kallis...“ sekundeerib Margot Visnap.
Siin pole küsimus, miks lugupeetud kriitikud ei haara pulti, kui nende kullahinnalisi sekundeid hakkab kuritarvitama maailma kõige igavam saade. Probleem on pigem selles, miks kobab haritud inimene kabuuri järele just siis, kui mängu astub mõni kultuuriprodukt? Telemülkast immitseb päevast päeva mürgiseid aure, kõikvõimalikku vujerismi, loomapiinamist ja tühiloba. Poltiseikroonikas kotitakse abituid eluheidikuid. Uutes importsaadetes neelavad mehed skorpione või pritsivad silmadega piima.
Sama lugu on kultuurirajatistega. Kedagi ei koti õieti kirju-mirjud supermarketid ja plekist hotellid - trasharhidektuuri koledaimad õiekesed. Küll ollakse piisavalt pädev hanitama uut kunstimuuseumit. Andres Laasik kirjutab, et filmikeskuse rajamine on mõttetu, kuna kunstfilmid hakkavad nagunii jooksma tühjale saalile.
Vohav roppus on paratamatus, mille suhtes isegi esteetiliselt tundlik inimene saavutab teatud immuunsuse. Kultuurivärgiga on aga teine asi ning ETV on selle heaks näiteks. Maksumaksja raha teeb meist selle omaniku, kellel on õigus tellida muusikat. "Puldi“ kidur reiting teeb tast ideaalse peksukoti. See tõestab, kui vastuvõetamatud on reavaatajale spekulatiivsed teemad ja veidigi abstraktsem käsitlusviis, kuivõrd tarbetu on kultuurireflektsioon üldse: "kuradi kõlupead, jahuge oma kohvikutes ja vabastage eeter asjalikumatele saadetele“. Ning kultuurikriitik, kelle ülesandeks peaks olema nõrgema kaitsmine, heidab heauskselt hoopis esimese kivi. Kuna vastane on kaitsetu, saavutab ta agressiivse enamuse eestkõnelejana oma väikese võidu. Kahtlasest targutamisest puhastatud eetriaeg sisustatakse mõne kena laulukaruselliga ning kõik on happy.
Mulle aga “Pult“ meeldis. Meeldis kui põhimõte ja võimalus, ühes Kahu jonnaka idealismi ja Paku edeva teravmeelsusega, ühes obskuursusete targutustega teemal “kas Michael Jackson on intellektuaal“. See on vaeselt tehtud luksustelevisioon, milles lastakse inimesel kõneleda, katkestamata teda kiirete kaameratrajektooride ja kärsitute vahekõllidega. Popkultuurist kõnelev saatesari hoidis halastamatult sokraatilist joont, saades hakkama erutunud vidistamise ja käibeklatshita. Välja ei loositud ühtegi nokatsit. See on televisioon, mida pakkus hüperreaalse meedia ajupesule alternatiiviks kadunud Pierre Bourdieu.
