Kurja kuulsust kogusid punamustad mitte Bushi-vastase lina ega planeeritava aktsiooniga, vaid läinud laupäeval Tallinna vanalinnas toimunud meeleavaldusega, kus karusnahaäri vastu protestimine väljus rahumeelse meeleavalduse piiridest. Selle kohta algatas politsei juba väärteomenetluse avaliku koosoleku seaduse rikkumise pügala alusel.

Sisuliselt osalesid punamustad loomakaitseaktsioonil vaid abijõuna, ürituse ametlik korraldaja ja seega vastutaja on liikumine Loomade Nimel.

Kas te keemiat tunnete?

Rohkem heameelt valmistab noortele anarhistidele hetkel asjaolu, et nende Bushi "tervitusplakat" rippus silla küljes tervelt 25 minutit ja selle alt sõitis läbi vähemalt kaks politseiautot. "Kui ma nüüd politseis Bushi-vastase ürituse tarvis luba hankimas käisin, küsis politseijuht Tarmo Miilits, et mida ma TTÜs õpin. Vastasin, et energeetikat. Ta ütles, et hea, et mitte keemiat, siis ei oska ma vähemalt pommi valmistada. A kust ta teab, et ma ei oska?" muheleb punamustade üks eestvedajaid Tõnis Viira (23). Kolmapäeval suundus tervelt 15 punamusta Tallinna linnavalitsusse avaldusi viima. Kuna politseil ei ole veel üheselt selge, kui suure ala sulgemist ameeriklased Bushi visiidi puhuks nõuavad, ei saa ka meeleavalduse toimumise koha suhtes midagi kokku leppida. Nõnda ei jää meeleavaldajatel muud üle kui esitada taotlusi avalikuks meeleavalduseks mitmes kohas korraga, alates Radisson SASi hotelli esisest kuni Kentmanni tänavani, kus asub USA saatkond. "Kui nad kõik me avaldused tagasi lükkavad, tuleb riigis eriolukord välja kuulutada, et rahumeelseid meeleavaldusi ka teha ei tohiks," märgib anonüümsust paluv noor anarhist.

Elagu revolutsioon!

Teisipäeva õhtul tungles pealinna punamustade tuumik Tallinna Tehnikaülikooli ühikas kahe nariga toas. Seoses ootamatu avaliku tähelepanuga - Bushi vastu meeleavaldamine pakub meediale paratamatult huvi - peavad noored anarhistid töötama välja põhimõtted, kuidas organisatsiooni kohta infot jagada. Häda on aga selles, et organisatsiooni kui sellist õieti polegi. Nimelt ei poolda anarhism hierarhilist organisatsiooni, vaid hoopis vastandub sellele, jutlustades, et otsustusõigus on kõigil ja võim asub rohujuure tasandil. Sellise põhimõtte järgi võiks igaüks punamustadest liikumise tegude kohta pressile infot jagada.

Punamustal on üle Eesti 150 liiget, vaid 30 neist on nõus iga ilmaga ilmuma mis tahes meeleavaldusele. "Saame ühtelugu 15aastastelt Vennaskonna fännidelt kirju, et tahaks liituda. Tahaks mässata kõigi ja kõige vastu. Sel juhul üritame kõigepealt neile selgeks teha, mis sisu on anarhismil," räägib Tallinna ülikooli sotsiaaltöö tudeng Mario Laul (19). Tema ja Viira (23) jutust koorub, et mässamine pole neile eesmärk omaette, vaid teenib kava maa ilma paremaks muuta. Sisuliselt mässavad nad kapitalismi vastu. "Miks on otsustusõigus maailma saatuse üle väikese kliki käes? Kuidas saab seda nimetada demokraatiaks? Miks keegi tuleviku peale ei mõtle? Kuhu sellise tarbimiskultusega välja jõutakse?" pillub Laul retoorilisi küsimusi. Nende küsimuste kallal murravad punamustad oma noori päid (ühenduse statistik ja uusliikmete registreerija Viira on kokku löönud, et liikmete keskmine vanus on veidi üle 20) päeval ja ööl. Vastusena, ainsa lahendusena paistab esialgu vaid mäss. "Süsteemi ei saa seestpoolt muuta," teab Viira. "Sel juhul muudab süsteem sind," lisab Laul.

Maailma rahumeelseimad inimesed

Mõlemad käisid suvisel Peterburi G8 tippkohtumisel süsteemi muutmas ning lõid tänavalahingute asemel aega surnuks Kirovi staadionil, mille Vene võimud kujundasid mässajate kinnipidamisasutuseks. "Seda, et mingit päevalehe ajakirjanikku piiril kinni hoiti, olid kõik lehed täis, aga seda, et meid Kirovi staadionil peediti, ei räägitud kusagil. Mitu korda päevas kontrolliti passi," kirjeldab mässaja igapäeva Viira. Septembris käisid noored ka Soomes Põhjamaade anarhistide kokkutulekul. Too üritus läks ajalukku sellega, et esimest korda tegi Soome politsei koostööd sõjaväega. Aktsiooni nimetati suurimaks ohuks põhjanaabrite riiklikule sisejulgeolekule. "Platsil oli 300 inimest, neist anarhiste heal juhul pooled, aga ikka oli meile vaja kopterite ja tankidega näidata, kes on tugevam," meenutab Laul. Tunnet, kui kõigi ilmakaarte suunas on pool kilomeetrit hambuni relvastatud korrakaitsjaid, iseloomustab muidu jutukas Laul napilt: "Adrenaliin on veres." Vaid mõte, et ollakse väljas õige asja eest, hoiab mässajaid sellises olukorras lahingutandrilt kabuhirmus pagemast.

"Politsei saadab meie vastu oma parimad steroididel kasvatatud pojad, hambuni relvastatud. Meedias näidatakse pärast meeleavaldusi tohutut vägivalda, kuidas globaliseerumisvastased (mis iseenesest on pseudotermin, globaliseerumise vastu ei saa, nimetagem meid alter-globalistideks) lõhuvad ja laamendavad. Tavaliselt on see võimude tahtlik provokatsioon. Kui inimesed on nurka aetud, hakkavad nad enesekaitseks igasugu asju tegema. Seda, et me oleme kõige rahumeelsemad inimesed maailmas, meedia ei näita. See ju ei ületaks uudiskünnist. Vaadake, kuidas politsei on meeleavaldustel tohutult relvastatud, aga meeleavaldajad vastupidi üritavad vägivalda naeruvääristada. Šotimaal näiteks oli hiljuti meeleavaldus, kus meeleavaldajad tulid tänavatele klounikostüümides," peab Ekspressile kiirloengu Pärnumaal õpetaja ametit pidav Indrek Haas (25).

Maha võim!

Haasi võiks pidada praeguse Eesti anarhistide liikumise käivitajaks. Paar aastat tagasi avaldas ta internetis üleskutse moodustada rühmitus Radikaal, et asuda võitlema maailmas valitseva ebaõigluse vastu. Kaasa karjujaid oli tookord palju, aga keegi konkreetse koondumise nimel tegutsema ei hakanud. Alles tänavu aasta algul võttis Viira asja tõsiselt käsile. Punamusta asutamiskoosolek peeti sümboolsel 24. veebruaril. "27. veebruaril oli juba esimene avalik aktsioon - lumememmed kliimasoojenemise vastu. Tegime Toompeale lumememmesid," räägib Viira. Väikekodanlik vabariik võiks ju mässulisele noorsoole läbi sõrmede vaadata, kui nad tõepoolest piirduksid lumememmede tegemise ja internetis agiteerimisega. Olles pettunud ärikliki huvides tegutsevates poli itikutes, on eri vaadetega noored mässajad aga asunud jõude koondama. Organisatsioonide ühinemist veel ette näha ei ole, aga elavjõuga täiendatakse teiste mässajate ettevõtmisi. Nii nagu punamust pani õla alla läinudlaupäevasele loomakaitseaktivistide üritusele, löödi kaasa ka mullusuvises autovastases aktsioonis Vabaduse väljakul, mida ametlikult vedas Prussakovi Rattaühing eesotsas Erko Valguga.

"Isegi Keskerakonna noored ja sotsdemmid teavad, kes on punamustad," usub Viira, et tema liikumine pakub konkurentsi olemasolevatele noorteühingutele. "Aga seda nad ikkagi ei mõista, et meie, anarhistide eesmärk on võimu saamise asemel hoopis võimu kaotamine!" muigab Laul.

Ja kuhu edasi, kas meie elukutselised revolutsionäärid lõpetavad vereloigus kusagil Boliivias?

"Parema meelega nii ei lõpetaks," ütleb Laul pärast pikka mõttepausi.

"Elan oma loodussäästlikku elu ja käin oma riidest kotiga," usub Viira, kes näeb vaimusilmas helget tulevikku, kus lääne inimene jõuab arusaamisele, et kümnetunnine tööpäev ning jalgpalliväljakusuurune auto ei tähenda täisväärtuslikku elu.

Muide - enne veel, kui anarhistid 27.-28. novembril George Bushi vastu välja astuvad, võib neid 25. novembril kohata Viru Keskuses. Seal kavatsevad nad teha tarbimisjumala kummardamise performance'i.