“Ma unistasin lendurielukutsest, sest mind veetles romantika, mille lendurite ümber loob nende hädaohtlik elukutse ja riskeerimine,” vastas Klaus Scheel Rahvalehe küsitlusele aastal 1929. Lendurit Scheelist ei saanud, kuid julgus riskida oli talle omane. See tõi talle kiiresti rikkuse, aga viis ta kord ka kuristiku servale.

Kahekümnendatel aastatel, pärast tulutoovat äri bolševike kullaga, sai Scheelist üks olulisemaid Eesti majanduse rahastajaid. Neid, kes laenasid ettevõtetele raha, oli Eestis väga vähe, neid aga, kes suutsid välismaalt raha hankida, veelgi vähem. Scheel ehitas üles pangakontserni, kuhu kuulusid Tartu Tööstuspank, Pärnu Krediitpank ja Lätis Riia Krediitpank. Kontsern vahendas välislaene Eesti ettevõtetele, eriti tööstusele.

Scheel saavutas järk-järgult üha suurema kontrolli Eesti majanduse üle. Ta ostis üles Saku ja Jõhvi õllevabrikud, hakates suunama kogu Eesti õlleturgu. Scheeli pangale läksid osaliselt või täielikult Eesti suurim masinaehitustehas Franz Krull, Kreenholmi manufaktuur, Türi paberi- ja tselluloosivabrik, Põhja Paberi- ja tselluloosivabrik, transpordifirma Oscar Stude jt. Scheel hakkas arendama ka uut tööstusharu, põlevkivitööstust, asutades Virumaal A-S Kiviõli.

Kolmekümnendate algul tegutses Eestis 17 aktsiapanka, mille bilanss kokku oli ligi 100 miljonit krooni. Scheeli panga bilanss moodustas sellest tervenisti 32 miljonit ehk kolmandiku. Muidugi ei pruugi see arv kajastada tegelikku seisu. “Bilanss on nii keeruline ja segi aetud, et tšort nogi slomit,” iseloomustas ärimees Kolla Vellner. Scheeli panga tihe seotus väliskapitaliga tähendas aga ka suuri riske, sest 1920. aastate lõpul tabas maailma tõsine majanduskriis.

Pankroti äärel

31. detsembril 1930 ennustas Scheel rasket uut aastat. “Kahjuks näib, et eeloleval aastal pigem tuleb arvestada majanduskriisi teravnemisega kui nõrgenemisega,” ütles ta ajalehele Vaba Maa. Ennustus läks vägagi täppi – vankuma hakkas ka Scheeli pank.

8. oktoobri hommikul 1931 kell veerand kümme suleti võimude käsul panga uksed. “Ühe pangakliendiga tekkis panka sulgema ilmunud ametnikkudel panga ruumides äge sõnavahetus, kuna kliendilt taheti võtta ära 1600 kr raha, mis temale parajasti kassast välja oli makstud,” kirjeldab toimunut Vaba Maa. Scheeli pangale oli kehtestatud kolmekuuline moratoorium.

“A-S Scheel ja Ko panga tegevus oli seotud rahvusvahelise rahaturuga. On arusaadav, et vapustused tabasid eelkõige pankasid, kel oli välisriikidega lähem ühendus,” selgitas majandusminister Mihkel Pung. Pärast Inglise naela kukkumist hakkasid Scheeli panga Briti kreeditorid oma varasid pangast suures ulatuses välja tooma. Ühe nädalaga vähenes panga reserv seetõttu 21 miljonilt 17 miljonile. Scheeli panga garantiisid ei peetud enam piisavaks.

Moratooriumi otsuse langetamine polnud aga kerge. Vabariigi valitsus pidas kaks eriistungit. Eesti Panga nõukogu arutas Scheeli küsimust kuni keskööni. Siiski otsustati pangale tugikrediiti mitte anda. Näis, et Scheeli pangaga on lõpp. Kuid Klaus Scheel rabeles välja.

Novembri algul teatasid ajalehed, et Scheel saabus Londonist uute krediitidega ja pank on päästetud. Päästvad kolm miljonit krooni andis Scheeli vana äripartner, pank Mendelsohn & Co. Täpselt kaks kuud pärast moratooriumi kehtestamist, 8. detsembril teatas majandusminister, et moratoorium on lõppenud. Scheel oli suutnud oma panga vee peale tõmmata üllatavalt kiiresti, koguni kuu aega enne moratooriumi tähtaja kukkumist.

Pärast 1931. aastat läksid Scheeli ärid jälle ülesmäge. Edu kinnitas ka pankuri elulaad, millest küll ajalehtedes väga palju juttu ei olnud. Scheel oli tõsine ärimees ega armastanud seltskonnalehtede veergudel esinemist. 1939. aastal teatas Rahvaleht, et pankur tellis Soomest jahi, mis maksis 60 000 krooni. Tähelepanu pälvisid ka Scheeli annetused kultuuri ja haiglate toetuseks.

Avalikkusele oli hästi tuntud ka Scheeli mõis ehk suvila Tallinna lähedal Kosel, mis oli tema meelispaiku. “Ei ole ilusamat ega ihaldatavamat paika, kui seda on Kose. Ei taha minna mujale – võib olla vahest harva teeksin mõne välismaa-reisi, kuid sealt pöörduksin ikka ja ruttu tagasi oma armsakssaanud Kosele,” on Scheel ise öelnud. 1941 sai Scheeli suvekodu kurikuulsaks: NKVD valis selle paiga oma veretööde sooritamiseks. Scheel ise oli selleks ajaks Eestist juba aastapäevad ära.

Lahkumine Eestist

Oktoobris 1939 kutsus Hitler väljaspool Saksamaad elavad sakslased suurele kodumaale. Algas ümberasumine, mille käigus lahkus Eestist 1939/40 üle 12 000 baltisakslase. Scheel Hitleri kutset ei järginud. Ta venitas kuni viimase hetkeni Saksa passi vastu võtmast, ja see põhjustas talle hiljem Saksamaal ebameeldivusi. Jaanuaris 1940 pakkus Hitleri finantsnõunik dr Keppler isiklikult Scheelile Saksa kodakondsust.

Scheeli venitamise põhjusi pole raske aimata. Temas voolas natuke ka juudi verd, mis tegi kindlasti murelikuks. Samuti oli võimatu nii panka kui ka kõiki oma ärisid lühikese ajaga likvideerida. Et Eesti Vabariigi ja ühes sellega Scheeli kui eduka pankuri ja ärimehe karjääri lõpp oli vältimatu, selles Scheel illusioone ei teinud. Ta üritas päästa mis päästa annab.

Päästmisest annab selget märki Scheeli katse viia Eestist kapitali välja, seda riigi poolt kehtestatud keelule vaatamata. Majandusministeeriumi varustusinspektor B. Tiit avastas 1940. aasta algul A-S Kiviõli revideerides ettevõtte aktsiate hämara müügitehingu sadade tuhandete kroonite ulatuses. Ka oli Scheel ostnud 200 000 krooni eest patendi, mida poldud mitte kunagi kuskil rakendatud. “Praegu on selle patendi väärtus võrdne nulliga,” kirjutas ettekandes Tiit. Scheel saatis algul revidendi pikalt, hiljem aga vingerdas vastustest kõrvale. Tüli võimudega muutus nii tõsiseks, et majandusminister palus märtsis siseministrit takistada Scheeli lahkumist Eestist.

28. mail 1940 pidas Scheel oma 50. sünnipäeva. “Juubilar on iseseisvuse ajastu majanduselus etendanud tähtsat osa. Tema viljaka tegevuse tulemuseks pole üksnes suureks ja tugevaks kujundatud pangaasutus, vaid ka rida meie oludele kohandatud tööstusettevõtteid, mis tema juhtimisel on arenenud suurkäitisiks,” kirjutas Päevaleht sel puhul. See oli hüvastijätutervitus Scheelile.

Juunipööre tähendas Scheelile lahkumissignaali. 25. juunil 1940 astus ta Saksamaa pinnale ja sõitis kohe Berliini. Oma perekonna oli ta juba sügisel 1939 Rootsi saatnud. Midagi head Scheeli ees ei oodanud. SS kuulas teda korduvalt üle, et miks Scheel oma perekonna Rootsi saatis, kus panga raha on, missugune on Scheeli suhtumine ümberasumisse jne. Räägitakse, et SS juhi Heinrich Himmleri massöör dr Felix Kersten päästis Scheeli elu.

Igal juhul sai Scheel kevadel 1941 SS-Gruppenführer Heydrichilt väljasõiduloa Rootsi. “Et oma noort abikaasat ja lapsi pika lahusoleku järel taas näha ja - mitte vähemtähtis - kui on võimalik, siis oma mitte just tagasihoidlikku Rootsis asuvat järelejäänud valuutasummat Saksamaale tuua,” seisab loas. Scheel muidugi Saksamaale enam tagasi ei läinud.

Operatsioon Läänemeri

Saksa rinde kokkuvarisemisega 1944 algas Eestist suur põgenemine Läände, eelkõige Rootsi. Stockholmis 1943 loodud Eesti Abistamisorganisatsioon – nagu ka Eesti Komitee – hakkas sügisel 1944 korraldama päästeaktsioone, mille eesmärgiks oli eestlaste evakueerimine. Kokku saadeti Eestisse 57 päästepaati, millega toodi ära 1430 inimest.

Organisatsiooni esimees oli endine riigivanem August Rei. Operatsioonide üldjuhtimise ja rahastamise eest vastutas aga Klaus Scheel. Oma tutvusi kasutades hankis Scheel 200 000 Rootsi krooni. Scheeli kutsus appi Rei, kes pankuri perekonda hästi tundis. Selleks ajaks oli Scheel Stockholmis asutanud metallisaaduste import- ja eksportfirma. Ta oli oma firmale üürinud kolm tuba, millest kaks andis Scheel abistamisorganisatsioonile ja ühe Eesti Komiteele kasutada.

“Lakkamatu sagimine käis varahommikust kuni keskööni. Ja siis kui keskööl vähe väiksemaks jäi, käratas direktor Scheel: “Nüüd poisid peate kõik kirja panema, mis päeva jooksul on toimunud. Hommikul peate mulle üle andma päeva kestel saabunud isikute nimed masinkirjas ja iga paadi retke kirjelduse. Kirjutage siin või võtke kodu kaasa.” Ise ta aga läks kõrvaltuppa ja pani ukse lukku. Siis ta nimelt hakkas kirjutama omaenda päevikut. Ta vist ei usaldanud päris, et surmani väsinud staap kõik täpselt kirja paneb,” kirjeldab aruanne päästeaktsiooni argipäeva septembris 1944.

Päästeaktsiooni aruanne on tõesti detailne, sisaldades 53 päeva üksikasjaliku kroonika. “Dir. Klaus Scheel oli juba oma iseloomult erakordne täpne ja otse pedantne mees. Pangadirektorina oli ta harjunud, et kõik asjad ja eriti arvulised faktid täpselt kirja pannakse,” seisab aruandes.

Eestlased ei saanud aga sedagi ülitähtsat operatsiooni ilma tülitsemiseta läbiviidud. Algas võimuvõitlus Eesti Komitee juhi Rudolf Penno ja August Rei vahel. Scheel, kes ei olnud üldse huvitatud erakondlikest mängudest, reageeris sellele väga ägeda kirjaga.

“Ajal, mil meie kõigi pingutused peaksid olema suunatud meie kodumaa õnnetute päästmiseks, arvati aega olevat lõpmatuteks koosolekuteks, kauplemiseks ja viljatuiks targutamisteks. Vähemalt mina olen pidanud selleks kulutama kümneid ja kümneid tunde. Isiklikult ei oma ma Eestis ühtegi sugulast ega sõpra, keda just eriti tahaksin üle aidata. Ma ei vaja ka mingit hästitasutavat kohta, mingit ordenit, isegi mingit tänu. Kui mul on mingi auahnus, siis on see vaid kutsumus midagi hääd ja positiivset teha selle maa hääks, kus ma olen nii kaua elanud ja mida ma armastan,” kirjutab Scheel.

Niisugust pihtimust oli kaine majandusmehe poolt raske oodata. Scheel ei saanud tõesti midagi, isegi tänu mitte. Teda kadestati ja räägiti taga. “Küll on veider, et eestlaste päästeaktsiooni üle Läänemere juhib tuntud Tallinna juut,” öeldi Scheeli kohta. Kadetsemiseks oli ka põhjust – kirutud baltisaksa pankur osutus suuremaks Eesti patrioodiks kui paljud eestlased ise.

***

Scheel ei jäänud Rootsi enam kauaks, seal asuva Eesti kogukonnaga – kelle tekkele oli ta kaasa aidanud – ei olnud tal palju ühist. Uueks ajutiseks koduks sai Brasiilia, kust 1954. aastal Scheel kolis elama Saksamaale Hamburgi. Ta suri 1961. aastal.

Kasutatud materjalid:

Eesti Riigiarhiiv

Jaak Valge “Lahtirakendamine”, 2003

Vesa Vasara. Das Bankhaus Georg Scheel & Co., Reval 

Koguteos “Pool sajandit eestlust paguluses”, 1994