Purgitäis fekaale
Samal ajal tõusis vanas Euroopas intellektuaalide mõju taevavõlvini. Intellektuaal saab eraldi kutsumuseks, ta pretendeerib poliitilise eliidi või rahvuse südametunnistuse staatusele. Sotsioloogid ja filosoofid kujundavad trende, neid kuulatakse ja kardetakse. Kui punases impeeriumis peetakse intelligenti vaikimisi valitseva korra vastaseks, siis Prantsuse intellektuaal on seda avalikult ja uhkusega.
Ka tänapäeva Eestis on lõputult arutatud intellektuaali rolli üle ühiskonnas. Kusjuures näen siin jooni mõlemast eelkirjeldatud mudelist. Intellektuaal sooviks näha end kuulumas eliiti, ent töörahvas, väikekodanlus ja populistlik poliitiline establishment koostöös ühe osaga ajakirjandusest suhtub intellektuaali kui mitte just sügava umbusuga, siis tugevate reservatsioonidega kindlasti. Ma tajun nähtust, mida võiks nimetada haritlasvihaks. Asi ei ole läinud küll niikaugele kui Venemaal, kus putinlik noorsugu põletab rahva vaikival heakskiidul Sorokini ja Pelevini raamatuid. Aga näiteks politiilises leksikas on koha sisse võtnud intelligente ja kultuuriinimesi sarjavad eufemismid. "Punased teadlased" ning "kultuurivirisejad" on neist leebeimad. Jaan Toomiku kurikuulsast installatsioonist "16. mai -31. mai 1992", mis eksponeeris purki fekaalidega, on võrsunud rahvalik katusmõiste keerukama kultuuriteksti ja kunstirahva paika panemiseks - purkisittumine ja purkisittujad.
Demagoogiline sildistamine on viimasel nädalal sagenenud, sest igikestev samba-karneval on läinud uuele ringile ning haritlaskond korjab allkirju vabadussamba vastu. "Meie ju ei keela neil eksponeerida kunstisaalis sitapurke ja naelutada seinale veriseid kanajalgu," hurjutas staarajakirjanik Ainar Ruussaar "Rahva teenrite" raadiosaates. Just nagu pakuks keegi sitapurki alternatiiviks ristipostikujulisele Vabadussamba kavandile. "Mina algatan uue allkirjakampaania, allkirjade kogumine allkirjade kogumise vastu," toetab Ainarit Anvar Samost saates "Olukorrast riigis".
Ka isiklikult ei pea ma üldrahvalikke kampaaniaid oluliseks kodanikumeelsuse eksponeerimise viisiks. Igaühel on õigus kummardada just seda posti, mida ta tahab. Asugu see siis Lihulas, Tõnismäel või Vabaduse platsil. Kui rahvahulgad nõuavad endale nii väga koledat asja, siis las nad ometi saavad selle. Kitš on alati kuulunud populistliku esteetika ja retoorika juurde.
Aga kas me peame selle pärast maha tegema kodanikualgatuse ideed kui sellist? Kas igasugune meelsuse avalik eksponeerimine, olgu allkirjade kogumine, streik või paraad on antisotsiaalne käitumine? Kuidas siis üldse oma seisukohta välja näidata? Kas tuntud liberaal Anvar Samost peab ideaaliks vaikivat ajastut? Kanada sotsiaalteoreetik Charles Taylor on sõnastanud, et "avalik sfäär on diskussiooniruum, mis eneseteadlikult paigutub väljapoole poliitikat". Teisisõnu, poliitikavälised avalikud aktsioonid on hädavajalikud, et hoida üleval kriitilist distantsi võimu ettevõtmistega, ükskõik kui üllas bona fide võimu ka ei ajendaks.
Muidugi on kultuurirahvast tema pretensioonikuse tõttu hea aasida. Nii mõnedki seisukohavõtud nõretavad säärasest hüsteeriast ja masohhismist, et raske on sõnumit tõsiselt võtta. Tuleb tunnistada, et olen isegi mõne mureliku humanitaarprofessori üle nalja visanud. Aga pidada protestiaktsiooni poliitiliseks tellimuseks on küll märk pedaali läbi põranda vajutamisest. Kui inimesel on kõrgendatud ilumeel ja mure avaliku ruumi pärast, ei tähenda see veel, et teda saaks konjunkturistiks tembeldada. Pigem vastupidi. Kui sotsiaalteadlane tunneb muret Eesti ühiskonna vähese lõimumise pärast ning pakub välja positiivse hõlmamise strateegiaid, ei peaks teda kohe kutsuma punateadlaseks. Kui keegi peab kunsti millekski palju keerukamaks ja kontseptuaalsemaks kui lihtsalt dekoratiivne ruumitäide, siis ei pea teda kohe pidama "purkisittujaks".
Muidugi võib aru saada haritlasviha fundamentaalsetest ajenditest. Esiteks haritlaskonna sümboolne kapital. Miks nad ronivad sinna, kuhu neid ei ole kutsutud? Miks nad arvavad, et nad on mingisugused autoriteedid? Miks nende positsioon annab neile õiguse suud pruukida?
Teiseks erinev intellektuaalne võimekus. Lihtne mužik ei talu keerulist kõnet: "Mida nad jahuvad seal, öelgu välja, nagu asjad on, kurat!" Raske on jälgida lõputut väitlust ja võõrsõnadest pakatavat analüüsi, palju kergem on kinni haarata poliitilistest loosungitest ja sirgjoonelistest moraalsetest hinnangutest. Kes on õige mees ja kes on kaabakas?! Milliseid nurjatusi on maksumaksja raha eest jälle korda saadetud?
Kolmandaks käib närvidele intellektuaalide pidev rahulolematus. Tõepoolest, mõnikord mõjub endalegi pidev protestikisa eideliku itkulauluna. Mida nad hädaldavad, tehku midagi ise oma kätega ära!
Neljandaks - esteetiliste standardite lahknevus. See ilmneb eriti kujukalt monumentide puhul, aga ka igapäevases elus. Kodanik tunneb, et esteet taunib tema lihtsakoelist maitset, ning asub vasturünnakule. Vähesed saavad internetiportaalides rohkem rappida kui moodsad kunstnikud või kodumaised filmirežissöörid. Just siin tiirleb kõige elujõulisemalt sitapurgi kujund. Tädi Maali võis olla päris šokis, kui ta nägi, millise mitmetähendusliku müsteeriumi tellis meie intellektuaalist president kunstnik Peeter Jalaka käest Vabariigi aastapäevaks. Küll vanasti oli lihtne - oli Arnold Rüütel, oli hümn ja puhkpilliorkester.
Viiendaks maailmavaatelised vastuolud. Keskmine eestlane on oma ajalookogemuse ning meelelaadi tõttu üsnagi konservatiivne, samas kui haritlaskonnale on omased üpris liberaalsed hoiakud. Nii süüdistatakse intellektuaale agressiivses sallivuses (rahvuslase sõnarelv), multikulturalismis, geimeelsuses, venearmastuses ja jumal teab milles. Kui tavainimene on võõra suhtes pidevas kaitseasendis, siis intellektuaali iseloomustab uudishimu ja mõistmispüüd. Seda peetakse mõnigi kord lausa ebapatriootlikkuse tunnuseks.
Kuuendaks, haritlase kutsumuse ebamäärane kasutegur. "Mida reaalset nad siis toodavad? Ainult sõnu ja sooja õhku," lausub asine ettevõtja kibedalt, "sellal kui mina maksumaksjana pean neid parasiite üleval." Maksumaksjaks olemine on üleüldse üks tõsine argument õigustamaks igasuguste asjade (näiteks enamuse ilumeelt riivava kunsti) ärakeelamist ja kinni panemist. Sest kogu see roppus toimub ju meie, maksumaksjate, rahakoti najal.
Lõpuks muidugi agressiivne alaväärsustunne. Miks peab "nende" sõnal olema suurem kaal kui minu häälel? Lihtsal Põlva kalapuhastajal on äärmisel juhul võimalik oma mõtteid avaldada Õhtulehe kirjade rubriigis, sellal kui Margit Sutrop on kogu aeg pildil.
Suht-koht lihtsa inimesena arvan, et selle asemel et intellektuaale sarjata, võiks nende üle uhkust tunda. Neid pole ju palju rohkem kui kümmekond Kuku ja Noku klubi täit. Nagu öeldud, toidab küps ühiskond enese vastast kriitikat, sest ta teab, et lõppkokkuvõttes teeb see teda tugevamaks. Parafraseerides Nietzschet: kõik, mis ei tapa, teeb meid tundlikumaks, ilusamaks ja küpsemaks.
