"Kuidas ma hindaksin enda tehtud filmi..." mõtiskleb režissöör Puustusmaa. "Aga kuidas hinnata omaenda last? Ma närveerin."

Enne saaliminekut on nii filmi tegijad kui ka näitlejad hinnangutes vaoshoitud. Või veel! Sest isegi nemad näevad peaaegu kõik täna filmi "18-14" valmis kujul esimest korda. Ja vaid noored näitlejad, lütseumiõpilaste Puškini, Puštšini, Gortšakovi, Delvigi osatäitjad naudivad ajakirjanduse tähelepanu täiel rinnal.

"Ma arvan, et nende riietega, mida kandsid lütseistid, võiks täiesti vabalt käia ka tänapäeval. Need olid nii mugavad kui ka stiilsed," räägib Ivan Makarevitš, kes mängis Puškini sõpra Ivan Puštšinit, kes liitub kohe pärast lütseumi lõpetamist salaühinguga, saab üheks dekabristidest ja mõistetakse surma, hiljem aga asendatakse karistus eluaegse sunnitööga. "Aga miks te seda küsides mu ketse vaatasite?!" (Naerab)

"Meid toideti võtete ajal nii hästi, et teatud seltsimehed ei mahtunud pärast enam oma kostüümidesse ära!" lisab Puškin, tähendab, Stass Belozerov. Tema sarnasusele suure poeediga vihjati juba kooliajal. Tollal, 9. klassis, mängis ta Puškinit esimest korda.

"Lütseistide" selja taga vestlevad sosinal kriitikud: "Mulle tundub, et selle oleks võinud mitmeks seeriaks teha..."

"Kui pikk ta on? Poolteist tundi? Noh, siis on hea film." Valmis tööd vaatama tulnud heidavad ühtaegu nii nalja kui on teravad. Kõik on kuidagi närviline. Ootusärev.

Kuid juba seansi esimestest minutitest, kui saalist kostab elavat reageerimist (kord naeru, siis jälle pingsat vaikust, aga filmi keskel puhkevad juba ovatsioonid), on selge - tegemist on õnnestumisega.

"Suur kordaminek!" kinnitab firma Non-Stop Production avalike suhete osakonna juhataja Saša Burova. "Vähe sellest, et linastustel ei olnud saalis ühtki vaba kohta, inimesed olid nõus istuma ka sissepääsutreppidel, et ainult filmi näha."

Ja kohe pärast esimesi linastusi langetasid Vene kinokriitikud oma kohtuotsuse: algaja režissööri Andres Puustusmaa film on ilma kahtluseta Vene uus mainstream.

"18-14" ei sarnane (isegi süžee poolest) teiste kommertsfilmidega, vaid on katse luua põhimõtteliselt uus põhivool. See on mõeldud pigem siseturule, tuginedes publiku jaoks südamelähedastele teemadele - ajaloole, kultuurile, ideedele. Ja žanriliselt ei kopeeri see Hollywoodi!

Tõsielusündmustel põhinev põnevik
Filmi pealkirja tuleks välja öelda "kaheksateist-neliteist", sest tegemist ei ole üksnes aastaga, vaid ka asjaoluga, et filmi tegelased on kõige romantilisemas noorukieas. Kõige noorem on täpselt 14, kõige vanem - täpselt 18.

Filmis eristub selgelt kaks põhiliini. Esimene - romantiline liin noorukite täiskasvanuks saamisest. Seda liini võib esimeseks nimetada juba seetõttu, et 1814. aastal juhtub kangelastel kõik esimest korda. Esimene kokkupuude rünnakutega ühiskondliku ja isikliku vabaduse vastu. Esimesed armumised. Esimene duell. Esimene pummelung.

Esimene lähedase inimese surm. Delvigi esimeste luuletuste avaldamine. Ja Puškini omade. See süžeeliin on romantiline, puhuti koomiline, ka valgustuslik, mõõdukalt patriootiline. Ja mis peamine - vaba igasugusest paatosest!

Teine tegevusliin on põnevik, maniaki või "Kõrilõikaja" liin, mis sekkub filmi üsna ootamatult just sel hetkel, kui vaataja on juba valmis vaatama lavastust kui puhtalt lütseistide kasvamise lugu. Muide, Kõrilõikaja lugu on tõestisündinud ja leidnud kajastamist isegi Puškini värssides.

Kinod nõudsid Puškini ärakoristamist
Hämmastav, kuid täiesti ootuspärane on järgmine fakt: paljud kinoomanikud, kes olid juba nõustunud "18-14" näitamisega, nõudsid reklaamiklipi tegijatelt, et selles ei tohi olla mingit Puškinit!

Miks? Põhjus on väga lihtne. Arvatakse, et õpilastel on koolis söögi alla ja peale käsitletud "Vene Luule Päikesest" juba nii kõrini, et kinno nad teda enam kindlasti vaatama ei lähe. Aga see on jama. Seda lugu on soovitatav vaadata just eriti koolilastel, sest see näitab Puškinit ja tema sõpru tavaliste poistena. Näiteks filmis kutsutakse Puškinit ainult hüüdnimega "Pärdik". Pühamast pühamat Vene klassikut näidatakse agressiivse, julge, meelelise, võluvana - elusa (!) noore inimesena. Sellisena nagu tuhanded teised temavanused poisid. Temas on võimalik ära tunda iseennast, ja kui ta hakkab rääkima aust, ärkab lootus, et vahest paneb see ka noore vaataja järele mõtlema.

Seda valgustuslikku poolt film, tõsi küll, kuidagi peale ei suru.

Selles kinosaalis rikkus mu tuju ainult üks asjaolu - kohal ei olnud Venemaa Eesti saatkonna esindajaid. Kuidas nii?

Kui Vene elu entsüklopeedia (nii nimetatakse Venemaal "Jevgeni Oneginit") looja Puškin oli endaga väga rahul, tõi ta kuuldavale lause, mis tähendas midagi hoopis enamat kui lihtsalt "Tubli!". Ta hüüdis oma kuulsa "??-??, ??????! ??-??, ????? ???!" ("Vaata Puškinit! Vaata hoorapurikat!").

Praegu võiks ka Puustusmaa ennast vabalt nende sõnadega kiita.

Esialgsetel andmetel hakatakse "18-14" Eestis näitama 10. jaanuarist.

 

Uued trendid:

  • Paistab, et Venemaal hakkab moodi;tulema uus jook "koogelmoogel", sest just seda naudivad filmis;lütseumiõpilased. Koogelmoogeli koostis on lihtne: rumm, suhkur ja;muna. Tulemuseks on midagi munalikööri taolist. Kuid ettevaatust!;Pärast selle ohtrat tarbimist oli Puškini sõbral luuletaja Anton;Delvigil õudselt kehv olla. Muide, just selsamal 1814. aastal avaldas;Delvig oma esimesed luuletused pealkirja all "Pariisi vallutamisel".
  • Venemaal;populaarne DJ Groov on loonud "18-14" teemal juba rütmilis-muusikalise;kompositsiooni. Nüüd hakkab "Puustusmaa pilli" järgi tantsima kogu;Venemaa.
  • Juba praegu võib ennustada, et filmi mõnedest;fraasidest võivad saada lööklaused. Näiteks selle kohta, et Puškin;üritas ära süüa äsja kirjutatud luuletust, et keegi ei saaks seda;lugeda, öeldakse filmis: "??? ??? ??? ????? ??????, ????? ??????;????????? ???????????? ???????" - "see oli seesama kord, kui Puškinile;jäid tema enda värsid kurku kinni".

19. detsembril nägid kõik filmis “18-14” osalejad Moskva Kirjanike Keskmajas filmi esimest korda tervikuna.

;BOGDAN STUPKA (lütseumi direktor Malinovski):
;“Oleksin olnud võtete ajal valmis rääkima Andresega kas või eesti keeles, kuid kahjuks ma ei oska eesti keelt. Loomulikult, Eesti režissööri temperament erineb meile harjumuspärasest, kuid me olime valmis ennast üksteise järgi kohandama.”
;Ukraina näitlejat Bogdan Stupkat, kes on mänginud rohkem kui 35 filmis (muide, ta on mänginud ka Brežnevit) ja olnud ka Ukraina kultuuriminister, on korduvalt autasustatud märkimisväärse panuse eest slaavi kinokunsti arendamisse. ;

;KIRILL KÄRO (krahv Tolstoi teener):
;“Ma õudselt närveerisin esilinastuse ajal. Kartsin, et pärast montaaži muutub minu tegelaskuju vähepõhjendatuks.”
;Eesti näitleja Kirill Käro täht on löönud Moskvas tõeliselt särama. Vähe sellest, et ta mängis praegu kõige populaarsemas Vene seriaalis “Likvideerimine” – lähemal ajal on Venemaal välja tulemas veel kolm filmi, milles ta osaleb.;

;ANDREI MAKAREVITŠ (ansambli Mašina Vremeni solist, filmis mängib üht lütseumiõpilast tema poeg):
;“See on midagi uut! See film ei mahu ühe žanri raamidesse. Selles on nii ajaloolise filmi kui ka krimka ja õuduka elemente. Huvitav film on. Kuidas ma hindan oma poja mängu? Ma ei söanda anda hinnangut, kui väärikalt mu poeg mängis.”;

;ALEKSEI GUSKOV (lütseumi uus direktor Frolov):
;“Andres Pu-uustusma-aga töötada oli “?-????? ??-???-???-??” (naerab).
Tõsiselt. Hea oli töötada. Lõbus. Olen valmis temaga edaspidigi töötama.”
;Aleksei Guskovist sai Venemaal tõeline täht pärast filmi “Piir. Taigaromaan”, milles ta mängis Nikita Gološtšjokinit, kes oli valmis tapma petmise pärast nii oma naise kui ka tolle armukese.;

;STASS BELOZEROV (Puškin isiklikult):
;“Närisin esilinastuse ajal pudeli puruks! Närveerisin kõige rohkem Puustusmaa pärast. Me oleme saanud väga headeks sõpradeks. Ja ma tahtsin õudselt, et see film suudaks tema ideed edasi anda. Selle filmiga me lõhume stereorüübid.”