afp
Oletatakse, et Venemaal oli võimuvahetuse tingimuseks eelmise presidendi loodud süsteemi puutumatus. Mida uus president Dmitri Medvedjev oma eelkäijalt päris, see peab jääma. Ent samamoodi peab ta kuidagimoodi näitama, et temaga algab uus ajastu. Mil moel? Kuna altkäemaksud ja mitmel toolil istumine on Venemaal igivana probleem, siis on ka võitlus korruptsiooniga muutunud põliseks. Valitsejad peavad võtma selles osas selge hoiaku.


Eelmine president Vladimir ­Putin alustas oma valitsemisaega korruptsioonivastase nõukogu loomisega, mida juhtis tookord peaminister ­Mihhail Kasjanov.


Nii ka president Medvedjev, kes kutsus läinud nädala alguses Kremlis kokku korruptsioonivastase nõupidamise. “Peab midagi tegema. Aitab ootamisest. Korruptsioon on muutunud süsteemseks probleemiks ja me oleme kohustatud sellele andma süsteemse vastuse,” kõlas Medvedjevi hinnang olukorrale. Vaatlejad märgivad, et seda võib võtta kui Putini ajastu kriitikat.


Kui see on süsteem, siis ilmselt Putini oma. Tema oli ikkagi eelmised kaheksa aastat Venemaa valitseja.


Kas peaminister Putin kuulas president Medvedjevi sarjamist, kõrvad  lontis? Ei, kaugeltki mitte. Vene vaatlejad märgivad ühte enneolematut asjaolu: presidendi kokkukutsutud korruptsioonivastasel nõupidamisel peaministrit ei viibinud. Venemaa eelmiste valitsejate ajal olnuks selline eemalviibimine mõeldamatu.


Kui Putini ajal oli korruptsioonivastase võitluse juhiks peaminister, siis Medvedjevi ajal on seda president ise. Tegelikult siis presidendi aparaadi juhataja. Peaminister tegeleb samal ajal millegi muuga. Tõenäoliselt sellesama süsteemse korruptsiooni viljade kasutamisega.


Superoligarh Putin

Jutud sellest, et Venemaa suurim oligarh on Vladimir Putin ise, kõlavad juba ammu. 2004. aastal tuli sellise jutuga välja poliitik Ivan Rõbkin.


Rõbkin oli Venemaa agraarpartei liikmena üpriski tuntud isik: 2004. aasta presidendivalimistele läks ta Duuma spiikri kõrgelt ametikohalt, enne seda oli ta olnud peaministri asetäitja SRÜ asjades.

Presidendikampaaniat alustas Rõbkin kära põhjustanud intervjuuga, kus ta süüdistas Putinit seotuses majanduslike mahhinatsioonidega. Tookord kõlas esimest korda Gennadi Timtšenko nimi – Timtšenko, kes on nüüd tunnistatud üheks maailma rikkaimaks inimeseks. Ent sellest veidi hiljem.


Lisaks süüdistas Rõbkin oma konkurenti presidendivalimistel selles, et ta olevat organiseerinud 1999. aastal elumajade õhkimise Venemaa suurlinnades, otsides ettekäänet uue Tšetšeenia sõja alustamiseks. Pärast nende paljastuste kõlamist kadus Rõbkin saladuslikul moel.


Ta leiti viis päeva hiljem Kiievist. Mees väitis, et FSB agendid uimastasid ta mingi ainega ja filmisid siis (tuleb mõista, et Rõbkini osalusel) mingi perversse linateose. Mis lubati avalikustada juhul, kui Rõbkin jätkab osalemist presidendivalimistel. Rõbkin loobus.


Möödunud nädalal ilmus ajalehes Financial Times pikk ja põhjalik artikkel, kus kirjeldatakse suuruselt maailma kolmanda naftamüügifirma Gunvor vägitegusid. Veel 2003. aastal oli see firma tundmatu pisitegija. Tähelepanu pööratakse sellele, et Gunvori sööst naftaäri tippu langeb kokku Kremli huvi algusega sellesama äri vastu. Ehk siis Jukose-nimelise kompanii ruineerimisega. Gunvori peakorter asub Šveitsis Genfis. Seda firmat juhivad rootslane Torbjörn Tornqvist ja venelane Gennadi Timtšenko (kel on ka Soome kodakondsus).


Timtšenko on Peterburi tagap& otil de;hjaga, ta ajas seal majandusasju ajal, kui Peterburi majandusliku välissuhtluse eest vastutas Vladimir Putin. Seesama Putin, kes 90ndate alguses pidi hoolitsema miljonilinna toidutagavarade täiendamise eest, müües Läände vene naftat. Peterburi külje all Kiriši linnas asuva naftautmistehase ekspordi eest vastutas Timtšenko. Siit sai alguse kahe mehe seos. Aga neid on teisigi. Oletatakse, et Timtšenko teenis omal ajal samuti KGB esimeses valitsuses (välisluure). Ta oli Putini loodud judo-klubi suursponsor.


Gunvori kolmandaks aktsionäriks rootslase Tornqvisti ja soomevenelase Timtšenko kõrval on keegi mister X. Tema kohta ei taheta laiale maailmale öelda muud, kui et tegemist on kõrge vene ametnikuga.


Gazprom ei taha raha

Selle ametniku positsioon on nii kõrge, et ta suutis panna oma pilli järgi tantsima sellised Vene gaasi- ja naftatööstushiiglased nagu Gazprom, Surgutneftigaz, Rosneft, TNK-BP (kuulub poolenisti inglastele, BP tähendab British Petroleum).


Gunvori ülikiire tõusu põhjuseks on see, et ta müüb naftat, mida saab tootjate käest kummaliselt madalate hindadega. Surgutnefti­gas ja Gazprom on kaotanud aastatega miljardeid dollareid. Vabatahtlikult. Saades vastutasuks midagi sellist, mis muutis tehingu neile vastuvõetavaks. Näiteks nafta- ja gaasimaardlaid väljaspool konkursse.


Kui seda kõike suutis tagada “kõrgel positsioonil asuv ametnik”, siis kui kõrge see positsioon peaks olema? Vene mõõtudes võttes peaks see olema jumala asemik maa peal. Gunvor ei taha öelda, kes nimelt see on.


15. mail ilmunud artikkel sai ootamatu järje 22. mail, kui kusagilt ilmus välja härra Timtšenko (mr Timcenko) isiklikult, kes saatis toimetusele kirja, lükates seal ümber mis tahes seosed tema ja härra Putini vahel. Olgu öeldud, et see on esimene kord, kui Timtšenko avalikkuse ette ilmus.


Kunagist tehingut “nafta toidu vastu” ­uuris ÜRO sõltumatu komisjon Paul ­Volckeri juhtimisel (ei ole ka papist poiss, juhtis aastatel 1979–1987 USA Föderaalreservi), kes avaldas 2004. aastal oma aruande. Seal oli ka Timtšenko nimi sees. Venekeelne Newsweek väidab, et pärast selle materjali publitseerimist kadus Timtšenko nimi kõikidest Šveitsi telefoniraamatutest. See väide on siin toodud mehe mõjuvõimu näitena. Et ta otsustas FT-le avaliku kirja saata, kus eitab seoseid ­Putiniga, peaks midagi tähendama.


Süsteem = riik

Niisiis, öeldes otse ja rahvalikult – Putinit kahtlustatakse selles, et olles Venemaa president, ajas ta kokku hunniku pappi. Mis on natuke liiga lihtne ja labane seletus. Eeltsiteeritud FT artiklis antakse sõna veel ühele endisele KGB ohvitserile, praegusele ärimehele, kes soovitab asjadele vastata veidi teistsuguse nurga alt. Olgu pealegi nii, et kogu raha on Putini oma, ent kui naftaturg on lojaalsetes kätes ja hindasid kontrollitakse, siis ei lähe sealt mingeid finantse terroristidele.

Nagu näeme, siin aimub mingi kõrgem eesmärk.


Oletame, et tundmatuks jäävale Vene ametnikule pole raha eesmärk. Raha on vahend. Milleks? Võimu hoidmiseks muidugi. Võimu hoidmiseks kus? Venemaal mõistagi. Ja milleks seda võimu hoida? Loomulikult kogu inimkonna hüvanguks.


Seda, et idast tõuseb päike ja et Vene tsivilisatsioonil on kogu maailma päästmisel mingi messianistlik missioon, on räägitud viimane poolteist sajandit. Mihhail ­Gorbatšovi ja Boriss Jeltsini ajal vajusid need jutud mõneti unustusse, aga president Putini ajal hakati neid rääkima uue õhinaga. Multipolaar­ne maailm, USA hegemoonia murendamine, Euraasia südamaa ja nii edasi. Kes seda kõike siiralt usub, see võib suhtuda Venemaasse kui vahendisse millegi ülema saavutamisel.


Kui mingi isik ja teda ümbritsevad inimesed on saavutanud selle, et nad omavad tervet riiki, siis milleks neile raha? NLKP peasekretäril Leonid Brežnevil võis olla mingi ametlik palk ja isegi hoiuraamat, kuhu ta kogus oma säästusid, aga milleks õigupoolest tal seda vaja oli? Tema käsutuses oli lennuk, laev ja rong; tal olid puhkekodud Moskva all ja Krimmis, tal olid looduskaitselalad jahil käimiseks, tema oma oli kõik – kogu see maalapp, mida nimetati uhkelt “kuuendikuks planeedist”.


Raha on oluline mingitele väiksematele vendadele, sest nemad peavad kõike ostma. Erinevalt sellest, kes omab niigi kõike.


Tõenäoliselt on nn Putini süsteem, mille ta kaheksa aasta jooksul väsimatult tööd rabades üles ehitas, teatud mehhanism, millega ta kontrollib tervet riiki. Muidugi mitte üksi, vaid oma klanniga, kelle vahel jagatakse riigi maavarad ja infrastruktuur ning taas suure eesmärgi nimel. Kui eesmärk on globaalne võim, siis sõna “korruptsioon” ei ole sellise süsteemi suhtes üldse kohane kasutada.


Globaalne võim, see kõlab uhkelt. Analüütikud ütlevad, et praeguses maailmas on eriti kõval positsioonil need riigid, kes suudavad eksportida naftat ja toitu. Eriti palju neid riike maailmas pole. Araabia riigid sõltuvad toidu sisseveost. USA sõltub nafta sisseveost. Venemaa seevastu suudab nii ühte kui teist välja viia, saavutades sel moel üha suurema mõju maailma asjades.


Raha kokkukuhjamine kusagile Šveitsi pankadesse on selle kõrval täiesti ebahuvitav ning teisejärguline tegevus.
Saladusliku Gunvori sidemed Eestiga

  • Gunvorist sõltub suuresti Eesti riigifirma Tallinna Sadam käekäik, sest ta on suurim tegija siinses õlitransiidis. Tema partneriks on firma E.O.S., mis kuulub Hollandi-Vene ühisfirmale.

  • Gunvori tegevjuht Torbjörn Tornqvist töötas 90ndate alguses Endel Siffi naftakompanii N-Terminal tütarfirmas, mis tegeles naftakaubandusega.

  • Tornqvisti hüüdnimed olid tollal Torbjörn Ivanovitš ja Tii-Tii.

  • Gunvor on ametlikult Hollandi ettevõte, mis omab filiaali Šveitsis. Tal on ka kontor Venemaal ning laevandusega tegelev tütarfirma Soomes.